Kadunud lammas

Õhtul kui olin kitse ära lüpsnud ja hakkasin lutitalledele süüa andma, avastasin ehmatusega et üks mu lutipoiss on kadunud. Teine tibu jookis väravaklobina peale kohe aiast välja, et piima saada kuid mina ootasin , et neid tuleks siiski kaks tükki. Ja ehmatus oli päris suur, kui ma teda mitte kuskilt ei leidnud. Ei saa ju üks tall kahe tunniga laudast kaduda(ennem olin Margusega laudas, ning mõlemad väiksed olid vahekäigus ringi jooksmas) Otsisin teda kõll heinte alt ja kõikvõimalikest kohtadest, kui tulemust ei olnud. Siis mulle meenus, et kui mina laudast ennem ära tulin, siis Margus jäi veel lauta ja kuna meil olid uksed lahti, siis võibolla ta hirmutas väiksekese uksest välja. Sellisel juhul on üsna vähetõenäoline, et me ta leiaksime, kuna tavaliselt sellised väiksed talled satuvad õue minnes suurde paanikasse ja tormavad teadmatus suunas. Ise ma kartsin kõige rohkem seda, et ta jooksis lauda taga oleva metsatuka poole, kus elavad rebased ning kes armastavad selliseid väikseid lambakesi....Ja Hea Karjane jättis kõik oma teised lambad ning läks otisma oma kadunud tallekest....Tiit pani rollerile hääled sisse ning läks veidi ringi sõitma, et äkki märkab midagi. Iga mõne aja tagant jättis rolleri seisma ning kuulata, et ehk mingit häält kuulda. Mina olen vist ikka tõsine kõrvahaige, sest ei kuulnud kordagi midagi, Tiit aga kuulis paar korda kuskilt talle häält. Mõningase otsimise peale leidiski Tiit meie väikse tallekese. Ja suure üllatusena oli ta läinud suure tee ääres elavate naabrite lauda otsas oleva puuhunniku alla :O Oh seda rõõmu, kui ta leidsime...tõin ta tuppa, kus soojendasin talle uuesti ülesse pudelitäie piima, söötsin kõhu täis ning viisin ta oma emme juurde tagasi. Õnnelik lõpp :D

Istutame...

Täna sain siis lõpuks ka niikaugele, et istutasin oma virsiku ja magusa mureli maha...viimased päevad on nii kiired olnud, et pole õieti hingatagi mahti - haiged lapsed ja jalast nikastatud utetall. Lapsed saavad tõenäoliselt terveks, kuid selle tallega on lood veidi kehvemad, sest see nihestunud puus tuleb pärast sisse lükkamist sealt ikkagi kohe välja, täitsa kahju temast kohe, aga midagi ei ole teha, jääb loota vaid paremat ja imet.

Päeva märksõna - ARSTID

Tänane päev möödus mööda arste joostes, sest nii karvatud kui karvased lapsed ei saanud ilma nendeta hakkama. Minu oma poja Heini jäi eile õhtul ootamatule haigeks ja väga kõrge palavikuga. Nii et see lasteaia nädal on totaalselt kindlustatud. Pärastlõunal käis arstki vaatamas ning tuvastas angiini :S Paraku tuleb siis teha jälle rohukuur.
Teine arsti vajav laps oli mul laudas üks väike kena must utetall. Nimelt oli ta meie suure jäärapoisi käest saanud ühe vopsu tagumiku pihta. Ausaltöeldes ei saa aru, mis talle sisse läks, sest need 3 aastat kui ta meie juures on olnud, pole ta kunagi ühelegi tallele liiga teinud. Kuid nüüd siis on üks meie tibu veidi lombakas ja ei taha üht oma tagumist jalga maha panna. Katsusin oma targa mõistusega talle jala üle ja luumurdu ei tuvastanud, kuid näha oli , et lambal on väga valus. Helistasin siis Vikerpuurile (mis sest, et ta selliste loomadega ei tegele, kuid ta on väga selline inimene, kellele julged rahuga oma muret kurta), et küsida ta käest nõu, et mis tema asjast arvab. Tema soovitas mul minna Kärdlasse röntkenisse, et kindlalt vigastusest aru saada. Mõtlesin siis mõnda aega, et mis ikkagi ette võtta - sõit kallis ja röntken tahab ka raha ning kui suur on talle tegelik väärtus......ok, sõidan Kärdla, süda ei anna rahu. Oleks et oleks mõni väike äbarik poiss, aga ilus must tüdruk :( Kärdla haigla võttis meid kenasti vastu ja vahepeal abiks võetud emaga sai siis talle kinni hoitud, et saaks korraliku pildi. Pilt tuvastas, et on puusa kerge nihestus...luud vähemalt terved. Ja kuna Maie Vikerpuur oli parasjagu Kärdlas ja tal ka väike vaba hetk oli, siis tuli temagi kohapeal asja vaatama-uurima. Õues sai siis ka kerged paikaväänamise võtted tehtud, kuid vist ei olnud kasu. Tavaliselt ta teeb seda narkoosis. Vähemalt sai väikseke ühe valuvaigistava tableti, et ta ennast väga halvasti ei peaks tundma. Algas sõit kodu poole ja õhtul lubas ka doktoritädi koju minnes meilt läbi sõita, et tall uuesti üle vaadata. Umbes 3-4 vahel ta ka jõudis. Igastahes see valuvaigisti mõjus, ning kodus tall hakkas kensti sööma ja mäletsema, kuid jalga ta maha ei taha siiski panna. Meile tulles arst siiski veel väänas seda jalga ja hetkel nagu tundus, et on natuke parem, kuid lõplik tõde siiski selgub järgnevatel päevadel. Homme saab veel tohtriga ühendust võetud ja kui midagi muud ei aita, siis peab lamba narkoosi panema ning uuesti proovima....kuid loodame, et kõik siiski laabub. Rahalises mõttes kergendas see minu kukrut 250.- võrra...100 haiglasse ja 150 arstile

Porgandikülvi ootel

Eile sain ka niikaugele, et panin oma porgandiseemned märja riide sisse idanema. Olen läinud selle kindlama tee peale, et kui seemnel ikka idu taga, siis julgen ka maha panna...eriti arvestades, et mu seemned on igati ületähtaja...eelmine aasta nad igastahes idanesid ja sügisel sain ilusa saagi. Nagu vast kirjutasin, siis Tiit ajas põllule juba vaod ka sisse, et saaksin need porgandid õigesse vakku maha panna. Arvan, et maha panekuks on ikka viimane aeg, eriti kui lubatakse kuivemat aasta, pärast mine ja hakka veel neid kastmas ka käima, siis ka jama.Ega praegugi see põld enam ülemäära märg ole...vähemalt antakse järgmise nädala lõpuks natuke vihmalootust, siis oleks paras enne seda seeme maha panna. Aga eks näis, mis ilm toob(sooja toob kindlasti :D)

Tulevane lüpsja...

Juba mitmendat päeva tunneb meie Heini huvi kitse lüpsmise vastu. Nii ta ongi mõned korrad mul laudas seda tehnikat harjutamas käinud. Peaks mainima, et algus ei olnud eriti paljutõotav...need tilgakesed lüpsinõusse olid ikka nii visad tulema, ise väsisin seal kõrval kükitades päris ära. Aga täna hommikul sai ta vist tehnikale pihta...piima vulises lausa suures joas sinna kannu sisse(ise ähib ja puhub seal kõrval nagu oleks mingi eriti raske füüsiline töö käsil :P ). Äkki saangi endale ükspäev hea asendaja :D Siiani ei ole mul õnnestunud meie peres kedagi lüpsma saada...Tiit küll väidab, et ta oskab, kui seda tõestada ta ei taha....ja mina ennem ei usu, kui olen näinud :D

Killud toovad õnne...aga kas ikka toovad?

Täna sai siis lõpetatud ükspäev alustatud klaasikildude korjamine lauda tagant. Eelmine aasta sai akende alt korjatud umbes 2 ämbritäit jubedaid kilde ja lootsin, et nüüd on kõik...aga kus sa sellega. Ükspäev avastasin et jälle on killud akende all....nagu kasvaksid seal. Ei taha mitte mõeldagi, mida peab tundma lammas, kui nende otsa astub. Eelminegi suvi sai märgatud paari lonkavat lammast, aga ei osanud seda enam klaasikildude kaela ajada, kuna omaarust sai ikka põhjalik korjetöö kevadel tehtud, kuid võta näpust. Ja kuna ükspäev aias jalutades nägin ka paari killukest põõsaste(??!?) all, siis läksin ka seda ala üle vaatama....ja see vaatepilt oli kohutav...Oli selline mulje, nagu ma oleksin oma lambaaias täiesti esimest korda või varem silmad kinni ringi liikunud. Kõikjal vedelesid väiksed tühjad rohupudelid ja klaasikillud...ja ma tõesti nägin neid esimest korda. Tunne oli selline, nagu oleksin prügimäele sattunud. Sain aru, et need asjad olid sinna maa sisse ära maetud (mitte siiski eriti hoolikalt) kolhoosi aegu ja nüüd siis lammaste trampimine ja eelmise aasta suurvihmad on selle kraami lihsalt pinnale ujutanud, sest eelmine kevad ei olnud peale kahe pudeli seal midagi nagu näha. Lisaks veidi maad eemal oli vist Tiit vee ärajuhtimise eesmärgil maad tõngunud ja ei olnud piiri minu imestusel, kui nägin mis ikka sealt välja oli tulnud(see oli vist eelmise omaniku jääk) Sodi nimekiri tuleks pikk: pliiatsid mänguasjad, tühjad klaaspudelid ja muud potskad, katkised elektripirnid, lutipudel, piimakotid jne.jne....
Kokkuvõtteks korjasin ma kokku päris suure ja raske kotitäie klaasi. See pilt on tehtus siis, kui ma ükspäev alustasin korjet...lõpptulemus oli 3 korda suurem kotitäis.

Jälle üks asjalik päev...

...kus enamus päevast möödus Suuremõisa lossis lammaste söötmist kuulates. Nüüd nii tark , et ei teagi täpselt kust otsast seda tarkust peaks rakendma hakkama. Huvitavad tarkuseterad olid näites sellised, et kaera on soovitatav lammastele sööta just tervel kujul, mitte purustatult ja otra anda just purustatul kujul. Olin alati veidi süümekaid tundnud, et pole kaera ära peenestanud ja arvanud, et mul kallid lambad on selle tõttu jäänud osadest väärtuslikest toitainetest ilma. Nüüd võin suure südamerahuga nii talledele kui vanadele anda terveid kaeraterasid...otra mul niikuinii pole. Veel üks huvitav asi mida öeldi oli see, et niikaua kuni talled emapiima saavad, niikaua ei ole neil ka erilist siseparasiitide ohtu...ja kui järgi mõtlema hakata, siis olengi täheldanud, et tallede kõhud hakkavad lahti minema just siis, kui nad on ilma jäämas emapiimast. tarkusesõnu anti mulle kaasa üsna mitme lehekülje jagu...ei hakka seda kõike siiski siia kirja panema...
Õhtul kodus olles sai laudast veel üks koorem heinasodi põllule veetud, nind tänane ilm soosis ka ilmasoojendamise katseid..eks siis näis, kas mõjus ka ;) Lauta sai juurde veetud ka kaks heinarulli ning siis sai ales traktori kõhualla mooditud kartulimutid :D ...ning mu kallis Tiit suundus kartulipõldu, et vagusid sisse ajada (ilmale sai ju tuli alla tehtud ning siis tuleb varsti ju kartul maha panna..)
Tiit on veel hetkel kartulivagudes ja mina pean hakkama lauta kitselüpsimanu minema...

virsik ja magus murel...

Poolteist nädalat tagasi, kui mu õeraas siit soome hakkas sõitma, sai praami peal kokku ühe oma tuttavaga, kes pidi poolast tooma igasugu huvitavaid istikuid. Nii pakuti mullegi virsikut ja magusat murelit. Saigi need siis endale tellitud. Öeldi, et kohale peaks jõudma paari nädala pärast....Kuid teisipäeval helises ootamatult telefon ja teatati, et minu puukesed on kohale jõudnud. Puud toodi isegu koju kätte. Nüüd te kindlasti küsite, et kas olen segane, et tahan virsikut siin külmas eestis kasvatada...Kuid see sort pidi välja kannatama isegi -30 kraadi külma. Lugemiseks anti mulle laenuks ka üks raamat virsikutest ja nende kasvatamisest...ole ainult mees ja loe :D (tekst on poola keeles :D:D:D ) Mõtlesin siis, et katsetan seda toredata Googel tõlget...kes on sellega proovinud tõlkida, see teab kui "huvitavat" teksti sealt tuleb :P Proovige näiteks väikest lausekest: vaene eesti turist, mille vasteks tuli :poor finnish tourist...naerukoht ju.....hmmmmm..proovisin täna uuesti, tunudub et soomlased on eestlastega siiski oma leivad ühest kapist ära võtnud :P Eelmine katse sai tehtud kuu aega tagasi...
Ok, sai siis seda poola keelt hakatud seal tõlkima...peaks mainima, et see poolakeele kirjapilt on ikka hirmus jube küll..nt: wytrzymale või siis przylegajacy ...No vähemalt sain teksti sisust mingil määral targemaks..näiteks minu valitud virsiku sort on pärit kanadast(tõenäoliselt peaks siis eesti kliimale ka vastu panema), saaki peaks andma umbes 20. augusti paiku ning puud tuleb korralikult harvendada, muidu ei saa head saaki. Aga eks siis tulevikus tunda anna, mis asjad sinna otsa kasvavad.
Paari nädala pärast pidin saama ka viinamarja taimed...eeldatavasti ilma seemneteta ja magusate marjadega ning kannatab ka välja nii 25-30 külmakraadi. Need viinamarjad on ju nii head, kuid paraku on need poe omad jubedad keemia-mürgi pommid :( Tore oleks neid puhtaid, mahedaid marju oma aiast saada :D

Koolitus koolituse otsa....

...nii võib suisa targaks saada. Nii läks tänanegi päev. Avastasin küll alles lõuna aegu, et täna on põllumajandustootjate infopäev, kus selgitatakse uue viie aasta nõudeid. Hea, et üldse kohale jõudsin, vähemalt targemaks sain. Kodust mineks läks küll päris kiireks ning külmikust väljavõetud hakkliha pakist sai suisa veerand tunniga kotletid pannile...valmimise lõppu ei jõudnud küll ise ära oodata ja valvamise andsin üle Tiidule.
Koolitusel oli nii häid uudiseid, kui ka väga musta huumoriga uudiseid. Hea uudis oli see, et mahetootjad ei pea enam hakkama üle 0,3ha põldudelt võtma mullaproove. Mullaproovi ja sõnnikuproovi peavad võtma tulevikus ainult keskonnasübralikud tootjad....loogiline ka.
Must huumor on see, et tulevikus(vist 2012 või 2013a) tuleb laidudel karjatavatele loomadele viia puhast joogivet!!!???!!!!? No eks neile võib ju sinna viia ühe 40l plekitäie seda "värsket" vett, aga kui neil ikka valida ole mõnusalt soolase merevee ja magda vee vahel , siis nad valikvad ikka selle soolasema. Aga ega need tibid, kes neid nõudeid seal pealinna laudade taga välja mõtlevad, pole kindel et on kunagi looma oma silmaga näinudki...veelvähem teavad nende loomuomaseid käitumisi ja eelistusi :D Lisaks tuleb loomapidajal vähemalt korra päevas oma loomad üle vaadata...talvel täiesti normaalne ja mõeldav, aga suvel, kui paljude loomad on laiul??? Ega see neid väga ei huvitagi, et see reaalselt peaaegu võimatu on...aga kui ei täida, siis saad linnukese kirja ja osa toetust läinud nigu niksti. Aga ega neid mõttetusi, mis seal välja mõeldakse, neid ei jõuagi ära kiruda.....tuleb vaikselt neid täita nagu alandlikud koerakesed....kui hammustama kukud, saad veel peksa ka...Koolituse jätk on järgmine kolmapäev, kus tuleb alandlikult seda tibide tehtud seadusi kuulata.
Aga läheme homsele vastu veidi optimistlikumalt, sest homsel koolitusel vast ei räägita neist ebanormaalsetest nõuetest, vaid sellest mida lambale-kitsele reaalselt eluks vaja.

Veelkord põllule

Täna saime siis kätte oodatud adranoad. Need pole küll need, mida me algul soovisime, kuid kui me teada saime, mis need maksavad, siis kadus igasugune soov neid sellise hinnaga osta. Nimelt üksnuga koos jalaga maksis kuskil 6000.-... :O ja neid on meil vaja tükki kolm. Kes arvutada oskab, siis see teab, kui mõttetult kallis see oleks. Kuid peale seda hinnapakkumist öeldi, et on olemas ka odavam variant...3 nuga kuskil 700.- Loomulikult sai nende kasuks otsustatud. Tiit keeras siis need usinasti adra külge ning sõitis suurt puust A -d kaasa haarates põllule. Põld mõõdetud, hakkas usin künd..ja peaks mainima, et need odavamad tegid oma töö auga ära. Ei oska küll võrrelda, mis need 6000.- kroonised oleks teinud, aga meile see tulemus siiski sobis, vähemalt sai tehtud ning maa on veerand hektari võrra jälle suurem :D

Pühapäeva pärastlõunal...

...kui Margus oli uinunud, sai tehtud laudas veel mõned hädapärased tööd - tühendatud heinasodi käru...kuid ilmasoojendamise katse pidi tänu tuulele siiski ära jääma.... siis sai lammaste nälja vähendamiseks sisse toodud silorull ja paar heinarulli. Töö sai kenasti koosoleku ajaks lõpetatud, Margus üles äratatud ja Kärdlasse sõit võis alata....

Pühapäevased jalutuskäigud

Kuna täna oli õues nii ilus ilm, siis mõtlesin proovi teha, et kuidas oleks kitsedega jalutada. Alustuseks võtsin meie julgema neiu Tralla, kellele keti kaelarihma külge riputasin ning siis kenasti õuepoole liikusime. Õue jõudes ei taibanud ma aga seda, et kas talle meeldis seal õues või siis ka mitte. Oli teine kudagi ähmi täis ja karjus pidevalt...ja kui kuulis , et talle laudast ligikaaslane vastas, sai ta oma kisale hoogu ainult juurde. Ise ma eeldasin, et kui ma looma õue viin, siis hakkab ta kohe väsket rohtu endale sisse ajama nagu seda lambad teevad, aga seda ei juhtunud. Proovisin siis ise maast mõne lible murda ja nina alla toppida...siis sõi ja sai värske rohu maitse suhu. Kuid karjumise ja uudistamisega oli tal siiski rohkem tegemist, kui söömisega...selleks lihtsalt ei jätkunud eriti aega. Lõpuks kiskus ta siiski päris julgeks ning kippus oma jalgu tagant üles loopima ja rõõmuhüppeid tegema. Siis otsustasin ta siiski sisse tagasi viia, kuna kett oli piisavalt lühike, et mind hüpete ajal tabada.
Esialgu ma mõtlesin, et ma Muusat üldse välja täna ei vii, aga aia juures seistes otsustasin siiski ümber. Päris tegu oli, et ta ilusti keti otsa saada ja õue toimetada...ta meil selline arg ja peru(ei kujutagi hetkel ette, kuidas ma temaga suvel hakkama saan :( ) Õues tahtis ka kuhugi sihitult jooksma minna , et minust võimalikult kaugele saada, kuid tänu ketile see siiski ei õnnestunud. Temagi ei tundnud selle rohu vastu algul suuremat huvi...andsin mõne kõrre suhu, mille ta ka välja sülitas. Lõpuks siiski hakkas see värske kraam maitsema ning oma hirmu kõrvalt sai mõni suutäiski võetud. Temaga ma väga kaua õues ei olnud, kuna aeg hakkas peale käima ning lapsed süüa nõudma...Kuid sisse jõudes ja Muusakest oma aeda lastes märkasin, et neiu Tralla ei viibigi enam oma aias :O Üllatus oli suur. Kuna lauda uksed olid pärani lahti , siis kardsin esmalt, et on kuhugi õue läinud ning mulle enam kätte ei anna....põgenemine oli tõestus sellest, et talle seal õues vist siiski meeldis :D Õnneks ta ei olnud siiski õue läinud vaid oli lauda teises otsas ja hüüdmise peale tuli kohe minu juurde ja lasi enda aeda toimetada. Aga aeda sisse ta siiski jääda ei soovinud ning ekstra Tralla suurte sarvede jaoks jääetud laiad söötmepulga vahed olid täpselt sobivad selleks, et uuesti rändama minna. See jäi siiski tal ainult katseks, kuna lasin Tiidul kiiresti pulkade peale riti ühe augu väisemaks muutva lati keerata. Uksed jätsin laudal siiski kinni(muidu on ilusate ilmadega ikka uksed lahti, et värsket õhku loomadelegi jagada)...no igaks juhuks. Nüüd siis plaaningi minna lauta, et kontrollida kitsede olmasolu nende õigetel positsioonidel.

Öised vaatlused

Nagu juba mu tuttavad teavad, käib mul üsna pidevalt öine lambavaatlus....mitte laudas kohapeal vaid ikka mugavalt toas omas soojas voodis
Ja vahest aitab seda teha ka margus :D
Ja nüüd möödunud öösel umbes kella 5-6 vahel oma unise silmaga kaamerat uurides ma märkasin, et meil on sündinud uus laudakodanik(väike must ute), kes vapralt püüdis ema tissini jõuda. Kõik tundus korras olevat, kui järsku....kuskilt teisest kaamera nurgast sööstis üks valge lambuke ja otse selle uue emme alla. Teda püüti sealt küll väga ohtralt jalgu tramides ja eest ära põigates tõrjuda, kuid tundus et sellest polnud mitte miskit abi (mul seal teki all käisid need jalad vist sama kiirelt edasi-tagasi, nagu sellest oleks varga ära ajamisel suur kasu olnud :P) Kuid egas midagi, ajasin kärmelt püksid jalga ja sammud lauda poole. Mõttes oli see, et ema koos tibuga teistest(erit varga eest) võre abil mõneks ajaks eraldada. See ka õnnestus edukalt...kuid...
Järsku avastasin, et aia teises nurgas on veel üks tall...kuid küliti ja üldse ei liiguta - surnud. Arvan, et sellel tallel oli miski kaasasündinud viga, kuna selle kõht oli ikka nii punnis nagu mingi täispuhutud õhupall. Sellist kõhtu pole kunagi varem ühelgi sündinud tallel näinud. Too oli väike valge ute....Kuid lohutuseks on see, et arvatavasti ei oleks see noor emme kahte suutnud korralikuks lambaks kasvatada, kuna tundus, et see udar nüüd eriti piimarohke ei olnud.....muidu oleks saanud järjekordsed talled, kes mu lutipudeli järgi oleks jooksnud...seda ei ole tarvis...

Maheseminari päev

Täna hommik kujunes kiireks. Kuni eilse õhtuni olin suht kahevahel, et kas minna seminarile - Mahetootmine - Hiiumaa tulevik... või mitte. Lõpuks sai ikka mineku kasuks otsustatud....väiksem poja kaasa(kuna Tiit oli tööl) ja suuremad jäid üksi koju vee ja leiva peale :P
Hommikul sai kiire käik laudas tehtud, kitsed lüpstud, söögid ette visatud ning väike lamba ümbertõste ka... Eelmises postituses ma just kiitsin oma häid noori emmesid, kuid üks emme on ikka niiiii agar, et on lausa suures kaitsmise tuhinas ogaraks läinud. Nimelt on tal suur foobia tekkinud, arvab et kõik talled tahavad tema väärtuslikku piima varastada ning peksab neid tohutu innuga eemale kogu aeg. Selle tulemusena ei saa ka oma tall söönuks(kerge näljaküür hakkas selga tekkima), sest emme jookseb kogu aeg puksides teiste tallede järgi. Saab vaevalt oma laps tissile, kui ema arvab jälle , et keegi võõras on all ning jooksu ta pistabki. Esialgse vaatluse põhjal tundub, et see ümbertõstmine töötas ja tall saab rahus süüa.
Laut toimetatud, seadsime noorimaga auto hääled Suuremõisa poole...päris alguseks me niikuinii ei jõudnud...aga peaaegu :D Seminari käigus mõistsin, et see tee mille olen valinud, seda tuleb aga vapralt edasi käia. Ühesõnaga see on ikka tegelikult kohe hirmus kole meeletult kohutav, kuidas me haritud ja mõistusega inimesed oma tervist teadlikult ja mitteteadlikult rikume...ise imestades, et kuidas me ümber ikka nii palju seda allergiat, vähke ja kasvajaid on....kõige taga on toit, mida me süütult sööme ja ei tea, mida see endas kõik sisaldab (või ei taha teada ja silmad kinni paneme ja loodame, et see meid ei puuduta):O Nii et jätkakem maheda vaimus ja vähemalt meie ning meie lapsed on tervemad. Homme tõotab tulla seal veel põnevam päev, kui kohalikud mittemahedad(suurkartulikasvataja ja lehmafarmi omanikud) ja mahedad igaüks oma argumente loopima hakkavad :D
Aga Marguse kohta pean avaldama kiidusõnu, pidas teine väga vapralt vastu. Lõpp kippus vähe unisem olema, kuigi selle unega tuli ikka kõvasti võidelda, enne kui Mati võitu sai ja silmad kõvasti liiva täis toppis :D See juhtus küll suht hilja...umbes veerand viie aegu...aga juhtus :D Und nüüd küll rohkemaks kui kella viieni ei jagunud, aga asi seegi, siis oligi aeg ärgata ja kodutee jalge alla võtta. Aaaa...ja lõunaks anti vahvat tanguputru(või oli see mulgipudru?) ja kohupiima ning nüüd teen siin kodus ägedat gaasirünnakut IRW
Koju jõudes olid kõik kodused elus ja terved, nii lapsed kui lambad :D

rendilammaste karjalaskepäev

Selleks aastaks lahkus ka osa lauda üürilisi. Nimelt lasid naabrid oma lambukesed karjamaale. Kõik läks suhteliselt ootuspäraselt või isegi veidi paremini - talled sai ilma väga suure vaevata laudast välja(tänu hulgale abimeestele) ja õues kogunesid labad kenasti ühte punti, mida sai siis hakatud nende OMA karjamaale suunama. Aiamulgust juba õnnelikult omadel maaldel , siis juhtus midagi sellist, mida ei ole meie ennem kunagi näinud....üks tall lihtsalt minestas ära täpselt keset väravaauku ja tõmbus krampi??!! Ei osanud nagu mingit seisukohta võta...küll püüdsime teda turgutada ja väntsutada, aga ei miskit...süda nagu lõi, aga talleke ise ei reageerinud millelegi. Kuid järsku võttis jalad alla ja tormas pea ees vastu kõrval olevat aeda - ja mats jälle seliti...nii 3-4 korda. Jõudis ta siiski lõpuks oma karja juurde, kui üks teine tall eraldus karjast ja hakkas vastutuult tormama. Mehed jooksid talle vastu, et teda tagasi ajada, kuid seegi tall lihtsalt minestas !!??? Ja tuligi ta süles üles mäele teiste lammaste juurde viia. Täiesti enneolematu juhtum...ju said värske õhu mürgituse :D Lihtsalt midagi muud ei oska arvata.....

Künni jätk ja lauda rõõmusõnumid

Täna siis jätkus künnipäev suure kajakaparve saatel ja õhtuse seisuga on kõik põllud nüüd selleks korraks küntud. Tõime keldrist välja ka varase kartuli seemne, et nood veidi kasvama hakkaksid. Ja kui ilmad järgmise kuu algul soosivad, siis torkaks nad maha ka.
Ka audast on häid uuiseid. See haige tissiga emme tunneb end täna vist hulka paremini...see kõva osa hakkab vaikselt pehmenema ja oh üllatust...talled käivad vaatamata emme valule ka tissi all :D
Lisaks oli pärastlõunal sündinud ka väike valge jäärapoiss, kes tragidalt emme alt tissi otsis
Ja õhtul poole kaheksa paiku lauta kitsi lüpsma minnes oli mulle veel üks üllatus...meie laudakollekttivi oli lisandunud üks kena priske must tütarlaps....just selline kompu, kellega iga lambapidaja rahul on :D

Selle aasta noorte emmede kiituseks pean ütlema, et nad on väga head mammad. Kohe kutsuvad ja tegelevad oma lastega nagu oleks seda kogu oma elu teinud.

Künnipäev

Kuna täna on kalendri järgi künnpäev, siis minu agar meespool ronis ka oma traktoriga põldu harima(vaatamata sellele, et tal eile õhtul väike palavik oli). Ei suuda ta mitte toas vagusi püsida...ütles, et siis läheb see enesetunne veelgi hullemaks. Nii ta siis seal traktori sees loksumas ongi.
Plaan see aasta ka väike tükike juurde künda(nii 0,3ha umbes), et sinna tuleval aastal vilja külvata, kuid nüüd on asi selle taga, et adral on kõik noad koos jalgadega kadunud(viimane lasi eelmine sügis kuskil teadmata kohas jalga). Sai siis mitu tundi otsitud mööda erinevaid kohti, et kust saaks uue....no aga mitte keegi ei ole vist selle müümisest eriliselt huvitatud...vähemalt välja ei näita. Küll üks lubas tagasi helistada(mida siiani ei ole veel teinud), teine ütles kohe ära, et nuga neil on, aga jalaga ei saa nad aidata(või ei taha aidata). Täiesti nutmaajavalt masendav igastahes.

Siin ta siis nüüd ongi....

minu elu esimene blogi. Olen mõelnud juba ammu, et võiks selline asi olla...üles kirjutada oma maaelu...hiljem lihtsalt hea vaadata endal ja meenutada neid muresid- rõõme seoses lammaste ja kitsedega ja üldse elust siin väiksel saarel. Hetkel on neid rõõme siiski palju rohkem...õnneks:D Kuigi paar päeva on mulle muret teinud ühe lamba udar. Üks udara pool tõmbus kõvaks ja on näha, et lammas ei tunne ennast mitte kõige paremini...kraabib maad, nagu hakkaks poegima, kuigi endal kuused talled järgi sibamas. Konsulteerisin kohaliku loomaarstiga, et küsida kas võiksin talle süstida penitsilliini....olen küll seda udarat määrinud mingi udara salviga, aga seni on see olnud tulemusteta, niisiis prooviksin süsti nüüd. Eile saigi esimene annus sisse sorgitud..nii 8-9ml...täna andsin ka kuskil 5ml...homme jälle uus doos. Vähemalt homseks tahaks juba väikseid paranemise märke näha. Loodan, et asi siiski laheneb hästi, sest tegu on noore lambaga, kes alles teist korda poegis. Ei tahaks sellist noort elujõulist utte siiski veel patta ka panna.
Aga räägiks siiski millestki rõõmsamast ka :D Eile hommikul sündis ühel esmapoegijal ilus ponks tütarlaps...pealegi veel must :D Ja nagu see aasta on mu mustadel talledel traditsiooniks saanud, siis ilma valgete lappideta pealael me kuidagi välja ei tule :P Nii siis sellelgi plikal need valged laigukesed pealael, lisaks mõned valged karvad ka kõrva taga.
Ja tänase seisuga on mul siis kokku see aasta 55 talle, millest 19 musta tüdrukut...18 valget tüdrukut...7 musta jäära ja 11 valget jäärapoissi. Ühesõnaga suur tüdrukute ülekaal...täpselt see mida mul just vaja on, kuna käib jõuline karja suurendamine ;)