Miks????

Nagu igal hommikul, läksin ka täna südamerahuga ja pahaaimamatult kitsi lüpsma...panin neid järjest aga laudas keti otsa, kuid asi muutus kahtlaseks kui Liivit ei tulnud....hüüdsin, aga ei midagi. Läksin välja kontrollima, et kus ta siis jäi....kui nägin, et ta on käkkus lauda otsas rohu sees maas ja ei taha nagu reageeridagi. Lähemale astudes oli mu silme ees öövastav pilt - kitsel kõht lõhki ja pool magu lebas väljaspool kitse. No mida????? Esimene mõte oli, et kuidas võivad kitse olla nii julmad, sest olen ju näinud, kuidas vahes nende sarvedega üksteisele äsatakse. Kuid lähemal uurimisel selgus, et see haav tundub olevat rohkem lõikehaava moodi...aga kust ta selle sai???? Jalutasime aias ringi ja mida ma nägin, üks raudkivi oli otsapidi nii terav, et see selle pahanduse põhjustajaks tõenäoliselt oligi, sest seal kõrval oli ka väike vereloik. Arvan, et ta oli mingi kitse eest põgenedes üle kivi tahtnud hüpata, kuid maandus paraku selle otsa... Kuna teha ei olnud enam midagi ja päästa seda kallist looma ei õnnestu, siis tuli lihtsalt ta vaeva vähendada....ja kuna Tiit oli sel hommikul tööl ja kojutulemine võttis tal veel nati aega, siis tuli mul see kole verelaskmise töö ise ära teha...jube... Pahandusekott kivi, sai nüüd veidi teistpidi keeratud, et selliseid intsidente enam ei juhtuks.

Külalised

Täna külastas meid Marju pere. Esmane külastuse eesmärk oli ühe kitsetüdruku ära andmine, kuid tänu sellele vahvale perele saime me ise rikkamaks ühe poolrootslase võrra, mida ma vahetasin ühe oma texeli ristandtallega. Aitäh Marju! Eks siis näis kellega ma ta sügisel kokku panen, sest egas ma nüüd mingit suvalist lammast sellega nüüd paaritama ei kavatse hakata, aga kujutan ette , et mõni must neiu oleks talle paras kanditaat , aga eks näis. Keeruliseks teeb asja veel see, et nüüd on mul lausa kolm jäära( millest kaks on siis noort) ja ma tahaks tekitada mingid grupid, kuid ei tea kuidas neid nüüd täpselt jagada ja millisesse koplisse nad nõnna panna....aga eks aeg annab arutust

Põllal

Juba üsna tükk aega on ringi madistatud mööda kartulivagusid ja muudkui istutatud ja külitud. Seega nüüd võin öelda, et enamus peeti-porgandit on maas, kartulgi sai eile maha topitud, porru siiski kasvab veel aknalaual, aga eks temagi varsti sinna põllule jõuab, nagu ka sibul, mis aidas oma aega ootab. Aga noh, lihtsalt ei jõua kõike korraga ja hetkel olen täiesti ainsuses ka, külalisi-abiväge on oodata alles juuni algul.... ja rohi kasvab õues nii et müriseb ja mürinaga riist üritab hetkel meie poja abiga natukenegi seda rohumürinat peatada....ehk õnnestub...

Blogi pani segast....

Paar päeva on blogiga olnud mingi probleem....ma kirjutasin üks hommik siia terve pika jutu, mis minu arust ka kenasti ära avaldati( vähemalt mina nägin seda ) aga nüüd vaatan, et täiesti ära kadunud...ja uuesti ei viitsi ma seda ka trükkima hakata...

Aga kokkuvõtvalt ja lühidalt oli sisu see, et nüüd on minugi lambad-kitsed läbi suure tallekisa ja segaduse õues...kisa jätkus õues päris pikaks ajaks...noh...igaaastane suur segadus ja jama nende talledega, kes mitte ei mõista vabatahtlikult ise õue minna.

Veel sai katsetatud mõnel päeval survepesuriga villapesu, mis peaks mainima, edenes päris hästi...vähemalt niikaua, kuni see turbootsik töökorras oli ja ei ole streikima hakkanud...päris vihale ajas, ei aitanud enam ei koputamine ega peksmine ega ka lihtsalt palumine...aga nüüd varsti saame ehk uue, sest see vana lakkas täiesti töötamast...vist mingi praakvärk või lihtsalt nõrguke..sest naabri oma, mis on sama firma oma, töötab laitmatult ja mehe tark pilk ütles, et see torbovärk seal sees on tugevam( vist metallist, aga meil oli plastist)...võta kinni, aga uus on siiapoole siiski teel...saab siis näha

Palju kisa ja suur segadus

Eile otsustasin, et ehk lasen ka nüüd lambad välja...ega seal nüüd teab kui palju seda rohtu ei ole, aga lihtsalt hakkas neist loomadest juba väga kahju...õues nii ilus ja nemad peavad ikka sees olema. Ja kui nüüd rohtu ei jagu, siis panen heinarulli ka ette.

Aga välja laskmine on üks suur jama nagu iga aasta. Vanad lambad lähevad küll kõik rõõmuga õue ja suurt tagaajamist ei peagi toimuma, aga need talled.....no mitte ei lähe oma aedadest välja. Kui nad ise tahavad välja pressida, siis on kõvad mehed tulema, aga noh...siis nad ju väravast ei tule vaid leiavad igasugu muid pragusid...niisiis...väravast tulemine ei ole mitte sobilik viis väljuda. Ja siis üks tants ja trall lahti lähebki, vanad lambad on juba õues ja meie Tiiduga jookseme mööda aedikuid ringi ning püüame tallesid ja üritades neid ikka väravast välja loopida, ühed saame välja ja samas osad kargavad jälle tagasi. Suure higistamise tagajärjel oleme siiski nad kõik välja saanud, aga õues jätkub suur kisa.... ja nii paar päeva, sest emmed rahulikult nosivad ja ega neil enam nii suurtest talledes väga asja polegi. Aga küll need lapsed jälle emmed üles leiavad, on ju iga aasta leidnud.

Kitsedki lasin üleeile paariks tunniks õhtul välja, vähemalt osa neist. Ja jälle need talled olin need, keda pidin ükshaaval uksest õue viskama ja siis kiirelt uks kinni, sest isegi vanad kitsed tahtsid kohe sisse tagasi põrutada, sest MINA ju läksin ära...niikaua kui ise juures istusin, polnud nagu vigagi ja aitas see rohi süüa ka, aga ilma minuta oli kuidagi ohtlik tunne ja lautaminemise kiht oli ikka suur. Eile oli asi juba parem, sest seltsis olid ka lambad ja turvatunne suurem ja talledki ei kartnud seda õuet.

Eile tegi Tiit ka kaera maha, nüüd jääb oodata vaid natuke vihma, et kõik kenasti kasvama ja hakkaks...ja PRIA-s sa ka esmaspäeval käidud, et ikka igaaastane suur rahaküsimine ära teha, vähemalt sellega on selleks aastaks ka ühelpool.

Üllatus-üllatus

Toimetasin toas, kui järsku kuulen Bella kole kurja haukumist lauda poole. Minu kutsumise peale tuleb korra ära ka, kuid jookseb kohe tagasi ja haugub võimsalt edasi. Mõtlesin asja veidi uurida , kuid arvasin, ehk on seal mõni metsloom või teab kes...aga üllatus oli suur, kui mu pilk maandus üleval katusel ja märkasin selliseid uhkeid olevusi. Ma ei ole teab mis ornitoloog, aga minu arust on need ju valged toonekured, mida Hiiumaal ikka suht harva näeb, sest siin nad ju ei pesitse...ei tea küll miks, aga nii see on. Aga nüüd nad mu laudakatusel rõõmsalt istusid ja natuke sain ma neid ka pildistada, kuid läksin vist liiga lähedale ja nad lendasid ära ja tõenäoliselt nad sellise kisakoti, nagu Bella, juurde tagasi tulla ka ei taha, aga mine sa tea, ehk oleme esimese toonekure pesa omanikud...noh väga loll naiivitar siinpool :P

Ja läinud ta ongi

See pilt tehtud paar päeva tagasi, kui meil laudas toimus suur tallede agaajamine ja nummerdamine. Tagaajamise tööd sai teha aga Berit....kuid nüüd on ta paraku praamipeale jõudmas ja päris kahju oli jälle lahkuda. Oli ta just üks selline neiu, kes igati tragi ja meeldiv seltskonnakaaslane ( ja Tiit sai ka tihti kooki süüa :D )... ja temalegi meeldis siin ja kui tulevasest tööst natuke mahti jääb, siis tuleb ka tagasi. Seniks sooviks talle kena kojujõudmist.....

Selle hooaja viimane

Täna lõunapaiku tegi talle ka mu viimane oodatav poegija, kes tõi ilmale ühe poisslapse. Igati tagi ja tubli ning proovis juba kepsutada enne seda, kui oli vaevalt tunnisekski saanud. Nüüd siis jääme ootama uue hooga uut hooaega.

Kas keegi teab kedagi...

kellel oleks pakkuda lüpsikitse ...mu tuttava-tuttav oleks pärnumaalt väga huvitatud...Paluks pakkumisi!

No te peate teda nägema

Täna käisime Beritile näitamas osa poolest meie kaunist saarest ja kui tagasi tulime ning lambaid juba söötsime, siis järsku jäi mu silm pidama ühel väga kirjul olevusel, keda meie laudas enne kohe kindlasti pole olnud.... meie viimane must lammas oli endale väga kirju tütarlapse saanud..no küll on ta kaunis ja armas ja ka väga tragi ja noor emmegi on tubli, mis sest et tihti suurest tallesaamiserutusest tissi otsiva talle eest ära jalutab.

Sain täna kätte ka oma survepesuri, mille ma interneti teel endale soetasin, sai ka kohe auto puhtaks pestud ning töötas vähemalt seal küll hästi, nüüd jääb veel vaid ära proovida villa peal, aga enne tuleb rehvormvoodi korda seada( tähendab teha uued küljed ja otsad, sest need on küljest ära mädanenud) ja vähe kaunimat ilma oodata :D

Aaa... ja eile õhtul oleks ma peaaegu ilma jäänud ühest oma kitsepoisist, kes lihtsalt meie laudast ära jalutas ning me ta õhtul peale mitmekordset otsingut lõpuks leidsime poolel teel mäest üles naabrite poole, õnn et teda sealt üldse leidsime...sest nägin vaid nagu silmaurgast, et mingi väike valge asi on seal kaugel ja nagu ka liigutas...kell oli siis juba 9 ja õues suht hämar. aga leitud ta on ja emme juures tagasi ning loodan,. et mitte ükski enam ise jalutama ei lähe, sest muidu on nad kindel rebase saak.....