Pean ausalt üles tunnistama oma patu, et olen hästi kehv kaardisaatja, kuid pean tänama kõiki, kes mulle saatsid pühadetervitusi. Tahaks endagi poolt soovida kõikidele kallitele ja vahvatele sõpradele, sugulastele ja wwoofijatele südamlikud jõulusoovid ning kõike kaunist uuel aastal.

Ei saa ma ka unustada oma blogilugejaid.....teilegi kõike kaunist sel kaunil pühal, tänan teid mulle kaasa elamast, nõu andmast ja tekitamast tunnet, et tahaks teid ükskord ka pärselt kohata....

HÄID JÕULUPÜHI TEILE KÕIGILE JA KÕIKIDE SOOVIDE TÄITUMIST UUEL AASTAL!

MERRY CHRISTMAS TO EVERYBODY AND ALL THE BEST IN THE NEW YEAR !!

Metsas kuusel

Jõulud aina lähenevad, kuid kuuske meil siiani ei ole veel... ega selle metsast toominegi teab mis lihtne tegevus ei olegi.

Möödunud neiljapäeval läksid siis Heini ja Tiit metsa, et ehk saavad meile ühe kuuse....umbes poole tunni pärast helistas Tiit ja ütles, et ehk saaksin ma neile autoga vastu tulla kuna läksid jala. Juhtus see, et kuuske nad ei saanud, Heini leidis vaid ühe mõnusalt sügava veeaugu, kuhu ta ennast sisse kastis.... nii me jäimegi too päev ilma kuuseta ja saime ainult märja poisi. Maa on ju selle lume all ikka nii sula ja kohe mitte ei näe läbi lume, kus see vesi on ja kus tugev pinnas ...

Täna läks Tiit üksinda uuele katsele , eks saab siis näha, kas saab seekord ikka kuuse ka või tuleb ka vaid märgade jalgadega koju...

Ootus...

jõuluootus, külaliste ootus ja täna oli mul kitsede saabumise ootus. ...Jah, tuleb tõdeda, et need kaks esimest ootust täituvad vist natuke kiiremini, kui see viimane.

Olen oodanud omi uusi kitsekesi juba septembrist alates, kuid mitte kuidagi ei ole nad jõudnud veel siia, küll endal kiire, küll teistel kiire... Nüüd seekord oli mul see ootus juba peaaegu käega katsutav, kuid paraku libises jälle käest. Selle põhjuseks on seekord ikka suuresti see Moonika tagajärg... üks tuttav pidi tulema Hiiumaale, et mõni lammas peale võtta( ja ühtlasi oleks toonud mu kitsed ka ära), pidi ta juba tulema nädalavahetusel, kui siis läks ilm niruks.... sõit lükkus edasi tänasele, kuid kitsed pidi ta peale võtma juba eile, kuid just ootuse kõrghetkel teatas ta, et jäi lumme kinni ja istus seal pea 2 tundi ning mu kitsed on endiselt oma seniste omanike käes.... Nii kahju... Aga lootust ma veel kaotanud ei ole, sest see tuttav on siiski veel siiapoole tulemas, ehk siis õnnestub ka kitsed kätte saada ( kui järgmine kord mõni muu neiu ei kavatse Eestimaad oma tujutsemistega kõigutada) seekord jäi Hiiumaa suhteliselt puutumata ning suuremaid ummistusi meil meil ei esinenud...

Järgmine ootus, nagu ma mainisin, on vähe kiiremini tõeks saamas - nimelt on meile tulemas esimene talvine wwoofija - neiu prantsusmaalt, kes juba eestis viibib, kuid 23. õhtul lennukiga meile saabub. Tuleb jõuluks meile, et meie talve nautida :D Loodame, et mõni lammas ka teda rõõmustab oma tallekestega( kuigi väga kindel selles ei ole... )

Ja see ootus võib ka mingitel X põhjustel luhta minna ( mida hetkel ette näha siiski ei ole), siis jõulude mittetulemine ei saa mitte mingi valemiga tulemata jätta....nii et ootame edasi :D

Natuke kartulitest

Suvel tabas mind natuke ebameeldiv üllatus, kui oma varase kollase kartulit süües kartulist pruunid laigud mulle vastu vaatasid. Ei saanud kohe mitteüksraas aru, et mis lahti....sest kartulid oli veel väikesed ja lehemädanikust polnud veel märkigi. No mitte ei osanud midagi arvata, kuigi teadsin, et kartul on kole( ja kohati ikka väga kole) Samas oli ka söödavaid kartuleid. Ja kuna ma seeme kevadel sordiaretusest ostsin, siis tekksid ka minul küsimused, et ehk äkki seal mingi jama... aga siis tuli Maalehes mind rahustav artikkel, kus teatati, et tegu kartuli raualaiksusega ja see avaldub lihtsalt väga soojadel suvedel ja väga kergetel muldadel. Panen selle teksti ka siia üles, et ehk on kellelegi sellest veel kasu, kes pole seda veel näinud.....

Suve lõpul tekkis talunikel kahtlus, kas Jõgeva Sordiaretuse Instituudist saadud seemnekartul polnud nakatunud tundmatusse haigusesse.

Vastab ILMAR POLLI
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur

Tänavuse kuuma ja kuiva suve lõpul tabas paljusid ‘Varajase kollase’ kasvatajaid ebameeldiv üllatus. Võtnud kartuli üles ja lõiganud mugula pooleks, ilmnes, et mugulad – eriti suured mugulad – olid seest värvunud kiirjalt roostekarva pruunitäpiliseks.

Esimene häiresignaal tuli Viljandimaalt Mustla lähedalt. Järgmine teade saabus Järvamaalt Koigi vallast Vaali külast. Mõlemad talunikud kahtlustasid, et on Jõgeva Sordiaretuse Instituudist ostetud seemnega mingi ohtliku kartulihaiguse kaasa saanud. Palusin neil saata mugulaproovid PMK taimetervise laborisse. Seal aga ei leitud ohtlikke bakterhaiguste tekitajaid.

Kuna ka viirused ei tekita kartuli sisus sellist pilti, asusime uurima, mis võis seda põhjustada. Leidsime, et tegu on mugulate raualaiksusega. Kõige põhjalikuma vastuse sain entsüklopeedilisest kogumikust BULBA (Minsk, 1988).

Kartulimugulate raualaiksus on mitteinfektsiooniline haigus, mis tabab mõningaid kartulisorte. Seda põhjustavad häired taime veevarustuses, hingamises ja toitumises ning on seotud ebasoodsa ilma ja mullastikuga (kõrge temperatuur, mullaniiskuse langus kriitilise piirini, fosfori puudujääk mullas ning raua ja alumiiniumi liigne kuhjumine taime) mugulate formeerumise ning kasvu perioodil.

Mugulate raualaiksus on tavaliselt levinud lõunapoolsetes riikides – Ukrainas, Kasahstanis jt lõunapoolsetes riikides ning Valgevenes Polesje piirkonnas põhiliselt kergetel happelistel muldadel, põuastel suvedel võib esineda ka põhjapoolsetes riikides ning raskematel muldadel.

Kahjustatud mugulates langeb tärklise ja vitamiini C sisaldus. Kuigi nad on toiduks kõlbmatud, sobivad seemneks ja mahapanekul on võimelised andma terveid järglasi.

Kasvuhäire iseärasused

Vegetatsiooniperioodil ilmuvad mugulasse ruuged või roostepruunid kõvad nekrootilised eri kujuga täpid, mis koosnevad surnud korgistunud rakkudest. Erinevalt pruunmädanikust ei oma täpid väljapääsu mugula pinnale – paigutus jääb sageli soonkoeringi lähedusse, sellest sissepoole, võib olla ka keset mugula sisu. Kartuli pinnal ja vartel ei täheldata haiguse tunnuseid.

Kahjustuse ennetamine

Valige kartuli mahapanekuks optimaalne tihedus, tasakaalustatud väetamisega rahuldage taime toitainetega varustamine, kasutage ka juurevälist fosforväetistega toitmist. Seejuures ärge unustage happeliste muldade lupjamist ja kartulipõldude kastmist.

Juurevälise väetamise tõhusust näitab Ilona Jaanikesingi kogemus Tartumaal Rõngu vallas. Ta pritsis jaanipäevast alates ‘Varajase kollase’ ja teiste sortide põlde koos lehemädaniku tõrjega Folicare12-46-85 SO3 (3–4 kg/ha). Vaatamata pikale põua- ja kuumaperioodile, tema põldudel peaaegu ei esinenud raualaiksust, kuigi mullad olid kerged ja happelised.

Mahetalunik Kalle Kitsing Pärnumaalt Vändra vallast Tagasaare talust kasvatas samuti Jõgeva SAIst saadud ‘Varajast kollast’.

Tagasaare külas oli Kitsingu sõnul kartuli loomise ja kasvamise perioodil küllaldaselt sademeid ning raualaiksust ei esinenud. Sama võib ütelda ka Jõgeva SAI maadel kasvanud ‘Varajase kollase’ seemnepõldude kohta, kus sademeid jaotus piisavalt ja mullad on raskemad.

Kokkuvõtteks – raualaiksust esineb sagedamini kergetel happelistel muldadel pika kuivaperioodi ja kõrge temperatuuri tingimustes. Harva ka raskematel muldadel. Eesti oludes esineb sellist pikka kuumalainet nagu tänavu haruharva ja ka raualaiksust esineb harva.

Ent kui tingimused osutuvad selliseks nagu tänavu suvel, aitab intensiivtootjaid juureväline väetamine fosforirikaste väetistega. Mahetootjaid aga kartuli õigeaegne kastmine või raualaiksusele vastupidavate sortide valik.

Hulk vaeva maitsva tulemuse nimel

Võiks öelda, et pea terve eilne päev möödus liha kontidelt nülgides... Alustasin seda jama juba pool 11 hommikul ja õnneks ei teinud ma seda mitte üksi, vaid koos Urvega, kelle kits meil samuti nülgimisjärjekorras oli. Kogu selle natuke tüütu töö sain ma lõpuks lõpetatud enamvähem kella viieks, veidi lauda jäi siis veel puhastada. On ikka nõme töö küll, aga kui mõelda sellele, mis sellest tulemas on( kes veel ei tea, siis vorst)..... no siis selle nimel võib ju ikka pingutada :D Ja ütlen veelkord aitäh Urvele, ilma kelleta oleks vist magamaminekuni seda tööd teinud.....

Tahtsin veel ära mainida, et seekordse tapatöö käigus ma jõudsin ka niikaugele, et ära tühjendada loomade maod, et neid siis oma lemmikutele sööta. Pidi see magu just kõige väärtuslikum olema ja esimese vaatluse käigus tundus see nahk ikka neile väga maitsevat :D Tundub, et tuleb seda ka teinekord rakendada, ennast kokku võtta ning see hapu värk sealt välja valada, kõik ainult minu armsate Bella-Donna nimel. Viimasel ajal niigi öeldi, et Bella on liiga lahja, ehk nüüd siis kosub, kui saab kõike head ja paremat ;)

Õues on üle pika aja hakkanud jälle lund sadama ja kohati on nähtavus ikka päris piiratud. Õnneks pole meil pea nädal mingit tõsist lund sellele eelmisele lumeuputusele juurde tulnud. Aga olen rahul pigem sellise talvega, kui et sumbata põlvini mudas. Aga ega väga külma tahagi, just niimoodi -3 , -4.

Laatsaret

Alustaks sellest, et eile oli meil jälle väike tapatalgu päev, kus sai lihaks tehtud paar lammast ja meie Muusa. Muusa seetõttu, et ta udaraga olid väga pahad lood, juba kevadest saadik ja nüüd kippus asi hullemaks minema. Kõigist neist saab nädala lõpus vorst....vorst oligi mul külmikust täiesti otsa saanud ja ma olen vist liiga ära rikutud sellega, et poest ma enam vorsti ei taha osta, sest need ei ole lihtsalt head.... lammas on palju parem.

Seekord sain minagi kätt harjutada lamba nülgimises, mida ma siiamaani olen ainult kõrvalt tudeerinud :P Aga ehk saab must ka kunagi asja :D

Lammastest sai valitud kaks veidi nooremat poeginud lammast - üks ootas juba suvest saadik vorstiks minemist ( udara probleemi tõttu), kuid teine lisandus natuke ootamatult. Ootamatult seetõttu, et umbes nädal poolteist tagasi avast

asin, et üks lammas hirmsasti hingeldab. Kraadides ei andnud termomeeter mingitki palavikku, mis tegi olukorra raskemaks, kuna palavikuga oleks lihtsalt manustanud antibiotsi, aga ilma palavikuta selle manustamine tõenäoliselt on mõttetu. Konsulteerides erinevate arstidega jõudsime sellisele järeldusele, et tõenäoliselt on ta kas endale sügavale hingamisteedesse tõmmanud mingi võõrkeha ( näitkes hein) ja see tekitab seal nüüd probleeme.... ja välja see sealt enam ei tule. Teine variant oli see, et tal on kaasasündinud südamepuudulikkus, mis alles nüüd välja lõi... Kuid kipun siiski eeldama seda esimest varianti, sest peale tapmist ma püüdsin teda natuke lahata. Aga tundub, et tal oli ikka päris suur hapniku puudus, et veri oli väga tume ja hapniku vaene ning kops nägi suht kohutav välja - selline tume (ütleks peaaegu pruun) ja sees olid sellised heledamad moodustised -laigud.

Süda oli natuke pehmeks läinud . Ühesõnaga sai lammas nüüd parematele elule. Ja kuna ma ei ole talle mingeid ravimeid manustanud, siis saab selle liha ka ära tarvitada.

Ja küll on hea, et selle töö saime eile tehtud ( Tiit küll alguses ei tahunud eile teha vaid ootas tänast päeva, aga minu pealekäimisel sai siiski asi ette võetud, kuna hakkasin oma hingeldava lamba pärast juba kartma, et äkki viskab ennem juba sussi püsti) Sest täna öösel tabas mind päris korralik haigestumine. Juba pühapäeva öösel vastu esmaspäeva hakkas margus oksendama, aga sellega tal see ka piirdus, et mingit palavikku ega miskit, ainust veidi uimasem tundus paar päeva olevat. Aga jah... täna öösel oli siis minu kord, kus ma juba südaöö paiku wc potti kallistama tõttasin. Hommikuks õnnestus mul lisaks veel korralik palavik saada, mis päeval kulmineerud pea 39 kraadise temperatuuriga..... ja siis helistab Tea kirjastus ja soovib veel mulle mingeid raamatuid pähe määrida - ei aitäh.... Kirjutada suudan hetkel seetõttu, et sai vahepeal mõnus paratsetamooli tee ära joodud.

Eile muidugi tulid koolist mul poisid, ja siis Heini kurtis, et tema kõrv valutab ( viimati valutas see tal vist 2 aastaselt) Aga eks see oli vist selle tulemus, et ta pühapäeval käis õues -8 kraadiga suusatamas ja kui mina õue vaatasin, siis laps oli ilma mütsi ja kinnasteta.... uskumatu...näpud olid nagu vähid otsas.

Täna helistas koolist Gabriel ja palus, et ta koju toodaks, sest tunneb end halvasti...ju nüüd siis tema käes see kõhuviirus on, hetkel ta magab oma voodis, kuid oksendanud ta veel ei ole õnneks. Ja ega see Tiitki vist kõige paremini end tunne, ütles ka , et vist midagi käärib sees, aga eks saab näha. Ei kujutagi ette, et kui kõik haigeks jääme, et kes siis meie lambad-kitsed ära toimetab....ja enne nädalalõppu pean veel liha ka ära kondistama :S

Tali meie õuel

Viimaks ( või siis jällegi ootamatult) on saabunud meilegi talv ja üle öö lausa päris korraliku lumekihiga. Ja kui natukenegi kuulata-vaadata ilmateadet, siis tundub üsna talviseks ka jäävat...seega...tuleb kiiresti kinni katta kõik lahtised augud keldris ja pumbamajades.

Hommikul lauta kitsi lüpsma minnes on Bella tavaliselt kohe oma kuudist väljas ning tervitab mind rõõmsalt oma hüpete ja kerge jörinaga... täna hommikul ei olnud Bellat ei kusagil, alles kui jõudsin kuudini, tuli ta ukseaugu peale vaatama, et kes siis seal ka on. Mind nähes oli ta siiski väga rõõmus ja ta ketist lahti lastes tormas ta pööraselt mööda lumehangi ringi. Hiljem, kui ise toas olin, vaatasin aknast, kuidas Bella ninaga lund lükkas - no mitte ei taipa, mida ta sealt lume alt otsis.

Natuke kehvem uudis on aga see, et meie traka on natuke katki ja Tiit peab seda nüüd külmaga remontima hakkama... nimelt on välja tulnud Kioti traktori nõrk koht - plokikaanetihend, mis juba teist korda on läbi läinud. Seekord saadeti meile tõenäolist vähe vastupidavam tihend (metallist) ja väike lootus on, et ei pea jälle 800 töötunni pealt vahetama hakkama. Kuid lumelükkamist meil hetkel selle põkaga ei toimu, kuigi selle uue tõstukiga saab ka suured lumevallid laiali lükata, niiet lumevangi ei tohiks jääda ;)'

Aga päris ilus on jälle seda lund vaadata...mõnus ja puhas...loodame, et niipea ära ei sula....

Ei ela ei sure

Üks lammas jäi pühapäeva hommikuks nii haigeks, et kohe kohutav. Lamas maas ja oli praktiliselt kontaktivõimetu ja üks silm oli nagu täiesti tuim, ei mingit reaktsiooni...püsti ei tõuse, söömisest joomisest ei tasu mitte rääkidagi, kael kange. Konsulteerisin paari arstiga ja ega nemadki suurt tarka ei osanud öelda, peale selle, et teha natuke seleeni süsti, kõvasti antibiotsi ja oodata....nojah... nüüd ma siin siis ootangi.... ja juba mitmendat päeva... aga tulemus oluliselt paranenud ei ole, kui välja arvata, et teda piinanud suur lihaspinge hakkab vaikselt leevenema ( seda siis eile õhtuks) Teisipäeva hommikul olin suht kindel, et lauta minnes ootab mind ees surnud lambuke, kuid oh imet, ikka veel elus. Peale selle üllatuse ma mõtlesin, et ehk peaks talle mingit vedelikku jootma, et kui muidu ei sure, siis sureb janusse või nälga. Soovituse olid siis järgmised, et kui võimalik ( ja lambal on ikka olemas neelamise refleks) siis joota talle glükoosi vedelikku. Saigi apteegist siis seda hangitud... Täna hommikuks oli kõht kenasti läbi käinud ning tagumiku all ilutses suur hunnik... Õhtuks on seisund siiski veel peaaegu sama, sest ei tõuse ega söö... suurt elulootust ma siiski talle välja ei julge ütelda, kuid imesid ju võib vahel juhtuda. Kahju on ainult sellest, et ta oli mu lutitall...minu lapseke, kelle ma talvel üles kasvatasin, kuna emal piima ei olnud. Üks arst arvas, et asi võis ka selles olla, sest äkki jäi tal siiski mingi aine puudus, mis nüüd mingil põhjusel välja lõi... võta nüüd kinni... on kuis on, aga haige ta on...

Lohutuseks on vaid see ütelus, kui aias sees, siis aia taga...ja niikaua kui enamus on terved, pole vaja vist väga muretseda....välja arvatud siis kogu selle asja emotsionaalne pool...

Lambakasvatajad koos

Juba kolmel nädalal järjest on teisepäeviti-kolmapäeiviti kokku saanud ports lambakasvatajaid või sellest huvitatud inimesi, sest Hiiumaa Ametikool on korraldanud järjekordse koolituse sarja. Esimesel kahel päeval sai kuulata Maaülikooli lektorit Peep Piirsalu, kel on palju teadmisi just teoreetilisest küljest, kuid asi milleni me seekord ka praktiliselt jõudsime oli söödaplaani koostamine....

Teisel nädalal käis meil Tõhela loomaarst Ärmpalu-Idvandi, kes rääkis põhjalikult haigustest ja teisel päeval tuli talle meelde, et oli lubanud mingile projektile viia Hiiumaalt sitaproove...niisiis oligi mul hea võimalus anda kaasa natuke oma lamba pabulaid ja vastust ootan suure huviga .... eriti kui ma just nädal tagasi tegin lammastele ussitõrje - saab siis näha, kas oli tõhus või mitte.

Sel nädalal oli meil külas Lambakasvatajate seltsist Hillar Kalda, kes puudutas peamilselt loomakasvatuse seadusi, kuid teine päev oli plaanitud minu laudas, kus näidati lammaste toitumuse määramist, sõrgade värkimist, hammaste vaatlust.... ja just hammaste vaatamist peab teostama sisse ostetavatel jääradel, sest valehambumus pidi olema vägagi päritav....niisiis....alumised hambad peavad ilusti vastu ülemist iget olema, mitte ette igemete peale tulema või väga laiali minema...vat siis... ja minu jääral tuli välja, et see hambumus ei olegi väga hea, kipub teine ettepoole välja tulema... niiet järgmine kord olen jäära ostmisega teadlikum. Aga kuna selle poisi lihavormid on väga ilusad, siis hetkel kaalub see hammaste probleemi üle. Veel sorteerisime noori lambaid, kus eraldasime nii uttede kui oinaste seast need kõige väiksemad, et neile natuke rohkem lisasööta anda.

Kookuvõttes oli tore aega veeta teiste meeldivate loomakasvatajatega ja samas ka mõningat uut kõrva taha panna.

Sorteerimine

Kuna lambad on nüüd kõik pügatud ja laudas, siis üritasime täna teha nende seas väikest korrektuuri. Kuna pügamise käigus sai kohe noored ja poegima hakkavad lambad eraldatud, siis nüüd oli vaja ära sorteerida omakorda noored - tüdrukud ja poisid - siis saab vähe selgema pildi silma ette, et mis valik meil müügiks ja mis endale või mis vajavad vähe rohkem söötmist. Lisasööta on hetkel väga mõttekas anda, kuna nad just on ära pügatud.... ainevahetus kiireneb, sööda tarbimine ja toitainete omastamine suureneb märgatavalt ja tulemuseks on kiirem kasv :D Niiet toitu hetkel ei raisata ;)

Eraldamise käigus sai tüdrukutele pähe tehtud tuuning - neoonkollane tukk - et nad oleks teistest ikka kaunimad ja paremini silma paistvad ;)

Edasi läheb meil aga suureks lauda sisearhitektuuriks .... ümbertõstmised, aedade ja söötmete juurdeehitused. Tundub, et pind on jälle väikseks jäänud .... ja tuleb muud kolihunnikud koomale tõmmata, et lammastele ruumi saada...

Usinad abimehed ja tegus päev

Täna võib siis avalikult välja kuulutada villapesuhooaja. Kuid seda ei pidanud ma siiski üksi tegema, sest mul olid väga vahvad abimehed, kelledeks olid Tiia ja ta väike vahva tütreke Janeli. Saime terve suure kotitäie üllatavalt kiiresti pestud ning lambadki enne pimedat söödetud. Söötmise käigus tuli aga Janelil selline uni peale....nii ta siis seal heinarulli otsas tukastaski ja ei lasknud Marguse ega lammaste kisast häirida ning meilt ärasõitu ta ei mäletagi. Tuleb meelde, et kui Margus väike oli, siis temalgi tuli laudas väga magus uni peale, kuid erinevalt Janlist sai ta siiski vankris magada :D

Õhtul jõudsin veel süldigi valmis keeta, et ikka kiiretel tööpäevadel oleks midagi ruttu hamba alla võtta ilma suurema söögitegemiseta ;)

Mida ei anta, seda tuleb ise võtta...

See käib muidugi meie noore kitseneiu kohta. On teine jõululaupäeval aastaseks saamas ja ei plaaninud teda mitte enne järgmist suve paaritada...Aga neljapäeva hommikul tundus mulle, et just nüüd on see päev käes, kui ta valjult ( isegi väga valjult) poissi nõudis...mina olin muidugi kade...

Ja nagu ma eelmises postituses rääkisin, oli meil tol päeval käsil lambapügamine, mis kohe hommikul pihta hakkas, et ikka õhtuks valmis saaks...ja kõik see käis kitsekisa saatel, millele vaheldusid siku pruuskamised ja turtsumised ( mida ta väga oskuslikult teeb) Ühel hetkel oli vaikus.... ei aimanud halba ja tähelepanu oli hajutatud, sest käed oli kibekiiret töö täis, aga kui ühel hetkel siiski otsustasin kitsi piiluda, siis avastasin vä

ga halva üllatusena, et me neiu on põgenenud....siku juurde loomulikult.... ja seda läbi kolme söötme ja aia...uskumatu pugeja ta ikka on :S Ja seal ta siis õndsalt seisiski. Tõstsin ta sealt küll välja ja jään oma väga naiivses lootuses uskuma, et ehk ei juhtunud midagi ( mis siiski tõenäoliselt juhtus, sest selg oli märjaks karatud) Panin ta oma aeda tagasi ning sidusin ta ketiga aia külge kinni. Aga tütarlaps jäi nii vaikseks, et ei kuulnud enam tema käest mitte ühtegi piuksu, ei eile ega täna....

Aga jah, lambad saime õhtuks ilusti pügatud ning täiesti lõpp, kui kõik kokku pakitud sai ning tuppa laua äärde istusime, oli umbes kell 18:45 Pole paha... Niiet lambad ja vill on edukalt eraldatud....nüüd jääb veel see suur pesemise töö, et aga ruttu lõnga saada, sest juba on kannatamatu klientuur ukse taga ning muudkui nõuab :P

Närvi ajav kits ja kiired ajad

Eelmisel nädalal pääses üks aiatäis kitsi lauta laiali ja kui ma hommikul lüpsma läksin, siis jalutas Piibu mulle vastu ja Muusa istus oma aus ja uhkusest söötmes ning põrnitses himuralt Juljust....põrnitsemiseks see tal siiski ka jäi, kuid lüpsma hakates ei saanud ma temalt praktiliselt mitte mingit piima ... ja selline olukord on mul tänaseni. Tean, et ta suudab end ise kinni jätta kui ta tiine on, aga et lihtsalt poisi vaatamisest end kinni jätta!!! Või on see ka streik, mis tänapäeval tundub maailmas väga populaarseks minevat!!???! Aga eks ta peab nüüd sellega arvestama, et see võib ta elupäevi ikka tunduvalt lühendada, sest kui ma kannatus ikka päris katkeb, siis ma selle rakse otsuse pean ikka langetama. Varem olin ka siiski kahevahel, et kas ma ta jätan või mitte...aga nüüd....ei tea....

Esmaspäeval sai kõik lambad lauta aetud, sest neljapäeval tulevad meil pügajad mehed, kes me karvased vähe karvatumaks muudavad. Ja kuna meil jälle korraga hirmpalju vihma alla ajas, siis said need lambad ikka kohutavalt märjaks ning tundub, et nad kuivavad enne õiget aega ikka suht napilt ära. Tänase ilusa ilma auks sai nad ka õue lastud, et ehk kuivavad veidi paremini. Aga kuna ma ise kaks päeva viibisin end harides Hiiumaa Ametikoolis ( teemaks ikka lamba -ja kitsekasvatus) ja Tiit käis Hiiumaa tulevase tapamaja arutelul, siis muidugi meil kedagi kodus ei olnud ja nagu ikka tuli selgest taevast vihmakest, kes me lambaid veidi uuesti niisutas, et ikka kindlustada nende pikemaajalisem kuivamine. Õnneks siiski väga palju ei pihustatud seda märjukest ning asja väga hulluks ei teinud.

Aga jah...homme siis suur pügamise päev, kus lubati mu 200 lammast kenasti kõik ühel päeval paljaks ajada...loodan, et jõuan pügajatega sammu pidada ning kogu kasuka põrandalt õiget aegu kokku korjata, numbrid kirja panna ning vajalikud parasiiditõrjed teha....

Vanad uudised

Oma telefonist pilte sorteerides avastasin ühe vana uudise...nimelt sai meie Heiki septembri keskel uude perre viidud, elab teine nüüd Sarvel Annika juures. Soovime sellele vahvale rahulikult jõmmile seal mõnusat äraolemist ning kevadel on oodata ilusaid väikeseid Heikisid ja suur lootus, et nad tulevad sama sõbralikud ja armsad nagu issi ( tundub, et see sõbralikkus ja julgus on ikka väga päritav ja geenides sest Heiki talled on üle aegade väga sõbralikud tegelased) Bussis sõites oli ta ka väga uudishimulik ning tahtis oma nina ette Tiidu juurde toppida ja kui ma seda ei lasknud, siis leppis ka minu mõnusa sügamisega ;)

Rikkis mootoriga neljajalgne

Eile hommikul laudas kitsedega toimetades kuulsin üle aia üha väga imelikku heli..... turtsub, plärtsub, pruuskab ja vuhistab, nagu vähe rikki läinud diiselmootor mis käivituda ei taha. Esimese hooga ma mõtlesin, et ühel kitsel on midagi kurku läinud ja on nüüd hädas. Asja uurima minnes aga avastasin, et meie sikuke on aia peal püsti vahib Trallaga tõtt ja muudkui puristab. Tralla muidugi ka aial püsti ja liputab oma peikale rõõmsalt saba :D Nonii... tundub, et temagi tahab poissi :P Ennem ma siiski lüpsin ta tühjaks, las siis teevad oma armumänge....

Päeval asja kontrollimas käies nägin, et Illu on ka aial püsti ning vaatab jube igatsevalt poisi poole. Noh, ega mul midagi kaotada polnud ning sai temagi teiste juurde lastud..... ja teist korda pole pidanud ma teda poisiga tutvustama :P seisis nagu post Juljuse ees.

Kuid üks asi jääb mulle siiski mõistatuseks, kuidas neil ikka kõigil nii korraga see ind peale tuli?? Pole ma varem aru saanud, millal nad indlesid ja nüüd ühtäkki poisiga ühte lauta toppimisel tuli see ind nagu võluväel ja kõigil korraga??? Müstika.... Ju oli sikk enne korraliku eeltöö enese lõhnastamisega ära teinud, sest eks see laut meil hetkel haiseb ka nagu üks suur sikk... habe ja püksid korralikult kollased ja....haisevad....

Siin siis meie sikuke, kes on aastaga enesele ikka väga jõulised sarved kasvatanud :D

Kaeralaev

Kuna enda kaeralapsit jääb meile sulaselgelt väheseks ja seda lappi tuleks hoida vaid viljavahelduse mõttega, siis sai seegi aasta endale( lammastele) juurde ostetud suurem kogus kaera. Möödunud aastal sain ma väga hea kaubaga kaera Läänemaalt, otsustasin seegi aasta seda teed minna. Hind oli küll veidi kõrgem kui mullu( mis polnud see aasta ka mingi üllatus), kuid siiski odavam kui siit kohalikku kaera osta....paraku....ja saime otse laudaukse ette ka, niiet ei pea rohkem transpordi peale ka mõtlema, anna vaid lammastele-kitsedele kätte.... Olen igatahes rahul, hetkel tundub kaer väga kvaliteetne ja ilus olevat....

Kõik jooksevad....

nii koerad kui kitsed ja lammastest me üldse ei räägi (kellede jooksmised peaks vist kõik juba rahuldatud siiski olema)...

Alustaks algusest... meie Bellakene on saanud nüüd suureks, sest tal hakkas ( natuke ootamatult..või õigemini sama ootamatult nagu saabub igaaastane talv) tema esimene jooksuaeg. Ja oh üllatust....meie vanamutist Donna arvas , et temalgi oleks nüüd õige aeg, peale aastast pausi, üks jooksukas korraldada. Temaga on meil muidugi natuke teised lood, kuna tal see naistevärk nati sassis ja jooksuajast annab märku vaid veidi tursunud pepu ja ülienergiline enesetunne ning tagajärgi ( peale selle, et 2 kuu pärast ARVAB, et tal on pojad) ei tule :D Õnneks meie kandis väga palju peigmehe kandidaate ei ole, siis on mu elu sellega veidi lihtsam. Üks väga suur ja vana taadike meil käis, aga seegi vaid õhtul( ja öösel) kui peremees ta korra ketist lahti lasi, et ta saaks omi hädasid ajada, kuid hädade ajamine kujunes kuidagi väga pikaks ja kui ma teatasin, et ta meil viimasel ajal järjepidevalt kosjas käib, siis peale seda pole sedagi kutsat enam lahti lastud. Aga meie muti ja neiu on see-eest väga ( isegi liigagi väga) sõbraks saanud, sest üksteise seljas ratsutamine on neid vägagi moeks saanud ja natuke imelik on neid juba ausaltöeldes vaatata. Donna on veel eriti kiimas, kes lausa jookseb Bella järgi ja kui ta oleks veidigi kõrgem, siis ratsutaks ka kogu aeg...ratsutamise võimalus on tal vaid siis, kui Bella pikali on, enamus ajast on siiski Bella peal....on alles pedede punt peaks ikka mainima....

Jätaks nüüd need koerad ning räägiks pigem kitsedest.... Kuna mu kitsed on veel paaritamata, siis oleks selleks tegevuseks viimane aeg ja kohale sai toodud meie eelmisel aastal ostetud saanepoisist Juljus. Eile hommikul ma arvasin, et Tralla indleb, kuid vist eksisin ja tal lihtsalt oli kisatuju. Täna seevastu oli Juljus söötme najal püsti ning väga unistavalt vaatas ta teisi üleaedseid - Muusat, Piibut ja Liivit. Neiud ise väga närvilised ei olnud, kuid otsustasin siiski proovida, et mida teevad. Saigi esimesena poisi juurde viidud Liivi, kellel vist tõesti oli innaperiood, kuna tundus tantsuks minevat. Siis vaatasin, et Piibu ka ikka natuke kahtlane ja lükkasin temagi Juljuse juurde. Oh mis trallitamine ja poisil oli nii heal meel nende kahe tüdruku üle :D Tundub, et 5 kuu pärast saame esimesed kitsetalled ;)

Muusaga ma ei teagi, mida ma tegema peaks, kuna tal see teine udara pool nati nässu läks, kas teda üldse oleks mõtekas paaritada? Vist mitte.... Aga poisijärge jäävad ootama siiski Tralla ja Illu. Loodan, et see aasta neilt ka mõne tüdruku saan (vastupidiselt eelmisele aastale), sest ma tõesti tahaks just neilt häid tüdrukuid saada, kuna nad on mu suurima piimaanniga ja parimate nisadega neiud ....

Vorst

Oleme ise oma perega juba ammu poevorstimaitse peaaegu ära unustanud, sest laual on olnud lambalihavorst, mida üks hea naabrinaine on valmistanud ( ja mis tal väga hästi on välja tulnud) Siiani on ta kasutanud enda maitseaine segu, aga nagu tänapäeva paljused segudes, oli ka seal ilutsevalt sees see paljuräägitud ja halvaks pandud naatriumglutamaat e. maitsetugevdaja e. E621. Minu pärimise peale, et kas ilma oleks võimalik, arvas ta algul, et vast ei ole. Tekkis sportlik huvi, et kas ikka oleks võimalik.

Saigi helistatud maitseainete müügimehele ja sain väga optimistliku vastuse, et eks ikka on. Tellisingi omale uue maitseaine segu, mis meie mihklipäeval tapetud lammastest vorsti maitsestama pidi hakkama. Öeldi vaid, et fosfaati peaks siiski lisama, et liha koos seisaks ( seda õnneks naabril oli). Ega me vorstimeister siiski väga ülirõõmus selle katsetamise üle algul ei olnud, aga rääkisin ta siiski ära, sest tema seda vorsti ju sööma ei pea hakkama - seda teen ju mina :D

Pinge muudkui kruvis, sest ikka niiväga tahtsin teada saada, mis sellest uuest vorstist saab. Ja kolmapäeva hommikul heliseski telefon, kus teatati, et võin oma vorstile järele tulla.Autole hääled sisse ning minek. Koju jõudes lõin kohe noa vorsti, ning esimese pool latti sõin ikka mõnuga ära.

Kogu selle asja järeldus on see, et kes ei katseta, see ei tea. Ning edaspidi lasen teha ainult oma maitsesegust ja saan olla kindel, et mina ja mu pere saame edaspidigi korraliku ning PÄRIS vorsti, ilma igasugu muu jamata, millega tänapäeva vorst kiputakse ära solkima.....

Kitsekeste uus kodu

Ja poiste uue kodu seiklusi saab lugema hakata siit ( loodan, et Signel pole selle vastu midagi, et teada siin avaldan)

Tegelased ööpimeduses

Täna õhtul kella kaheksa paiku, kui juba pime oli, said meie sikupoisid saadetud teele oma uude koju. Nimelt vedas meie sikukestel ikka kohutavalt, sest pääsesid ära potist ning jäid väikestele tüdrukutirtsudele seltsilisteks :D Signe naabervallast sõitis õhtul meile ja just pimedas, sest mitte kellelgi lihtsalt valgel ajal pole aega olnud :P Ainukesed, kes mitte millestki aru ei saanud ja olid suures segaduses, olid sikukesed. Kes on need hullud, kes ööpimeduses ja taskulambi valgel neid sarvedest sikutades autoni veavad, neid sinna sisse sikutavad ja tagatipuks jalad kinni seovad. Nad olid täna juba varem ära hirmutatud, sest kuna neil ei olnud veel numbreid kõrvas, siis tuli siiski see operatsioon ka enne ärasõitu ära teha. Peaks mainima, et meie äsja 6 kuuseks saanud poisikesed oli üpris kenasti kasvanud ja üsna pontsakaks muutunud, ei ole palju emast väiksemad mitte olnud.

Igatahes head teed, mõnusat kosumist ja palju rõõmu tüdrukutirtsudele väikeste (varsti suurte) poisikeste seltsis :D

Külaline

See juhtus nüüd küll juba nädal-poolteist tagasi, aga meil oli ükspäev aida ees üks kena siilipoiss.... just nimelt poiss, sest õnnestus näha kõhu alla :P Viimane kord, mil siili enda õuel nägin, oli aasta tagasi, kus ta pesitses koeraoidukotis, rehetoas :D

Värvikirevus porgandipeenras

Kena kollane, punane kui peet ning täiesti normaalne. Aga maitselt olid kõik vääääga maitsvad ;)

Vihmavalingud...

Eile jõudsin siis nii kaugele, et läksin põllale porgandeid noppima....ja jälle sain ma väga ebameeldiva üllatuse osaliseks ja järeldus on see, et tuleb teinekord teha sisetude järgi( mõte, et korjan kohe peale kartulite võttu jäi tegemata - küll polnud kasti, küll aega, siis Tiitu)... Nimelt olid väga paljud porgandid nädalase vihma tulemusena vee sisse jäänud ja pea pooltel olid otsad mädanema hakanud, midagi ikka sain ka, aga ...peaks mainima, et üsna nutune olukord on see aasta. See vihm ei anna mitte sel sügisel mingit rahu, kartulid saime peaaegu päästetud, kui porganditega jäin hiljaks, loodan et peetidega sama hullusti ei lähe rääkimata sellest, et õue lainetab ning kitsed müttavad muda-pasa mülkas. Ega muud üle jää, kui loota, et aastad pole vennad ning järgmine on parem....

Nonii..kartul on nüüd vähemalt kõik üleval, peet ja porgand on veel jäänud. Nüüd siis jäänud see finaal....kartuli sorteerimine...

Jälle ploomiuputus

Kui siin lugejate seas on keegi, kel tekkis ploomihuvi, siis andku kohe julgesti teada ning tulgu kiiruga noppima....sest maa on sinine ja puu veel sinisem.

Järjekordne lahkuminek ...

Aeg on lennanud kui linnutiivul ... ootamatult on läbi saanud see mõnusalt soe suvi ning lahkunud on kõik mu külalised - üks toredam kui teine. Ja täna hommikul pidin ma paraku ära saatma oma viimase tütarlapse, kes oli kui pereliikmeks saanud, eks ta ju oli ka siin päris tükk aega, tervelt 2 kuud. Ja kuna ta oli siin nn. praktikal ja eile õhtul täitsime me vajalikke pabereid, teemal kuidas ta siin hakkama sai ning pidin teda hindama...no mitte ei saanud ühtki paha sõna öelda, ja kõik asjad pidin hindama hindega "väga hea" .Tal hakkas juba veidi imelik, et kas õpetaja ka ikka arvab, et kõik nii ideaalne oli.... Tuli toime nii raskuste kui katsumustega ning iseseisva tööga... ning lubas järgmine aasta oma autoga tagasi tulla , sest ta oleks tahtnud ikka niimitmeid asju siit koju tassida, aga seljakotiga on see natuke liig... niigi oli see kott nagu tinapomm ning poole suurem ja kuidas see õbluke neiu seda koju tassib jääb mulle küsimuseks.

Kuidagi imelik on jälle üksinda siin kodus olla, aga ehk harjub.

kartulivõtt

Meil hakkas pihta suur kasrtulivõtu hooaeg. Ega me tegelikult ei ole plaaninud hilisemaid kartuleid veel võtma hakata, aga see meeletu veekogus , mis sealt taevast iga mõne aja või päeva tagant alla tuleb ajaks iga normaalse inimese hulluks ja hirm, et kõik mu kartulid jäävad selle vee kätte lihtsalt ei lase neid seal maas rohkem olla. Niisiis saigi laupäeval üles võetud maja tagant väike põld, mis kõige enam liigvee käes kannatas ja seejärel sai mindud ka suure põllu kallale, sest sealtki ei taha enam see vesi kuhugi minna, sest maa on lihtsalt nii vett täis, et kohutav. Täna sai veel neid kartuleid sealt sopaaugust üles võetud, üks nurk põllust on eriti ohtlikult vesine. Hetkel pean tunnistama, et tänu taevale, ei ole neid mädi kartuleid siiski väga palju olnud ja kartulid on kasvanud väga kenasti , aga kui nad seal vees veel liguneksid, siis saaks neid mädi juba vist palju ja saaks jääks ka kesiseks. Nii me siis pingutamegi selle nimel, et saaks vähemalt selle kõige hullema nurga üles.... ja tänaseks olen nii väsinud, et rohkem ma kirjutada ei jäksa ja poen kiiresti põhku.....head ööd

Päevasaavutus = kitseaed

Mulle hakkas ikka hirmsasti närvidele käima see, et kitsed mul nagu on, aga piima jääb iga päevaga vähemaks. Selle vastu aga aitaks ainult üks asi... kitseaia laiendamine suuuurde võsasse. See plaan on meil olnud juba pikemat aega olnud, aga siiani ei ole lihtsalt Tiidul aega olnud...kõigepealt heinad, siis riigitööle naasmine ja nüüd hetkel üritas ta Soomes karusid taga ajada, aga telefonitsi selgus, et tulutult ning koju tuleb ta alles esmaspäeval ning seejärel jälle tagasi riigileiba teenima. Sellest lähtuvalt ei jäänud mul midagi muud üle, kui kõik oma tarkus-lollus kokku võtta ning ise aia tegemise juurde naasta, loomulikult Elsa abiga - tema tööks sai rohkem siseaia ohutustamine ( vanade okastraatide kõrvaldamine kitsedele väga ootamatutelt kohtadelt) Hommikul kogu ettevõtmisega alustamisel ei lootnud ma mitte kuidagi seda õhtuks lõpetada, kui täpselt kella poole 8-ks oli aias elekter sees ja natukese aja pärast ja kitsed :D Natuke see aed küll homme kindlustamist tahab( paar posti tahavad lisatuge), aga...... Alatest homsest on mul piima koguste suhtes ikka vääääga kõrged ootused, sest ma tean väga täpselt , et mu kitsed on võimelised palju paremaks, kui nad seda praegu olid ( täna hommikul oli ikka alla igasugust arvestus, mida siinkohal ei julgegi mainidagi)

Kuid tõsiasi on see, et kitsed on ja jäävad võsalõikuriteks ning palja rohumaa ninaesisega nad piima ei tooda, liigagi hästi järele proovitud.....

Igaühel oma mänguasi...

Meestel oma ja naistel oma...Kui Tiit soetas endale vahepeal ühe kõva meeste mänguasja (jahipüssi) siis minul õnnestus ka üks mänguasi saada( hetkel küll laenata) nimelt kedervars. Palusin tüdrukute siinviibimise aegu Meelit, et ta tuleks neile näitama, kuidas käisid vanasti need asjad ning ükspäev ta oma kedervartega platsis oligi :D Kuna minagi polnud seda agregaati oma näppude vahel ennem hoidnud, siis nüüd sain endalegi selle vurrimise pisiku külge... ja kuna Meeli unustas ühe kedervarre veel meile ka, siis saingi nüüd harjutada...ja andsin juba ka tellimuse enda isikliku kedervarre omamiseks.

Mudamäed ja veeojad

Pärast 30-ne tunnist kohutavat vetevoogu taevast on meie õue ja majatagune kartulipõld muutunud kohutavaks mudaauguks ja basseiniks. Kõige enam teevad mulle siiski muret need kartulid, mis seal muda sees hulpima peavad, ei tea kui kaua nad seal vastu peavad....Kuid terve tänane päev läks ära nende päästmisele - kaevasime kraavikesi ja ojakesi ning tundsime end, kui väikesed lapsed kes kevadvetega ning mudalompides mängivad. Osa veest saime siiski juhitud kõrvalasuvasse kraavi, kui see lõpp ei ole siiani ära tahtnud minna ning osade vagude vahel on endiselt vesi ( mis sest , et hommikul ulatus vesi mõnes kohas lausa vagude harjaga tasandile :( ) No loodame, et midagi tänasest tööst oli ka edukas ning mitte kõik kartulid pole kadunud. Lohutuseks võin mainida, et meie suurel põllul on kõik peaaegu hästi ning hommikuse kontrollreidil tuvastasin vaid osade vagude vahel veidi vett, mis suure tõenäosusega õhtuks oli kadunud ( pole küll kontrollinud, aga arvan)

On vaid üks elajas, kes sellest mudast vaid rõõmu tunneb.... see tundub olevat Bella....sest väga suure hea meelega ta kaevab mudasel kartulipõllul, olenemata sellest, kas ma keelan või mitte ( salaja saab ju ka kaevata ) Ja õueski on märjemad augud ära kaevanud. No mitte ei taipa, mis sel koeral mõttes on....

Leib

Kuna tüdrukud on nüüd läinud( tüdrukute all mõtlesin kohalikke eesti neidusid, prantslanna siiski veel siin), siis tuli täna ise proovida ära oma esimene leivategu... ja kokkuvõtteks võin öelda, et ÕNNESTUS. Isegi vormist tuli välja nagu lupsti ( mida meil eelmine kord mitte ei juhtunud..millegipärast...), pealt küll veidi tumedaks läks, aga mitte ülemõistuse mustaks. Eks ma veel õpin, sest hetkel tundub, et pean leiba tegema, kuna muidu me ei lähe õige talu kategooria alla :P

Nädala menüü ja fotosessioon :D

Loomulikult ei saa mainimata jätta meie igapäevast väga erilist menüüd, mida ma mitte kunagi tõenäoliselt ise poleks valmis teinud.... aga selleks nad ju mulle külla tulevadki :D

leivategu ... siinkohal suured-suured tänud Meelile, kes tõi meile juuretise.... Leiba tegime esimest korda, kuid välja tuli väga hästi. Isegi Heini tegi leiba süües sellise avalduse:

" Emme, kas sa hakkad ka seda leiba tegema?"

" Kas sulle meeldib see leib?"

" Jah!"

"....no ma ei tea...võibolla"

" Aga tee ikka, muidu ei ole me ju õige talu...."

VAT NII!!

ahjupeedid kitsejuustuga..jälle minu jaoks täiesti uudne kogemus, aga üllatavalt hea oli :P

punasesõstra kook

( kooke ma ei kommenteeri, sest need on alati head :D)

Pildilt on veel ära üks soolane pirukas, mille nime ma paraku ei mäleta .... neljapäevane tikrikook, ning viimase, ehk tänase päeva kaunis koogike, mida külla tulnud

Walesi naabrid väga kiitsid :D...

Kuna olime nõnna tublid ( nemad olid tublid) ja lõpetasid nii kartulite rohimise, kui ka maasikapealsete lõikamise, siis sai end premeeritud ühe kena fotosessiooniga, et näidata kõigile, kui idülliline elu meil siin on :D

Me kolmekesi tuleme...

...mandrimaa pealt.... Noh päris korraga küll kohale ei jõuetud, aga.... jutt käib meie uutest külalistes, kelledest kaks on ( võiks isegi öelda,et) vanad ja üks on uus - Maris ja Kristi wwoofijad eelmisest aastast, tänu kellele oli Tiidul võimalus VÄGA tihti süüa kooki....samas vaimus käib seegi aasta ( Tiidu tellimisel).

Maris jõudis kohale juba laupäeva õhtul kella 8 paiku, kus ta koos perega meile saabus, kaasas väikene õde-vend ning ema...lastel oli loomadest selline vaimustus,

et oleks endale kohe kitsed kaasa võtnud :D

Ülejäänud neiud - Kristi ja Marilin- saabusid viimase praamiga ning pärale jõudsid poole 1 paiku öösel....aga ega me magama siis kohe siiski ei saanud, sest ära oli vaja teha väikene kähriku-rebasenaha teater uues elutoas( et teisi magajaid mitte häirida) :P:D ja samas kõhulihaste pingutus naeru abiga...ühesõnaga, asi läheb samas vaimus nagu eelmine aasta :D Hommik oli, nagu arvata, kiire tulema ja väsitav...

Eile valmis esimene kook...täna on valmimas maksapasteet ja

rullbiskviit ( e. lehmakoogirull). Homme tulemas veel midagi maitsvat( täiesti kindel) ... Hommikupoolikul sai osa kartulipõldu ka siiski vähe kasitud...homme läheb teine pool, kui vihm kõike ära ei sega...

Kurgid

Minu suureks üllatuseks on juuli algul istutatud väikesed kurgitaimed õitesse mattumas...paar päeva tagasi nägin esimese õie, aga täna oli neid õisi juba üsna mitu :D Lootus, et peagi hakkab sealt ka kurke saama. Need istutatud taimed olid ikka väikesed küll...tulemas oli üks väikene pärisleheke....

See aasta on nende kurkidega kuidagi naljakas...juba juuli päris esimestel päevadel sain oma esimesed kurgid ja siis tundus, et väikeseid kurke on seal peal ikka palju, sest õisi oli palju-palju...kuid siis järsku...võta näpust, pole ma peaaegu nädala ühtegi kurki saanud, õisi nagu oli, aga kurke ei tulnud. Olin ikka päris nõutu, sest tegin kõik, mida nende kuumadega teha võis - kastsin ja andsin isegi seda vägevat villapesu vett... Lõpuks ikka hakkasid jälle kurgid tulema, küll visalt, aga vähemalt saime süüa ning paar purgikest sai sissegi tehtud. Kuna mulle üks inimene vahepeal helistas ja rääkis , et keegi kolmas oli talle rääkinud, et tema kurkidel on see aasta vist mingi haigus, et väikesed kurgid ei lähe mitte kurkideks, siis hakkasin juba enda kurke vildaka silmaga vaatama, et äkki ongi mingi haigus?? Aga see nädal hakkasid kurgid jälle hoogsalt kasvama ning täna tegin suisa viis 1,7 liitrist purgitäit kurke sisse :D Eile rääkisin oma naabertalunikuga ning kurtsin tallegi on kurgi viga ning too ütles, et sellise kuumaga ei tahtnud isegi temal ei kurgid ega tomatid kasvada....ühesõnaga rahunesin mina maha, sest kogu selle kurgituse jama põhjuseks oli lihtsalt see jube kuumus, mis eelmise nädalaga meil otsa sai ja kurgid nüüd rahulikult kasvada laseb :D

Poisid külla

Nädala sees sai kaks meie ilusat jäärapoissi uue kodu, üks rändas Kassarisse Käärameeste juurde ja teine läks Martinite karja... siin siis ühe poisi ( hellitava nimega Põssa) viimane eine meie laudas...

Sibul

See aasta läks sibula koristamiseks ikka jube järsku. Arvasin, et võivad ehk veel kasvada ja pealsedki olid veel rohelised, aga pärast neid jubedaid vihmavalanguid, mille osaliseks me saime, ei julgenud ma neid seal maas mitte enam hoida. Vaatasin, et mõnel kippus väline sibulakoor pruunikaks minema ja paar tükki olid isegi lõhki kasvanud...nii et sai otsustatud kiire ülesvõtmise kasuks. Hetkel lubab ka mõningad ilusad päikesepaistelised päevad ka, nii et saab korralikult kuivatada. Esialgu mõtlesin, et võtan vaid mõned sibulad üles...need mis tunduvad rohkem valmis, kuid siis üllatusena avastasin, et ehk tuleks ikka kõik maast välja sikutada...enne kui hilja...Saak tõotab seegi aasta tulema üsna korralik ja loodan, et sain sibulad õigemat aegu maast kätte ja seisavad üle talve ka paremini, kui eelmine aasta...

Goodbye Sara....

Nii kahju kui see ka ei ole, lahkus eile Sara. Esialgu läks ta küll korraks Tartusse Madli juurde, et seda eesti kanti ka korraks paar päeva uurida, kuid seejärel on suund tagasi oma kodumaale. Väga vahva, armas ja abivalmis neiu oli ja on tõeliselt kahju, et ta läks... We will miss you Sara....but good luck in the new school ;)

Pikalt oli kuiv,kuiv, kuiv, kuid nüüd kipub juba minema liiga märjaks....sest muudkui sajab, sajab ja veel sajab.... Vahest näitab küll ka päikest aga teisel hetkel laseb ikka sellise pagi kaela, et maa lainetab... Loodan, et see kartulitele ja muudele köögiviljadele väga halba ei tee...kuigi tundub, et kartulitel juba hakkavadki mõned lehed kollakaks vedama....aga mis teha...ainult loota ja paluda, et vihmapagid vähe harvemaks jääksid...

Müttamine lammastes

Tänane pool päeva oli meil tõsine lammastes sebimine.... Eile õhtul sai lambad juba lauta aetud ja hea et seda tegime, sest öösel tuli peale vihm ja täna oleksime pidanud sellisel juhul vastikult märgi lambaid kantseldama... õnneks nüüd ei pidanud. Hommikul lauta astudes aga tahtis sealne õhk hinge matta ja silmad hakkasid vett jooksma....no NIIII vänge oli seal sees. Noh aga mis sa ise arvad kui sellise soojaga 220 lammast korraga sooja lauta kinni topid ( ning uksi ei saa lahti jätta ning aknad ei käi lahti)

Aga esmaseks ebameeldivaks uudiseks oli see, et lambad olid veel janusse ka jäänud. Mingil põhjusel oli tekkinud elektriline rike pumbamajas ning terves laudas puudus täielikult üks faas. Selle mure saime õnneks mõne aja pärast lahendatud.

Aga see sorteerimine võttis ikka maru palju aega ja( peamiselt) palju Tiidu energiat.... Kogu mahvi lõpetasime kuskil kell 3-4 paiku ja lõunaeine saabud alles peale 4-ja, sest ei saanud ühtegi väravahoidjatest neiut ära ka lasta.... Aga talled sai kenasti emmedest lahutatud ja ussirohud sisse manustatud ( mõni jäi ikka ilma ka, sest paaril inimesel tuli hirmus lihahimu peale ja lähipäevil tuleb tapatalguid pidada) Emmed saatsime õue, kus meid saadab nüüd kohutav kisakoor...teised väiksed kisajad on meil laudas sees, sest otsustasin selle kasuks, et nad situksid oma parasiidid lauta sisse ja siis läheksid õue täiesti värske parasiidivabale karjamaale ennast kosutama ja kasvatama :D

Ära unustasin...

.... mainida seda, et meie selleaastane heinategu on ka lõpule jõudnud..juba mõni päev tagasi juba....oli see vist kolmapäeval, kui viimased 170 heinarulli sai kokku käkerdatud. Selleaastased heinarullid sai ikka mehiselt pontsakad tehtud, et mitte võrku ülemäära raisata...jah...eks eelmine aasta oli nagu rohkem selle uue pressi tundmaõppimine ja talvel endalegi üllatuseks olid rullid sellised...noh... pehmekesed. Kuigi pressiga kaasa tulnud õpetuse järgi oleks veelgi varem pidanud siduma hakkama, vat ei kujutagi ette, kui tossukesed need rullid siis oleksid tulnud. Kokku sai valmistatud jälle üle 1000 rulli heina ( eelmine aasta oli number põhimõttelisel samasuur) kuid see aasta lasime ühe 14 ha põllu veel ära ka peenestada, sest kujutan ette, et sellist portsu heina ei oleks mul mitte kuhugi müüa ja....eriti veel sellisel heal heinaaastal.

Vaarikad

Kätte on saabunud veel üks mõnus aeg...nimelt vaarikate aeg.... eile saime juba päris arvestatava koguse moosi, umbes 7-8 liitrit. Marju sai aga korjatud mõnusas äikesevihma sabinas, mis oli mõnusalt jahutav kogemus pärast seda jubedat leitsakut. Kui jõuan, siis lisan mõned Marguse tehtud pildid meie moosivalmistamisest..... - ja siin nad on
Elsa harjutab eesti keeles kirjutamist, sõnadeks - vaarikas mustsõstar...

Villapesu

Ükspäev võtsime siis jälle kätte selle villapesu.... noh, siis tüdrukud ka saavad selle mõnu tunda :D Seekord käis meil asi siiski natuke teisiti, kui talvel..... Kuna olen kuulnud, et osad pesevad villa survepesuriga, siis mõtlesin minagi, et prooviks seekord survevett....seda õiget pesurit küll pole, aga ehk ajab vooli otsas olev veepüstol asja ära...noh, eks aitas kah, ütles selle kohta. Talvel oli nagu see jõudlus veidi parem, veekogus väiksem ja pesuvesi soojem... Veekogus oli muidugi päris üüratu, mida me ära tarvitasime, aga lohutuseks oli see, et seekord me kogusime kõik kokku ühte suurde vanni ning nüüd kastan sellega aiamaad... rammus värk ju teine :D, miks raisata Enne veega survetamist otsustasin ma siiski villa veidi leotada, sest siis pidavat mustus paremini lahti tulema, osa villa oli ikka hirmrokane küll...

Kogu seda pesu aitas meil teha aga meie väike lutitalleke, kes vahelduva eduga näksis meie kõrval rohtu ning siis uudistas meie toimatusi :P

Hetkel üritan siis seda villa õues kuivatada ja loodan, et Bella seda enne kuivamist lõppu päris laiali ei tari.... ( ta armastab villa ja lambaid, nagu teate)

Uus karjamaa

Käsil on jälle uue karjaaia ehitamine. Kuna laudatagune karjamaa on praktiliselt paljaks näritud, siis hädasti tuleb julgus kokku võtta ja nad uuele karjamaale lasta. Mõte oli mul selline, et eraldaks emmed ja lapsed ära ning vanemad laseks siis sinna maale, kus mul ilves käis, kuid prooviks nad igal õhtul koju lauta lasta, ehk alluvad mulle. Noored laseks siis uuele maale, mis natuke kaugemal kui see eelmine, enne teeks muidugi ära suure ussirohutõrje, sest tundub, et nende kõhtudega ei ole mitte kõige paremad lood.... mingid paelussirajakad on sisse roninud... kuskilt...

(Tüdrukud mõõdavad postivahesid ning torkavad need siis maasse...abiliseks jällegi väike talleke :P)

( Tiit aretas laaduri külge kolme traadirulli hoidja, et töö vähe libedamalt läheks ning kolm traati korraga posti külge saaks panna.... tema sõitis tagurpidi ja harutas niiviisi traadid lahti ning mina kohe järgi jalutades toppisin nood siis posti külge)

Loodame, et selleks aastaks lõppenud need ilvese jamad ning saab öösel rahuliku südamega magada. Ilvese tööga karjamaal sai ära niidetud a kõrged rohututid, mis lammase poolt söömata jäid, ehk on tal siis natuke ebahuvitavam rohukõrte vahel hiilida ( noh, see oli minu uitmõte)

Päeva märksõnad kudumine ja kurgid

.... ning järjekordne rand.

Ja kui alustada algusest, siis hommikul kiirustasin ma kohe Käina poole, et vet arsti käest saad see tõend, et meie Heikile numbrit enam ei pane. Seejärel tegin teoks selle, et käisin läbi Mareti aiapoest, et soetada mõned õitsvad lillekesed oma lillepotti, kus hetkel ainult mitteõitsvad gladioolid sees pesitsevad( noh saaks selle potikese vähe värviküllasemaks) Kuid see reis osutus saatuslikuks, kuna Maret hakkas mulle maha parseldama päris ilusaid kurgitaimi.... eks nende istutamiseks oli ka viimane, kui mitte öelda tagumine aeg. On ju temagi hulka vaeva ende kasvatamisega näinud ja kui need lihtsalt ära peaks viskama, siis on ju ka veidi kurb, saab ehk sügisel hiljemgi kurke kauem nautida( kui neid ikka kenasti kattelooriga katta). See aasta enda pandud kurgid läksid osad küll välja ja read jäid vähe hõredaks, nii saigi otsustadu odava raha eest mõni endale lisaks soetada( nii 20 tükki) Kodus hakkasin aga välja nuputama kohta, kuhu need panna. Tegelt oli koht ju peaaegu valmis, natuke korrastavat kaevamist ja rohimist, peenra kujundamist ja hulganisti tublide abiliste tööd ning saimegi kõik kurgid kenasti kartulivagude kõrvale ritta....( ja üllatavalt kiiresti)

Käinas käimise tagajärjel sai meil alguse veel üks ettevõttmine -

operatsioon kudumaõpetamine :D Nimelt ostis Sara poest endale käistöö ajakirja ja küsis minu käest kas ma oskan kududa( loomulikult oskan, kuid ajanappuse tõttu lihtsalt see tegevus onarusse jäänud) ning siis küsis, et kas võin temalegi seda õpetada....Tundub, et ainult Eestis on kooliprogrammis sees neiudele käsitöö õpetamine, sest ei neiu Sara ameerikast ega ka Elsa prantsusmaalt ei tea kudumisest praktiliselt midagi ( no tegelikult ei mahu see minu väikesesse mõistusesse

küll ära, et kuidas küll niimoodi saab....häbi kooliprogrammidele!!!) Otsisin vardad ja lõnga välja ning pistsin neile mõlemile pihku ning treeningprogramm läks käima.... Saab neist asja küll, pole hullu...aga aega vist natuke võtab, sest nii hilja seda õpetada on ikka liig.... ( pildil sinine on Sara töö ja hall Elsa jagu)

Üllatused ja lebo

Täna hommikul aiamaal jalutades avastasin, et vaarikad hakkavad valmis saama :O Sellise kuuma jätkudes tuleb vist järgmine nädal kõvasti marjapõõsas sukelduma hakata ( mis selliste ilmadega on ikka alles piin) Õnneks on osa päevast marjad varjus :D

Veel olen juba üllatusena korjanud esimesed kurgid oma peenramaalt. See aasta kuidagi õige vara...

Veel üks asi...mis pole küll mingi üllatus, aga eile õhtul saabus meile tütarlaps prantsusmaalt, nimeks on tal Elsa. Tundub selline natuke tagasihoidlik olevat, vähemalt algul. Kitse lüpsmise õpetunnid käivad täiega, sest see piim ei taha mitte kuidagi sealt korralikult välja tulla...aga küll hakkab tulema, tal aega pea 8 nädalat harjutada ;)

Aga sellise tempoga nagu meie töö hetkel käib , et jõua me vist mitte väga kaugele.... kuumus lihtsalt ei luba muud, kui kaelast saadik vees istumist (vähemalt minul ), võibolla külalised on rohkem sellise leitsakuga harjunud, aga mulle, kui põhjamaa inimesele, on see lihtsalt liiiiig. Aga ehk harjub. Hetkel on õues temperatuur ka palju külmem, kui päeval oli ning on võrtsustunud tubase temperatuuriga.... ühesõnaga 27,3 kraadi... tore, kas pole?

Täna sai randa kaasa võetud ka Bella, et tedagi veidi jahutada. Suure vaevaga sai ta autosse taritud ( talle ei meeldi autosõit mitte üks raas), sai sõitki üle elatud. Vette tuli ta isegi ka, aga üsna kiiresti tahtis ta vees minu otsa ronida ja arvake ära kui teravad küüned tal on.... aga üldiselt oli ta sellisest rahvasummast suht segaduses, tuuseldas ringi ja üritas isegi mõne peale haukuda( mida ta tavaliselt kodus ei tee) Ja kui randa saabusid kaks vahvat karumoodi karvakera, siis läks meil asi ikka täiega käest ära, sest see jube kuri haukumine ja lõrisemine ei tahtnud mitte kuidagi lõppeda ning tema lahti laskmisest ei olnud mitte juttugi. Asi läks nii käest ära, et otsustasin ta ikka koju tagasi viia( ja mis te arvate, et ta tahtis jälle sinna jõledasse autosse istuda?) ja tõenäoliselt ma teda enam kaasa ei võta ka.... vist on talle ja kõigile teistele kergem. Koju saabudes jooksis ta kiiresti oma kraabitud aukude juurde mulla peale ning heitis kiiresti sinna pikali ja ei tahtnud sealt mitte kuhugi enam liikuda :P

Veel meie tegemisi

Teisipäevane Hiiumaa ringreis:

Eelmise esmaspäeva kanakitkumine....

ühel hommikul kui tüdrukud ärkasid, avanes nende aidaukse eest auk imedemaale....Bella imedemaale... Tundub, et meie karjakoerast hakkab saama vist urukoer...

Elu kuumalainel

Et kui temperatuur kipub minema üle kolmekümne ja elu muutub võimatuks, siis aitab meid õue automaatjahutus.... Päris mõnus oli, peaks mainima

Lamba piinamine

Täna õhtul peale kitselüpsi avastasin, et meie Heiki kõrvake näeb ikka päris kole jälle välja...täpselt nagu peaaegu aasta tagasi... Nimelt oli ta kõrvanumber järjekordselt kuidagitviisi kõrva sisse tiritud ja veritses seal niiviisi väga koledalt. Paar päeva tagasi oli veel kõik korras. Sama asi juhtus tal eelmise aasta augustis. Pärast seda lasin kõrva kenasti ära paraneda ning kõiki seadusi rikkudes ei ole ma talle enne kevadist karjamaale minekut uut kõrvamärki külge pannudki. Ja kui panin uue, siis kasutasin teist, tervet kõrva ( tema vanus lubab vaid ühte numbrit). Ja kui kaua see sai siis nüüd seal olla??? Vastus on.....vaid kaks kuud... Minul on hetkel küll selline tunne, et temale ma enam ühtegi numbritkõrva ei panegi, saaks kuidagi arsti käest tõendi, et tal lihtsalt numbrid ei sobi ja pigem kahjustavad looma heaolu. Koolitusel räägiti, et sellist tõendit pidi täiesti võimalik saada olema. Igastahes lamba tervist silmas pidades kavatsen selle tõendi välja kaubelda....

PS: pilti ma nõrganärvilistele mõeldes üles ei pane!

Kuidas süüa kuivakala hiidlaste moodi

Täna sai Sara teada, et süüakse kuivatatud kala... hiidlastele kohaselt sai ta pihku tuulehaugi... Ta pole kuivatatud kala mitte kunagi söönud, kuid selle vea me parandasime täna kiiresti ära. Õppetunni lõpuks olid lõualihased korralikult treenitud ja tuulehaugi rooge oli laua peal kuhjas ning suu soolast mõnusalt kange...eks vaata kui kiiresti see kala tal sees ujuma hakkab ;) Aga ega seda kala väga lihtsalt kuskilt mujalt ei saa ka...

Tulevad ja lähevad...

Kolmapäeva pärastlõunal lahkus meie seltskonnast Madli, kes ilusa ilma lootuses kihutas Tartu poole, kus tal kavas minna langevarjuga hüppama :D Julge tüdruk :) Täitsa tore ja asjalik tüdruk oli, sai kenasti kõigega hakkama ning üle poole ajast suutis Illu ära lüpsta ilma mingi probleemita. Tema sõnade järgi talle meeldis siin ja lubas kindlasti tagasi tulla ( ja mina võtan ta loomulikult suure rõõmuga uuesti vastu) .... mis saab olla suurem tunnustus, kui külaline siinolemisega rahule jääb :D....

Järgmise nädala algul tuleb meile aga üks prantsuse neiu, kes ei ole mitte selle põllumajandusega võõras..nimelt on tal vaja see suvi teha oma internatuuri ja talle meeldiks meil see teha, eks näis, kes keda nüüd õpetama hakkab :P Pärast tahab kool saada igasugu pabereid ka kaasa ...

Praegune külaline Sara on ka väga meeldiv inimene... ja jälle ei saa ma mitte jätta kiitmata, et tal õnnestus paigale saada Tralla ning ta lõpuni ära lüpsta... Meenutuseks kõigile, et Tralla on meil viimasel ajal selline tüdruk, kes lihtsalt võõrastel ennast lüpsta ei lase ja lihtsalt minema jalutab. See neiu peab lihtsalt aru saama, et SINA oled temast üle , nn boss... Kes seda talle selgeks teha ei suuda, selle eest ta lihtsalt läheb ilma silmagi pilgutamata minema, nagu muuseas....

Soe on meil jälle tagasi ja muudkui kärsatab, taimed muidugi ainult rõõmustavad, sest paar päeva tagasi öösel maha sadanud vihm ainult turgutas kõike. Osa maha niidetud heina küll sai selle pagi kätte, aga täna sõitis Tiit jälle põldu, et kõik see kraam maast kokku kaarutada ning homseks pressimiseks ette valmistada. Vaatamata sellele suurele vihmale pidi hein olema päris kuiv.

Rohkem ma enam ei kirjuta, sest kuumus on ajud pehmeks teinud...

aaaa...teisipäval käisime ka Hiiumaa tuuril, kus mullegi hakkas lõpuks tunduma, et kogu see loodus on liiiiiga ühesugune.....

Kuumus, päike, hein ja siesta....

Nagu iga eestimaa nurga inimene on aru saanud, et suvi on saabunud ning suure hooga on käima läinud heina tegemine...nii ka meil. Mees istub põllu peal terved päevad ja muudkui niidab ja rullib. Valmis on tõenäoliselt kõik meile vajaminev hein ja ülejäänud tuleb lihtsalt kellelegi maha pareseldada. Ühe põllu me see aasta ostustasime lihtsalt hekseldada, sest sellise heinamassiga pole see aasta mitte midagi tarka ette võtta... rohtu on nii et tapab....

Kodusemad inimesed( mina ja Madli) on meil suure palavuse vahepeal üritanud ka midagi tarka teha...näiteks maasika moosi, soolatilli, kitknud kana ( mida mina tegin elus esimest korda täiesti üksinda), mis sai ka kohe patta pandud. Aga kuna palavus hakkab iga päev järjest enam tapma, siis ega keset päeva sinna õue eriti ei tahagi trügida, üritame selle päeva

toas mööda saata sees veidi nokitsedes ja koristades. Ühesõnaga peame SIESTAT. Täna õhtul sai siiski käidud ka rannas, kus vesi oli üllatavalt soojaks saanud....isegi mina, kes oma vanadusega on hakkanud vett kartma, sain sinna sisse :P Päris värskendav jahe kogemus oli. Nii saigi siis tunnike veedetud mere ääres, veidi sulistades ning hiljem limpsides kitsekoorejäätist ( mida külmakotiga kaasa võtsin).

Õhtul, pärast kitselüpsi, põrutasin Kärdla poole, sest väikse eksituse( arusaamatuse või lihtsalt teadmatuse) tõttu sattus meie järgmine wwoofija ameerika mandrilt vale bussi peale ning maabus Kärdlasse...mis seal siis ikka...Järel käidud ja koju toodud. Tundub esmamulje järgi päris hakkaja ja suhtleja inimene olevat. Siia peaks ta jääma kuu lõpuni. Lam

mastega ta päris võõras ei ole, sest kodus pidavat neil ka olema 8 lammast ja mõni kana :) Aga eks paista kuidas hakkama saame ( arvan, et hästi)

Nii mõndagi on teoksil

Viimasest postitusest on möödas omajagu aega ja juhtunud on ka meil niimõndagi. Esiteks saabus meile juba eelmise reede päraslõunal ( veidi küll ootamatult) meie järgmine wwoofineiu. Ootamatu seetõttu, et viimati oli veidi täpsustamata tema täpne saabumise päev - et kas reedel või laupäeva õhtul, kus pidin talle õhtuse bussi vastu minema.... Aga reede pärastlõunal helises mul telefon, kus neiu Madli teatas, et on teel meie talu poole...ja on juba Käina ning meie elamise vahelisel teel :O Üllatus missugune :D Ja sel hetkel sai meie maja ikka nii rahavast täis, et ei mäletagi, millal see nii tuubitud oli... Nimelt tulid just sama praamiga ka minu vennas , kaasa osa oma peret ning nad veetsid õhtu meie juures. Nende tulemisel oli ka kindel põhjus - nimelt ootas meid ees laupäeval pidustused .... ema-isa 50-s pulmaaastapäev, tädi 60-s juubel ning isa 80-s juubel ..... Nii meil ka kaks päev möödus suht mitte mingit kodutööd tehes ja lihtsalt ringi sahmides( va. Tiit, kes ikka usinalt heina tegi) Pidustuse ajaks sai Madli ratta, millega ta tegi päris korraliku trenni, sõites Suuremõisa lossipäevadele ning tagasitulles tiir Kassaris... tubli tüdruk !!Esmaspäevalgi oli veel sees laiskus peal ning laste suurele pealepressimisele saigi ära käidud uuesti Kassaris ning Vaemla villavabrikus. Hommikul sai siiski natuke ka kasulikku tehtud, nimelt maasikaid korjatud ( õigemini Madli korjas ja mina poistega puhtastasin)ning seejärel saime väga ootamatult palju moosi....tervelt 7l poti täie... Eelmine õhtu õnnestus meil muidugi saada ka Madli käe läbi maasika-šokolaadi kooki. mmmm......

Esmaspäeva õhtu kulmineerus paraku õige huvitavalt...Nimelt pärast sauna , kuskil poole 10 paiku korra arvutisse istudes ja päevasündmusi vaadates tehti üleskutse, et kes aitaks üht head soolast kooki süüa - seente, paprika ja oliividega - asi tundus ikka päris kahtlaselt hea ja oma sauna vastu pakkudes arvasin, et võiks ju aidata seda kooki hävitada. Otsemaid oli koogiautior Jana oma poja ja koogiga meil ( ei ela väga kaugel - vaid paari minuti tee) Ohhh...ja kui ma oleks sellist mõnusat õhtust kõhutäit varem ette kujutanud, siis ma poleks kindlasti laupäevastel pidustustel ülejäänut rosoljet endale sisse ennem käkutanud. Kõhutäis oli vägev ja äärmiselt maitsev :D Aitähhh Jana!!!

Teisipäev sai alustatud natuke tegusamalt - rohisime maja taga kartuleid, mis see aasta mingil põhjusel ikka jube karva( rohtu) olid kasvanud, paraku ajas meid saabunud jube kuumus sealt varsti ära ning üsna tüki aja päevast veetsin ma aita koristades( vähemalt üritasin seda teha) ning seal riideid sorteerides....aga teha jäi seal veel palju.

Lastel on õues muidugi eriti lõbus.... muidugi vaid siis, kui veevoolik käepärast on ning kõiki ning kõike sellega pritsida saab. Ega ma seda lõbu väga ka keelanud pole ( va. kui asi ikka päris käest ära kisub minema, ning vesi uksest ja aknast tuppa hakkab voolama ning ukse-esine vaikselt järveks muutuma hakkab) Õues on ju täielik palavus, mis ometi vee abil vähegi leevendust peaks leidma. Teisipäeval näitas kraadiklaas meil 26 soojapügalat, täna juba peaaegu 28 kraadi....ning kui veel seda ilmateadet uskuda, siis järgmine nädal toob meile veel tõelise kuumuse....30 kraadi..... eks saame näha... aga sellise juhul jäävad vist küll õuetööd täiesti ära ja ei kujutagi ette, mida me toas tegema hakkame.... Lisaks sellele peaks meile saabuma esmaspäeva õhtul neiu ameerikast, saab ka tunda, et me elame "põhjamaal"