Tõsilugu ja naljalugu

Viimases kohalikus (Hiiu Leht 26. juuli) lehes ilmus artikkel ilveste murdmise kohta, mis nii mind kui ka teisi naabreid on kimbutanud...kes silmi viitsib punnitada, see saab lugeda seda siit alt....Päitses oli ka kena pilt, kus ma koos lammastega olen, aga see lihtsalt ei olnud skännides väga hea kvaliteediga enam...ostke leht :P

Aga täna helistas äiapapa ja teatas, et meis kirjutatakse ka õhtulehes... Kuna ma tavaliselt selle lehe austaja ei ole ja seda ei osta, siis täna ma seda siiski tegin, sest sellist head naljaartiklit lihtsalt pidi lugema ja kohe korduvalt...no niiiii naljakas oli, päeva parim kild ja tujuparandaja( mis mul täna kohe vägisi käest kippus minema) Tekst ise selline, head lugemist:

Ilves hoiab Hiiumaal inimesi hirmu all, küttida ei tohi.

Hiiumaal on ilves tänavu murdnud vähemalt viis inimest, kuid keskkonnaameti sõnul pole kahjud metslooma küttimiseks piisavalt sured. Turismitalu pidav FIE Maire Kannas Käina vallast puutub ilvesekahjustuseda kokku juba mitmendat aasta: ilves on käinud räsimas tema juures peatuvaid turismigruppe.

"Ilves on minu juures nelja aastaga kokku murdnud üle 25 soomlase. Loom on julge ning inimesed on teda kohanud korduvalt, ühte murdmist on lausa pealt nähtud" ütles peamiselt väismaalastele suunatud turismitalu omanik.

Keskkonnaameti jahinduse spetsialist Ivar Marlen aga leiab, et praegu pole probleem veel nii suur, et peaks küttima väljaspool jahihooaega. "Murdmine peaks olema suurem" ütles Marlen

Tulevad ja lähevad

Ja nii ongi...Kolmapäeva hommikul saatsin bussi peale Nicola ja nii ma veetsin kaks päeva täiesti üksi...Neljapäeva õhtul tuli aga juba paar päeva Tallinnas viibinud Ruth, kes juba tuttav eelmisest kevadest ja esialgsete plaanide kohaselt pidi sama bussiga saabuma ka üks eesti poiss, aga tema teatas natule enne viit, et jäi noh bussist maha.... no mis sa hing ikka kostad, kui maha, siis maha ja kõigi eelduste kohaselt jõuab ta nüüd täna õhtuse bussiga.

Aga homne päev on paras katsumus, kus ma lisaks oma kuueke kitsele ka Külli 13 kitse pean nii hommikul kui õhtul lüpsma minema...eks võtan siis oma külalised kõik praktiseerima :D..aga nali naljaks, tõenäoliselt pean siiski ise selle lüpsitöö ära tegema....Eks siis anna teada, kuis läks....

Kitsede liigutamine

Juba paar päeva tagasi andis Spoti väga järsk piima vähenemine märku, et vist on nende karjamaal nende jaoks seda maitsvat kraami väheseka jäänud. Ja juba eile hommikul viisin ta ära suurele vastvalminud karjamaale, kus võsa ja kõike mõnusat hetkel jagub küllaga. Aga kuna ta seal väga üksikuna( mis sest et seal teisigi kitsi oli) ja hirmsasti kogu aeg kisada üritas, siis mõlgutasin terve eilse õhtu mõtteid selle ümber, et kas viia ka ülejäänud lüpsiloomad sinna või mitte. Kahtlema pani vaid see asjaolu, et sealt lüpsma on palju ebamugavam minna ja karjamaal seda ka teha ei saa, sest pole nii mitut kitse seal kuhugi kinnitada jne. Aga siiski lõpuks jõudsin selgusele, et parem ikka viin, sest piimaand oli neil ikka kõvasti vähenenud. Eks siis õhtul paista, kuidas me lüpstud saame :D Aga hommikul andsin kõigile külalistele ühe kitse näppu ja läkski lahti jalutuskäik kitsedega. Ainult Triibu jäi kitsetalledele seltsiks....ehk talle jägub seal piisavalt süüa ja saan teda ka seal lüpstud....

Vanad uudised...jälle

Alustan siis eelmise nädala reedest, kus olin uue külalise ootuses...laupäeval pidi meile saabuma sakslanna...aga võta näpust, mu ait täitus päevake varem ja ka väga oodatud ootamatute külalistega....

Reede pärastlõunal helises telefon, kus teises otsas oli meil juba korduvalt wwoofinud juba oma inimene - Maris....teatas, et on praamil ja tulemas siia saarele, koos ema ja õekesega...peamiselt siiski folgile, kuid astuks ka meilt läbi. Olin väga õnnelik, et sai neid jälle näha. Ja kuna neil ei olnudki ööseks kindlat peavarju, siis pakkusin veel tühjana seisvat aita, sest siia tahtsid nad jääda vaid üheks ööks ja kõik nagu sobis :D

Saime jälle maitsta Marise maitsvait kooki ja lasin tal mulle meelde tuletad

a, kuis tehti seda ahjupeeti, mille üle ma juba üsna tükk aega olin mõtteid mõlgutanud, et peaks ta käest küsima, aga nüüd tekkis kohe selline harukordne võimalus :D...Ühesõnaga oli Maris meie köögis täiesti omas elemendis :D Kas pole?

Nende äraminek aga lükkus muudkui edasi, sest kuidas sa ära lähed, kui su omatehtud kook just ahjust tulnud ja maitsvad peedid just sinna rändasid? Ei saa ju.... ja lambaaed oli ka poole ehitamisega :D Said nemadki natule kätt külge panna ja näe.

..saigi valmis ning järgmisel hommikul said me pool nädalat laudas istunud noorloomad jälle rohumaale...ja vee SUURELE ROHUMAALE tagasi , oh mis rõõm :D Aitäh teile!

Siin pildil see väike koomiline olukord, kui vanu utteid eraldasime hetkeks kitse aeda ja nad seal sees end nõnnaviisi ära olid parkinud :D

Enne äraminekut said nad muidugi tere ütelda meie pere uuele ajutisele liikmele - Nicolasile - neiu saksamaalt. Temal on tänaseks päevaks kitse lüpsmine täiesti selge ja tuleb Illu lüpsmisega täiesti toime, ilma et ma peaks teda enam kontrollimagi. Muidu igati armas tütarlaps, kes tavaelus tegeleb filmindusega....

Aga esmaspäeva õhtul tulid meile juba järgmised sakslased, üks paarike - Volker ja Caro. Kuid nemad lähevad juba homme pärastlõunal minema, neil on plaanis teha pikem tuur läbi baltiriikide ja mina olin esimene peatuspaik...nad on autoga...Aga eks see lüpsmine on üks asi, mille edusamme ma nagu oskan kõige rohkem hinnata,seega räägin ikka sellest :P.... ühesõnaga neil võiks lihtsalt olla natuke rohkem julgust seda tissi pigistada, muidu pole nagu midagi - tuleb välja küll :D Lihtsalt rohkem praktikat. Paari päeva koh

ta täiesti OK

Sai ka üks õhtu oma suures kartulipõllus käidud - sinna oli selline mets peale kasvanud, et lausa kohutav. Mõnes mõttes ei midagi katastroofilist, aga samas mitte ka midagi ilusat. Lihtsalt mõned maltsad olid paari nädalaga ennast lausa puuks kasvatanud, niiet kartul lausa ta alt enam välja ei paistnud, aga samas oli ka täiesti puhtaid platse, et nagu pole peaaegu midagi rohida.

Pool põldu saime metsast harvendatud, teine pool on siiski veel teha. Tahan loota, et ehk jõuab homme hommikupoole veel kambaga sinna peale rünnata, enne kui meil kaks töökätt vähemaks jääb, sest lahkub see paar pealelõunat.

Täna sai aga peaaegu mittemidagi tehtud...ja pean tunnistama, et see oli väga väsitav. Hommikupoole sain neile siiski näidata, kuidas käib juustutegu , kuid pealelõunat käsime Eesti suuruselt viiendat saart vaatamas ( Kassaris, kui keegi ei teadnud)

ja kiiresti lups ka Kõpus ja vanajõeorust läbi lipatud...ja metsa all mustikaid söödud ( 4€ kilost kokku hoitud :D )

Nüüd olen aga mittemidagi tegemisest surmväsinud ning lähen magama ja pildid panen kunagi teine homme.......

aaa...ja laupäeval tuleb järgmine sakslanna...seekord korduvkülastus eelmise kevade külastaja Ruthi poolt ;) Puhta sakslaste kuu :P

Suur madin ja kisa

Eile sai ette võetud see suur töö - lammaste sorteerimine, ussirohu andmine. Eraldasime lambad kolme gruppi. Esimeses olid selle aasta talled ja osad vanemad lambad, kelle talled juba olime ära söönud ning noor poolpeenivilla jäärapoiss, nemad saavad nüüd täiesti uuele rohumaale, aga enne tuleb veel sinna aed paigaldad, seni jäävad nad lauta, et nad saaksid rahulikult omad parasiidid välja lasta. Teise gruppi jäid vanad uted, kes said seltsiliseks vanema jäära. Kolmandasse said mut jäärapoiss koos temale sobivate tüdrukutega.....Aga kisa on nüüd palju, sest emmed otsivad lapsi ja vastupidi...aga see peaks mööduma paari päeva jooksul ja siis on kõigi eelduste kohaselt karjamaadel rahu ja vaikus. Aga selle sorteeringu käigus selgus see, et kaotsis on siiski veel paar noor väiksemat talle :S Laipasid pole ka nagu näinud või lihtsalt viidi need nii kiiresti ära, et näha ei jõudnudki....Aga kokku võttis see töö oodatust kauem aega, planeerisin nii 3-4 tundi, aga tegelikkuses alustasime kella 11 paiku ja lõpetasime õhtul 7 aegu...seal see siis ka lõunapaus....aga ikkagi hirm kaua aega läks...

Saime

sel öösel veel pea terve öö mõnusasti vihma, niiet hommikul enam ei tulnud vähemalt majatagusest põllust mitte grammigi kuiva mulda välja. Olen nii tänulik. Suurde põldu lähen hiljem tutkima, loodan, et sealne seis on sama.

Aga täna hommikul seda linnupesa kontrollides pean kahjutundega ütlema, et seda enam ei ole...kas siis sellest hirmsast vihmavalingust või leidis tõesti sellise vihmase ilmaga mingi loom selle üles, aga puruks see on, munad kadunud ja lindu loomulikult ka. Tegelikult vaatasin seda pesaehitust ...tundus mitte eriti vihmasõbralik olevat, tehtud puhtast heinast ja see põhi oli küll kuidagi rabe...vat ei tea, igatahes katki see on....

Ei jäänud tulemata...

üle pika aja see kosutav vihmavaling...taimed niiiii rõõmustasid :D Ööseks lubatakse veel seda juurde...las tuleb( peaasi, et korraga nüüd liiga palju ka ei tule, siis võib uputuseks minna)

Lubatud linnupildid

Kui tahtsin hakata pilte arvutisse tõmbama, siis selgus kurb tõsisasi, et mu kaardilugeja oli tuksis..väikese uuringu käigus selgus, et lihtsalt üks juhtmeke oli pooleks läinud ja seda andis edukalt tinaga parandada...kui Tiidul aega ükskord on... ja nüüd tal oli ja pildid on kenasti teile nähtavad :D

Ükspäev aga sain juba kerge ehmatuse osaliseks, kui nägin, et mu kass tõi oma suures armastuses minu vastu, mull ühe samasuguse linnukese, kes seal pesas istub...ei osanud kassiga mitte pahandadagi. Tõttasin kohe pesa kontrollima...ja ema ei olnud pesas...olin õnnetu. Õhtupoole läksin uuesti vaatama, et ehk ikka polnud see lind ja õige on pesas tagasi... ja seal ta istus ja vaatas mulle otsa :D Käin ikka aegajalt vaatamas, et kas kõik endiselt nii...tean, et see minu vaatamine midagi ei aita, aga ikkagi...

Aaa, muide me vaarikad hakkavad juba valmis saama :O Pole ükski aasta nii vara neid saanud, tavaliselt kipub see jääma juuli lõppu, aga selleaastane suur kuumus ja troopika vist mõjub neilegi. Tuleks seda vihma ometi ka...me pole siiani saanud mitte piiskagi vihma, viimati saime seda õnneistust nõks enne jaanipäeva. Heinad on kõik ilma vihmata valmis tehtud, lõhnavad ja rohelised, paremat pole tahtagi, aga nüüd oleks tagumine aeg vihma saada, sest muidu ei ela mu sibulad ja kartulid seda põuda üle...eriti sibulad, mille lehed kohati kolletuvad tippudest. Kui seda ilmajaama natukenegi uskuda( mis viimasel ajal ikka suht puusse on pannud) siis täna õhtul on meil järgmine võimalus seda kastet saada( mis juba nädal tagasi pidi kindlalt tulema, aga on päevade kaupa aina edasi lükatud) Saab siis näha...ehk tuleb ükskord ära ka :D

Vahelduseks midagi ilusamat

Tahtsin kirjutada juba varem, aga mitte mahti ei ole...nii ma siin nüüd poole öö aegu toksingi, harjunud juba hilja magama minema, talvel seda aegu juba ammu keeraksin kolmandat külge( va. poegimiste aegu :D )

Kõigepealt juustust....ükspäev tegin siin järjekordselt juustu, aga päris kiire oli ja nii see kalgend jäigi vähe kauemaks seisma sinna potti....ja hakkas kergelt hapnema...ja siis otsustasin teha uutsorti juustu, mida ma kahel korral päris kogemata ja enda teadmata poolikult tegin. Seekord siis püüdisn teha vähe õigemat moodi. Jutt käib mozzarella juustust, mida just tehakse hapukamast juustumassist. Eelmised korrad juba nägin, et kui seda lõigatud kalgendit kuumutasin, et siis see mass kuidagi venima, ei oskanud ma seda mozzarellaga mitte seostada, sest pole seda poest kunagi ostnud ja pole ka selle tegemist lugenud.....nüüd siis esimest korda tegin ja peaks ütlema, et päris hea tuli - selline rebitav ja soojas meeletult sulav-veniv..tee või patsi :D , maitset "päris õigega" võrrelda ei tea, aga tõenäoliselt teen ma seda ka teinekord. ... Aaa...ja kõige tähtsam teade, mis juba isegi natuke hapuks on läinud....NÜÜD VÕIN MA TÄIESTI AMETLIKULT OMA JUUSTU MÜÜA JA MITTE KEEGI MU KALLALE EI TULE ja seda nüüd juba peaaegu kuu, aga möödunud nädalal käis ära ka inspektor, kes kontrollis ära kõik paprid ja analüüside tulemused :D

Aga eile trimmerdasin ma vaarikate vahelist ala, mis suht metsa kasvanud ja vaarikad ise karjuvad ka, et PALUN ROHIGE MEID.....aga sain vähemalt nende vahel tehtud...aga umbes vaarikarea keskpaigas nägid üllatusena üht linnupesa sinna okste vahele tehtud...ja ka munad sees...5 tükki tervelt. Esimene mõte oli, et ju on see pesa ilma emata, sest pesa oli tühi....no aga loomulikult, kui mina sellise käramasinaga sinna rüdistan. Lõpetasin rea ära ja läksin uuesti pesa kaema ja suur oli mu üllatus, kui emme oli pesal ja vahtis minuga tükk aega tõtt...üritasin kiirelt lahkuda ja teda mitte häirida. Aga murelikuks teeb mind see, et tõenäoliselt need linnupojad suureks kunagi ei saa, sest kass sööb need 90% tõenäosusega lihtsalt ära - pesa asetseb maapinnast nii umbes 60-70 cm kõrgusel.

Tegelikult lindudest räägiks veel, sest kui ma kitsedega kevadel nn suvelauta ( maja taha asuvasse vanasse sauna kolisin) nägin ükspäev oma suureks üllatuseks, et ühe riiuli ülaosas asub linnupesa. Lootsin , et saan varsti linnulaulu saatel kitsi lüpsta....aga läks teisiti... Ükspäev ma lindu enam ei näinud ja pesa katsuma minnes oli seal see 4 vastkoorunud surnud linnupoega.... tõenäoliselt sattus see lind kassi ohvriks :S Ei oskagi öelda, mis linnuga tegu oli - selline väike linnuke ja äkki isegi on sama lind, mis vaarikate vahel. Aga pildid ma sain vähemalt sellest vaarikalinnust ja üritan need siis üles riputada, kui olen nad kunagi oma fotokast arvutisse...ehk jõuan kunagi :P

Ja heinast ka siis veel.....Tänase päeva seisuga on enamus maha niidetud - nii 45 ha ja selle nädala lõpuks peaks selle ka kõik kokku saama, sest vihmapilved triivivad meist aina kõrvale ja meile jääb vaid kuum lõõskav päike, mille abiga saab loomulikult mõnusat rohelist lõhnavat heina. 10 ha vähemväärtuslikku heinamaad jääb veel teha ja sellega nii kiire ei ole....

Vist ikka õige otsus....

ja ütleks veel ainuõige, et ajan iga õhtu omad lambukesed lauta. Täna hommikul tuli naabrimees, kes ka lambaid kasvatab, meile ja ütles, et täna öösel on tal üks lammas murtud. Tegelikult murti tal ka jaanipäeva aegu miskit, aga siis ei ole ta kellelegi ennem sellest rääkinud...aga nüüd olid minu lambad laudas ja kuskil tuli sel hullul loomal ju murda.....Läksin oma "asjatundliku" pilguga siis seda lammast vaatama... no pilt ikka väga sarnane - kõri läbi ja tagakannika pealt tahetud sööma hakata. Helistasin siis aga jälle juba tuttavale puhkusel viibivale ametnikule, kes lubas asja esmaspäeva hommikul vaatama tulla...no talle ka rahu ei anta. Naabri karjas on aga surnute kontrolli all hoidmine ja tuvastamine tunduvalt raskem kui minul ja nad ausaltöeldes ei ole üldse kindlad, kas neil karjamaal rohkem laipu ei ole...katsu sa läbi käi 10 ha suurune suht kõrge rohuga ala, mis on pikitud kadakate ja muude puudega...lihtsalt võimatu...ja üle lugeda ka lambaid ei saa nii lihtsalt, sest neilgi on karjas üle 100 looma. Aga selline hirmuseis võtab varsti ausaltöeldes nutumaigu suhu, sest mitte midagi ei julge teha. Tahtsin teha uue karjama, aga ei julge, sest sealt ma ei saa mitte lambaid igal õhtul koju lasta ja sealgi muutub laipade otsing keeruliseks, sest ala palju suurem ja puudevõsaga osaliselt kaetud....ei kujuta ette kui suure -kõrge aia peab kiskjate tarvis ehitama.

Ja veel vaevab mind üks suur küsimus...et kuidas ma oma lambad nüüd ära jagan??? On mul ju karjas kolm täiesti erinevat jäärapoissi ja tahtsin teha ka kolm eraldi gruppi, aga kui ma pean iga päev lambad ühte lauta ajama, siis see ei ole võimalik....ja õue ei julge ma neid ka jätta....ja innaaeg tuleb varsti kuu aja pärast peale....ja arvan, et talvel ma päris näo järgi ma neid tallesid omadele isadele külge ei poogi....ja kevadeks ma poegimist ka ei tahaks jätta, selliselgi juhul, kuhu ma need jäärad ja mõned kotipoisid panen..lauta heinale eraldi aeda???, parem mitte, juba katsetatud lollus....ah....sai vist kõik oma hinge pealt ära räägitud...aga mure jääb ikka

Keeruline

Elu ikka peab vahel nii keeruline olema...kõik oleks nagu vääga hästi, kui üks asi peab selle ära rikkuma....räägin ikka va kiskjast, kes mu karjamaal mu lambaid "armastamas" käib. Pärast juunialguses murtud lammast ajasin ma oma lambad üle tee suure lauda taha, seal on neil siiani olnud turvaline ja keegi neid murdmas ei ole käinud.....aga kui kaua sa neid ikka seal hoiad - toit saab ju seal otsa ja päris dieedi peal pole nagu ratsionaalne neid hoida, kui ma mingit toodangut ka nagu tahaks....päris lõbupärast ma neid siiski ju ka ei kasvata...Seega lasin ma nad selle nädala alguses uuesti üle tee parematele rohumaadele. Esimene öö oli rahulik, teisel päeval sain ma kätte kõrged karjusepostid ja ürtasin vähemalt ühest küljest( ilvese arvatav sisenemise pool) aeda kõrgemaks ja tihedamaks teha....seegi öö pole keegi keegi käinud....aga peale kolmandat ööd nii hästi siiski ei läinud. Hommikul jälle karjamaale minnes oli mul jälle üks laip, kes seekord oli arvatavasti üks noor aprillilõpune tall, täpsemalt tuvastada ei suutnud, kuna seekord oli juba pea ka ära söödud...ja tagumik....ja sisikond...nägin vaid et tüdruk, sest sabaalune oli järgi.

Ei jäägi nüüd hetkel muud üle, kui ajan iga õhtu oma lambad üle tee lauta. Natuke kahju on seda teha, eriti kui näed, et lambad on just pärast suurt päevakuumust õhtuhämaruses asunud täiesti haudvaikselt einestama....aga mis sa teed, Rohkem loomi ma lihtsalt ei tahaks ohverdada. Ja keskonnaametnikku nüüd päris püsikülaliseks ka ei tahaks....

Aga head uudised siis lõppu :D Meie lammaste talvehein on peaaegu valmis...umbes 50 rulli varuks siiski veel, tehtud on 294. Homme läheb aga jälle niitmiseks ja tõenäoliselt peab ka ilma, kuigi tahaks ka väga seda vihma, mida eile õhtul vaid kerge kaste eest saime. Pühapäeval on jälle väike lootus, et ehk saame...võiks ju...ja see väike vihmake ei tee ka homme niidetud heinale midagi, vaid loputab puhtaks :D Kunagi öeldi, et üks õige hein peabki väikse vihma kätte saama..mine sa tea. Aga ülejäänud nädal tõotab erinevate prognooside kattudes kuiv tulema, eks näis, sest tahaks siiski teistele lamba-loomakasvatajatele head kvaliteetset heina müüa ;)