Mmmmmm...kitsekoore jäätis

Käies nädal hambaarstil ja ukse taga aega parajaks tehes sirvisin üht vana ajakirja...aga seal oli juttu isetehtud jäätisest. Oi milline ahvatlus mul tekkis seda proovida....trükkisin retsepti kohe oma telefoni.

Eile õhtul kui poisid jäätis nurusid ja olid mu peale pahased, et miks ma seda poest küll ei ostnud, mõtlesin ma kiiresti ära proovida see retsept, mille ajakirjast leidsin. Ja kuna kappi oli ka kogunenud natuke kitsepiima koort ( mida ma küll või jaoks olin kõrvale pannud), siis otsustasin selle siiski seekord jäätiseks teha. Retsept ise oli selline:

2 muna

2 dl tuhksuhkurt ( mille mina küll asendasin tavalise suhkruga ja tarvitasin vaid 1 dl)

5dl 35% rõõska koort

2 dl mustsõstraid või muid marju ( mida ma seekord siiski üldse ei pannud, sest arvasin, et hiljem saab seda( moosi siis) ka jäätisele lisada vastavalt maitse järgi

Vahustasin koore koos 1dl suhkruga, siis vahustasin munad segasin massi kokku ning viisin külmikusse järgmist päeva ootama. Ja täna oli ta siis valmis ja tulemus oli IMEMAITSEV. Gaabriel muudkui käib ja lunib, et kas ta võiks issi ja Marguse portsust ka ühe tüki endale saada( need kaks meest veel õues ja ei saa nagu enda jäätiseportsu eest ise seista)...et niiii maitsev on ja parem, kui poe jäätis.

Kommentaariks ütleks seda, et kui teha ilma marjadeta, siis see 1 dl suhkrut on igati küll ja rohkem veel. Kujutan ette, et kui panna hapud marjad sisse, siis need vajaksid vast seda lisa 1dl suhkrut. Pigem paneks praegu isegi natuke vähem suhkrut....ja kui kõik selle välja arvata, siis pole ma enam kindel, et mu järgmisest või jaoks kogutud koorest enam võid saabki :D

võilille mesi

Juba teist tuuri läheb mul võilille mee tegemiseks....esimene tuli lihtsalt nii hea, et lihtsalt tuleb ka teine teha. Retseptiks kasutasin viimasest maalehet päris artiklit. Kunagi sai ka ühe korra seda proovitud, aga miskitpärast ei ole seda enam uuesti teinud, kuigi tahtmine seda süüa oli kange. Aga nüüd siis võtsid asja uuesti kätte, sest esimesed kaks purgitäit on kõhtudesse kadunud nagu võluväel :D

Mugulad ja juurikad

Eilse õhtu seisuga on meil lõpuks maas igasugused mugulad, juurikad, siiruviirulised ja lapilised. Neiljapäeval panime ema ja traktori abiga maha viimased kartulid, mis veel siiani maal peal olid. On see kartuli panek see aasta ikka hiline küll, eelmisel aastal olid kartulid juba mai esimesel-teisel nädalal maas, see aasta said nad maha vastavalt siis viimasel nädalal. Aga lohutuseks võib öelda, et on neid ka hiljem maha pandud ja saagis märgatavat erinevust pole olnud.

Paar päevakest varem, ehk siis teisipäeval, torkasin maha sibulad ja enne seda, laupäeval, panin Kristini abiga idanenud porgandi seemned mulda... sellest vaost jõudis muidugi üle joosta Bella, loodan et palju kahju pole teinud, aga eks see paari nädala pärast näha ole.

Ja eile õhtul panin maha ka mõne kapsapea taimed ning lasteaiast kingitud porrulaugu titad. Kodu õue sai üle mõne aasta maha pandud ka punapeet... noh..salat sai kapist otsa... ja just siis, kui see miskitpärast kõige maitsvamaks muutus :P Aga eks sügisel saab siis uued.

Veel võid

Olen nüüd avastanud ka või tegemise. Seda küll ei saa palju, aga midagi ikka. Keeruline on vaid piima pealt koore kätte saamisega, võiks öelda , et see on lausa võimatu, kui piim pole vähemalt paar päeva seisnud. Kogus on tõesti minimaalne - umbes 21 liitri pealt saab 0,5 liitrit koort. Kogungi siis pooleliitrise purgi koort täis ning läheb võiteguks :D Sellisest kogusest jääb võid järgi umbes 180-190 g.

Koos abilise Ruthiga sai ära proovitud ka maitsevõi tegemine - segasime kitsevõi oliiviõli ja küüslaugu pulbriga. Õli siis sel eesmärgil, et või oleks kapist võttes kohe määritav...ja seda õli tuleb lisada ikka ohtralt.... Aga tulemus oli väga hea :D Ka ilma maitsestamata või on äärmiselt maitsev...selline kreemjas ja mõnus

Üldiselt olen nüüd mõelnud võid kasutada ikka rohkem meditsiinilisel eesmärgil. Võin loetleda vaid mõned asjad( mida mina tean), mis kasu või võiks tuua.....

1. aitab või nahale määrimine erinevate nahaprobleemide vastu.

2. võid võib määrida ka väikestele nahakriimustustele, pidavat kiirendama paranemist.

3. aitab vähihaigetel keemiaravijärgselt leevendada neid vaevusi( nt kui söögitoru põletab) - lasta siis suus sulada võitükikesi.

Neid häid asju on kindlasti veel ja veel.... Kui keegi lugeja teab, siis võiks lisada...

Hakkame pihta

Olen seda karjakoera treenimise asja kogu aeg ikka edasi lükanud, aga nüüd tuleks seda siiski natuke käsile võtta, sest kipub see koer meil natuke üle käte minema (mida mitte mingil juhul ei tohi juhtuda) Mõni aeg tagasi sain ma inglise keelse video, kus õpetatakse just algajatele sellealast koerte treenimist.... aga aja nappuse tõttu oli see veel poole vaatamisega. Üleeile tegin siis sellega veidi algust ning täna jõudsin siis sellese kohta, kus näidati lähemalt koerte treenimist ( ennem siis selgitas , milliseid aedu, abivahendeid ja lambaid vaja läheb).

Bella on hetkel väga lammastest huvitatud, kuid olen teda siiski veel lammastest eemale hoidnud ja seda põhjusel, et kui ta peaks kohe alguses saama väga negatiivse kogemust siis lambad võivad ta täiesti ära hirmutada ning ära rikkuda ( ja seda ma ometi ei taha ju) Aga täna peale selle video vaatamist oli mul siiski väga kange kihk minna Bellga lammaste sekka. Ja kuna mu lambad said kenasti sorteeritud - st uted koos talledega on ühel karjamaal ning noored uted on teisel karjamaal (mis on kenasti tugevama aiaga piiritletud). Ja harjutamiseks sobivad just need noored uted, kellel ei ole ühtegi talle järgi (sest vastasel juhul võivad lambad kurjad olla ja rünnata) Nii ma siis võtsingi Bella, panin talle väikese rihmakese algul julgustuseks ning suundusime lammastesse. Olin täiesti üllatunud, kui mu lambad olid üsna rahulikud (eeldasin , et nad hakkavad kohe paanitsema) Lasin ka Bella lahti, et vaadata tema reaktsiooni.... mis oli ka päris normaalne - ei olnud ta mitte üliagressiivne ega ka täiesti passiivne. Mõninga jalutamise lõpuks tundus ( vähemalt mulle), et koerale hakkas vaikselt ka koitma selle tähendus, kui ma kepiga vehkides karjusin kord PAREM j a kord VASAK. ( või oli see lihtsalt alguse koba) Noh, aga peab siiski arvestama, et koer on üles kasvanud peres, kus vanemad nende sõnade tähendust ka mõistsid, ehk oli talle ka midagi külge jäänud.

Kuna algus oli paljutõotav (lisaks sellele, et hääle kähedaks karjusin), siis arvan, et julgen Bellaga ka järgmine päev sinna põllule minna. Igastahes Bella nautis lambaid täiega :D

Läinud

Täna hommikul vara lahkus Ruth, et edasi rutata kõigepealt kodumaale ning sealt edasi Islandile (juhul, kui lennud ikka toimuvad ja tuhapilved kõike ära ei riku). Veetsime koos päris toreda aja ning tõenäoliselt on ta järgmisel aasta meid jälle külastamas ( seda enam, et ta oma karvase pingviini siia ootama jättis ;) ) Kingituseks jättis ta mulle paar kena enda tehtud pilti, mis näevad tõesed välja)

Väike päevade kokkuvõte

Esmaspäeval sai tehtud juustu, mille tegemist Ruth juba tükk aega ootas. Kuna olen püüdnud viimasel ajal piima pealt veidi koort püüda, siis sai tehtud ka võid. Jube naljakas on see, et kitsevõi on täiesti lumivalge :D Puudub igasugune kollane värv. Sama hooga sai tehtud ka natuke maitsevõid, kus või määritavamaks muutmise eesmärgil lisasime oliiviõli ning maitseks pamine küüslaugupulbrit - tulemus oli väga hea ;)

Nädala algul lasime välja ka teise enamuse lambaid( välja arvatud eelmise aasta noored mustad uted, sest hinge närib kahtluseuss, et neil võib kevadel tulla mõni innaaeg ja sügisel nii vara ma kohe kindlasti ei taha ühtegi talle saada). Seega on nad veel laudas...kahjuks. Plaan on lihtsalt selline, et see kari, mis hetkel õues on , tuleb ussirohuga ära mürgitada ja siis teisele karjamaale lasta ning siis saavad ka noored mustad õue...aga kuna loomaarst tõenäoliselt unustas mu rohu tellimata, siis lükkus ka teise karjamaale saatmine edasi ning täna saaks küll rohu, aga nüüd on hoopis Tiit tööl ning pelgalt minu ja Ruthi tegusatest kätest jääks väheks. Niisiis ootamegi esmaspäeva. Aga lammaste väljalaskmine oli üks keeruline operatsioon nagu alati, sest talled on lollid nagu alati....kui ise on vaja kuhugi minna, siis on kõvad tegijad, kuid kui peab kuhugi minema, siis peab kindlasti kõik risti vastupidi tegema ning mitte minema. Aga lõpuks kõva närvi- ning ajakuluga saime nad siiski ka õue - ja oh üllatust, seal ei olegi nii halb olla :D

Neljapäeval aga külastas meie talu hoopis Suuremõisa põhikool, kus neil õppekava nägi ette rääkida mahetoidust ja selle saamisest( ning külastada mahetalu). Tundus, et nii lapsed kui õpetajad jäid külaskäiguga üpriski rahule. Kõik kes tahtsid said katsuda loomi - lambaid ja kitsi, proovisime teha kitsepiimajuustu, Tiit näitas, kuidas käib masinaga lambapügamine, maitsesime nii juustu kui piima ning üks õpetaja jõudis järeldusele, et poe kitsepiimajuust ei sünni mitte kuhugi :P , ning piimgi tundus kõigile piimajoojatele maitsevat ( ja isegi juustuvadak läks kaubaks :D ) Aga mind siiski hämmastab, et see mis minu jaoks tundub nii igapäevane ja tavaline, on teiste jaoks midagi väga müstilist ja imepärast....seepärast ei saagi ma aru, kui keegi tuleb külla ning ütleb, et õudsel huvitav , kohutavalt vägev ja jube tubli.... ehk harjun...

Ja kuna enamus inimesi on tänaseks ilmselt aru saanud( ka mina), et läbi on külm talv ning ka külm kevad, sest väljas on hoopis tõeliselt mõnus suvi ...ja...kuigi on nii järsu ilmamuutusega on kuidagi väga raske kiirest kohaneda, sest kui üks päev näitab kraadiklaas vaid +4 ja järgmisel päeval on +24....no on ju vahe sees küll. Loodusele on kogu see soojus aga mõjunud ülimalt kosutavalt sest lehtede ning rohu kasvu võib lausa kõrvaga kuulda ja silmaga näha. Eelmise nädala lõpus ei olnud mul maja tagusel kitse karjamaal praktiliselt veel midagi süüa, kuid täna oli see rohi lausa pikk...nii pikk, et otsustasin oma lüpsvad loomad maja taha viia.

Jah...rohi on nii pikaks ka õues kasvanud, et vajaks juba niitmist, kui paar vihmast ja äikest täis õhtust vihmasadu ei ole lubanud seda maapinda ära kuivada ning kohati on ikka äärmiselt pehme. Õues on nagu troopika ilm - väga niiske ning äärmiselt soe, sest hetkel näitab meie kraadiklaas +24 ( kuid hetk tagasi sai räägitud emaga, kes on Kärdlas, ja ta ütles, et neil on sooja vaid +16...ega ma niisama räägi, et nad elavad põhjas :D )

Selle suvesoojaga sai siiski ka natuke õues aiamaad kaevatud, sitta veetud ning peenraid valmistatud...tahaks siiski natuke kurki ja sibulat(roheliste pealsete tarvis) ning herneid suvel süüa. Enamus asju siiski kavatsen panna suure põllu peale, sest sealse kasvu vastu ei saa mitte ükski muu (minu)aialapp.

Neljapäeval lubasid põllulapid siiski ka traktoriga peale minemist ning Tiit ajas kartulivaod ka sisse. Ja reedel tõime keldrist välja kõik seemnekartulid, et nad saaksid veidigi soojeneda enne mahaminekut. Kõike seda kartulivedu tuli aga käsikäruga korraldada, sest õue oli nii pehme, et traktoriga peale ei kannatanud minna ...ei tahaks ju naabrimehe õuet kohe päris ära ka songerdada. Ehk järgmine nädal on põldki selline, et sinna kannatab kartuleid panna, kugi jah...ema ütles, et vana kuu sa mööda ning seega ka õige aeg.....aga üks aasta me tegime proovi ning panime kartuleid nii nn. õiget aegu ja ka täiest valet aeg, kuid hiljem ei saanud me mitte mingisugust vahet, et kartuli kasvus ega saagis. Niiet...paneme kartuleid siis, kui ilm ning põld lubavad.

Neljapäeva käis ka minu külaline Ruth saamas uusi kogemusi, selliseid mida ta minu käest ei saa.... Nimelt käis ta teise Hiiumaa wwoof talu peremehe Luiga mesilasi vaatamas ja toimetamas. Boonusena sai ta rääkida oma koduses sakas keeles ning tänutäheks mesilas käimise eest said mõlemad, nii Lui kui Ruth, piraka mesilase käest....

Esimene külaline

Unustasin juba suure tallejamaga mainida, et laupäeva pärastlõunal jõudis meile selle hooaja esimene külaline :D Seekord on meil siis üks tore saksa neiu - Ruth. Ja traditsioone jätkates on esime töö kitse lüpsmine. Temagi pole sellist tööd varem teinud ning esimene õhtu oli päris ootuspärane ning kuuldavale tuli minu jaoks juba tuttav jutt... "kas ma talle haiget ei tee, kui ma nii kõvasti pigistan?" " Ei tee" Ning lüpsinõusse hakkas vaikselt kuid visalt nirisema piima. Kaua see Tralla küll uut lüpsitaktikat ei kannatanud ning lüpsi lõpetasin mina. Järgmisel hommikul oli asi juba palju parem ning õhtul jätsin Tralla-neiu juba Ruthi hooleks ning ma ei seisnud isegi enam kõrval, vaid kontrollisin lõpuks udara tühjust - mis oli peaaegu tühi ( tubli töö). Täna hommikul ja õhtul ei saanud ma kontrolllüpsi käigus praktiliselt midagi, vaid mõned piisad. Aega tal küll läheb kolm korda rohkem kui minul, kuid kannatlikkus ning visadus viivad lõpuks sihile.

Täna sai ära näidatud ka juustu tegemise, mida ta niiväga ootas ;)

Ime

Pühapäeva juhtus üks natuke kurb ja samas päris õnneliku lõpuga asi. Nimelt neljapäeva õhtul sündinud kaksikutest üks oli pühapäeva hommikuks oma aiast( emme juurest) kadunud. Tegin suured otsingud ning lõpuks leidsin ta lauda külma välisseina ja sinna asetatud kaubaaluse vahelt ning ning väga külma betoonpõranda pealt. Teda esmalt katsudes ütlesin kohe, et ta on surnud, sest ta oli täiesti külm. Kuid kätte võttes tegi ta mää ning liigutas veidi oma pead....!!?? Olin suures hämmingus, sest ta oli tõesti väga külm tükk. Loomulikult jooksin ma kiiresti tall süles tuppa, et hakata teda kiirelt soojendama. Algul proovisin panna ta vana veneaegse elektrilise soojendusteki alla ning püüdsin teda kraadida - aga mida ma ei saanud, see oli temperatuur. Arvasin, et mu digitermomeeter on rikki läinud, kui aga tavaline elavhõbe ka mitte kui midagi ei näidanud, siis ei osanud ma midagi muud järeldada, kui ta oli alla 32 kraadi külm ( mitte soe). Ja kuna see ei elektriteki meetood ei tundunud kuigi efektiivne olevat, siis võtsin käsile märksa teistsugused võtted - koolitusel räägiti midagi veevannist ja antud hetkel tundus see ainus mõistlik tegu olevat. Ja mõistlik see tõesti ka oli - juba 1,5 tunniga saime temperatuuriks peaaegu 37 , tall muutus aktiivsemaks ja oli isegi nõus pudelist mõnusat sooja piima jooma. Talle veevanni asetamisel helistasin ka meie uuele toredale loomatohtrile Janale, sest koolitusel ei räägitud mitte sõnagi sellest, kui soe see vesi peaks olema...ei tahaks ju väiksele kehale kohe šokki ka ju tekitada. Saingi siis teada, et võiks olla umbes 5 kraadi soojem talle kehatemperatuurist...aga kuna ma temperatuuri ei teadnud, siis sai siiski seda vaid oletada. Ja jutu peale, et meil temperatuur puudub, ütles Jana, et võib juhtuda, et elule saa talleke ei jää...(mida ma ka ise kartsin, sest lisaks puudusid mul ka glükoosilahus ning vajalik isotooniline keedusoola lahus, mida just nii madala kehatemperatuuri puhul kõhuõõnde süstitakse)

Aga oh imet - hetkel tundub, et talleke on taastunud ning täna hommikul viisin ta ka lauta emme juurde tagasi ( kuigi see, et ta ema teda pärast kõike neid leotamise protseduure veel tagasi võtab, on üsna kahtluse all)

Öösel sain ma muidugi tunda väikelapse majasolemise mõnusid, kui just mõnusa une saabudes ...nii 00:15 hakkas köögis haledalt lapseke oma kastis nutma ja nõudis oma segase määgimisega ei tea mida...natuke süüa ja natuke tähelepanu ( või oli mina suuremas unesegaduses, et mitte teda mõista). Edasise öörahu säilitamise eesmärgil kolisin talle väljakäiku ning sulgesin vahelt ukse...ehk siis ma ei kuule kui ta karjuma peaks hakkama...ja näe...ei kuulnudki :D

Hommikul oli siiski esimene mõte ta lauta tagasi viia, et ta saaks olla lähemal oma liigikaaslastel. Väga isukas ta hetkel siiski ei ole, kuid ehk toibub.

Kohutav

Pärast tervet päeva vihmasadu näeb välja kogu meie õue ja karjamaad nagu üks suur järv, võta või kummipaat appi...vaene Bella ei ole terve päev oma keti otsast välja saanud, kuna õue lihtsalt ei kannata minnagi ning lahti sellist pasarulli ka lasta ei või ( Heini katsetas ning tulemuseks olid kaunid sopa näomaalingud) , tuppa laskmisest ei saa juttugi olla ( lisaks sellele, et eilne toaskäik lõppes digipildi puudumisega, kuna juhe oli lihtsalt laua all koera hammaste koostööl pooldunud)

Kõige hullem on siiski see, et karjamaa on ka järveks muutunud ning lambad tahaks homme parema ilma korral hirmsasti välja minna ( täna nõudsid eilsed õues jalutajad kangesti välja, kuid võin kihla vedada, et kui nad oleks jõudnud ukseni, siis sealt see ots ka oleks ringi keeratud...seega jäid nad lauta)

Hirmsasti loodan, et see ilm öö jooksul paraneb ning hommikul paistab aknast sisse kaunid soe päike....

Osa lambaid välja

Käisime täna Kärdlas laste spordivõistlusi vaatamas ( toimus alglasside olümpia)...Gabriel saavutas meil kaugushüppes III koha ning Heini sai palliviskes I koha....

Aga kui pärast lõunat koju jõudsime, siis nägime, et osa meie lambaid oli järjekordselt laudast põgenenud ning sõid õndsalt naabrite heinamaal rohtu :P Kuna nende lammastel aias just eile õhtul see viimane utt mul poegis, siis tõenäoliselt ma jätsin selle värava kehva kinnitusega ning seetõttu nad täna nii vabalt meil jooksus olidki. Ajasime nad küll korraks lauta, kui mõtlesin hiljem...tühja kah, kui tahtsid õue minna, las siis lähevad. Lükkasime järgmise aia vahelt söötme ka seinast eemale ning siis sai ka see aiatäis koos teistega õue minna. Talled on lollid nagu alati - kui nad saavad vabatahtlikult aiast välja minna, siis on kõik kõvad minejad, aga kui neid sealt välja ajada, siis ei taha keegi minna. Ja kui oled suure hädaga nad õue saanud, siis põrutavad esimesel võimalusel sisse tagasi. Noh, aga lõpuks asi siiski õnnestus.

Järgmine nädal on plaanis siiski suurem lammaste õue laskmine. Paljudel on lambad juba ammu õues, aga oleme sellega ise veel viivitanud, seda paaril põhjusel - esiteks ei ole ju karjamaal siiski neile piisavalt rohtu veel kasvanud ja teiseks kardan ma seda, et kui ma kõik need 230 lammast õue lasen, siis nad trambivad selle pehme rohukamara nii kinni, et pärast ei kasva seal rohukõrtki ( mul kunagi selline asi juhtunud ja siis pidime oma kolmele-neljale lambale terve suvi rohtu ette niitma :( ...ei tahaks korrata) Ühel karjamaale siiski tundub juba üht-teist kasvavat ning nädalavahetusel lubab kenasti sooja ka, niiet ehk hakkab rohi usinamalt kasvama, siis vast julgeb oma loomad välja ka lasta.

Viimased tallekesed

Eile oli siis lõpuks see päev, kui mu kaks viimast poegijat tegid oma talled valmis. Hommikuks oli teinud esimene ühe üksiktalle - poisi ja õhtul enne magama minekut avastasin, et teine lammas hakkab ka tegema. Õnneks sai ta oma kaksikpoisid juba kella 10-st valmis. Jätsin nad kõik eraldusaeda kosuma. Selleks hooajaks on siis lambatalledega kõik....

Juba parem

Õhtul enne magamaminekut kraadisin uuesti talle...ja oh üllatust, temperatuur oli juba täiesti normaalseks läinud ... 38,5 kraadi. Isukest tundus tal ka jätkuvalt olevat ning otsustasin talle õuest tuua mõned värsked rohukõrred.... hakkas neid päris hea meelega närima. Piimagi üritasin veel pudelist anda, aga enam ei tahtnud ta mitte pudelist toitmist...otsustasin panna piima karbi sisse, et sealt saab ta seda juua nagu vettgi...ja kohe hakkas jooma :D
Hommikul pidin ta aga kiiresti lauta tagasi viima, sest me lihtsalt ei kannatanud enam välja seda väga vänget kusehaisu :S Lausa silmele hakkas ning tunne oli 100 korda hullem kui laudas. Laudas asetasin ta eraldi aiaksesse, kus ta rahus saab olla, ilma et keegi ta peal trambiks.
Sellele teisele hädisele proovisin ka piima anda. Eile õhtul õnnestus mul kuidagi veerand pudelit talle sisse vägistada, kuid täna hommikul ei suutnud ma enam sedagi teha... ei teagi mis temast niiviisi saab. Selliseid rumalaid tallesid on ennemgi olnud, kus sa näed, et talle oleks hädasti vaja lisapiima, aga tema täiesti punnib vastu ning selle sisse söötmisest ei tule midagi välja. Ju siis on see koht käes, kus öeldakse - loodulik valik....

Hädised

Algul tundusid mu lambapoisid-tüdrukud enamvähem kõik kenasti kasvavat, kuid äkki avastasin ehmatusega, et ühes aias on kaks hästi hädist lambatalle. Põhjust selgitades tuli välja, et mõlemad on kaksiktalled(erinevate emade omad) ning esimest korda poeginud( tavaliselt siis emmel piima vähem) ning veel lähemal vaatlusel selgus veel üks jama--- mõlemi ema all käivad ka vargad. Kõik see tähendab, et need kaks tallekest on jäänud ilma suurest hulgast väärtulikust emapiimast. Olen küll üsna mõnele tallele piima iga päev juurde andnud ja need lambad on praegu ka päris normaalsed, kuid need kaks on mu silme vahelt kuidagi läbi jooksnud. Täna lõunal aga oli ühe talle seisund juba suht sant - kuna ta kehamass on alla igasugust arvestus ja energia on lihtsalt otsakorral, siis oli ta jäänud pikali ega jaksanudki enam tõusta. Algas jälle üks poputamine( selge mõistus ütleb, et sellel pole mõtet, aga inimesena ei saa ma ju teda lihtsalt surema jätta - noh olen loll, mis muud) Mõtlesin, et ega üks vitamiinisüst ei tohiks talle ka paha teha ning kindlasti tuleks anda talle kitsepiima - ja kui kõik see ei aita, siis on ta elupäevad vist lõppenud. Tegin siis süsti ning jooksin tuppa pudeli järgi, kaasa võtsin ka kraadiklaasi, et mõõta igaksjuhuks ka temperatuuri. Ja tuleb välja, et seda nagu enam väga polegi - sain vaevalt 37,5 mis lamba kohta on juba päris jama, sest tallel peaks olema 38,5-39 kraadi. Tõin ta siis tuppa ahju ette soojenema. Kuid ime kombel ta tahtis süüa, andsingi talle korraliku koguse kitsepiima ja ta näksis mõne heinakõrregi :D Nüüd ei jää muud üle kui oodata temperatuuri tõusu, sest esialgu kippus see isegi lausa langema, mis sest et toas ....aga eks näis

Teine hädine veel seisab omal jalgel püsti, kuid temalegi peab andma kitsepiima, et ta jalgel püsiks ja ehk veidigi kosuks.

Või

Laupäeval tegin jälle üle pika aja juustu ja kuna piim oli külmikus seisnud juba üsna tükk aega, siis oli pinnale tekkinud ka päris tugev koorekiht, mida ma enne juustu tegu seekord siis eemaldasin. Mõtlesin, et teeks sellest vahukoort...ja ehk paneks jäätisetopsidesse ja poisid saaksid ka kitsejäätist :P Vahustades ei tahtnud see mitte kuidagi algul hästi vahtu minna...siis nagu järsku läks ja kui mõtlesin, et lasen õige sutsu veel, siis tekkisid sinna juba kahtlased võiklimbid :P Panin küll selle kahtlase massi korraks ka sügavkülma, kuid ega ta siiski jäätise pähe ära süüa ei sündinud...- kuidagi võine oli. Sulatasin siis kogu värgi üles ning hakkasin lusikaga seda pudru pätsima, kuni saingi oma elu esimese kitsepiimavõi. Esialgu oli ta siiski vähe magusake, sest vahukoort tegema hakates lisasin sinna ju suhkrut( õnneks mitte üleliia), kuid pärast või moodustamise sõtkusin selle korralikult soolveega ka läbi ning sain päris hea ( ja isegi mitte magusa maitsega) võitükikese. Arvestades, et koort oli mul ainult klaasitäis, siis võid sain vaat et isegi rohkem, kui pool klaasi( vist).

Talvel tundub seda koort sealt piima pealt isegi rohkem saavat ja mu tunne ei petnudki mind, sest internetis surfates leidsingi oma tunnetele kinnitust - kuna talvel annavad kitsed koguseliselt vähem piima, siis see piim on ka rammusam. VAT NII!