Petame

Nii võiks kokkuvõtteks ütelda selle lamba hanitamise loo kohta.

Nimelt juhtus eile õhtul see, mida ma olin kartnud - üks lammas sai kolmikud, nagu Kuks oli ennustanud (küll küsimärgiga, aga ikkagi) Ja kuna kõrval aias üks emme, kes kohe-kohe oli poegima hakkamas ja kõik eilsed ja ka tänase sama aia talle tahtis ära enda alla ärida... ja mind oma seeskuguse totrusega juba kurjaks tegi, sest pidin kõik ülejäänud seal aias kas siis eraldama või teise aeda toimetama....Siis järsku turgatas mulle pähe üks mõte :D Et kuna see emme pidavat üksiku tegema, mis oleks, kui prooviks kohe ühe kolmiku temale sokutada? Mõeldud tehtud, ilma et kolmikuneiu õige ema oleks saanud oma last lakkumagi hakata, viisin ta uue ema nina alla, kus too hoolikalt seda väikest olevust noolima hakkas. Ja kuna ma ei osanud päris täpselt ennustada, millal tal lõpuks enda tall sünnib, siis olin veidi küll mures, et ega ometi liiga pika vahega nn tema lapsed ei "sünni" . Tegin uuele emmele aiakese ümber, et kõik riskid minimaalse piirini oleks viidud ja keegi teine teda segama ei tuleks. Ja ei tulnudki väga kaua oodata, nii umbes tunnike, kui sündis tal endal üks õige kobe tükk poissi :P  Jälgisin mängu kõrval päris pikalt, et ega ta ometi ei taipa, et see väike tegelane siiski tema oma ei ole. Aga võit oli minu, sest tänase hommiku seisuga on mõlemad lapsed nn tema omad :D

Valmistume suveks putukate vastu!

On edastada huvitavat ja ka võibolla kasulikku infot. Nimelt on üks ettevõtlik inimene otsustanud võidelda suvel lendavate putukatega sellisel viisil, et hakkab söötma oma loomadele küüslauguga soola. Seda ta soovib tellida Suurbritanniast ja et hind tuleks odavam, siis soovib ta tellimuse kogust suurendada. Kuna sellest küüslaugu sisse söömises ja seeläbi mõnusalt küüslauguga haisutamises on putukate suhtes iva sees, siis otsustasin minagi seda nn. looduslikku putukatõrje vahendit kasutada ja katsetada.... eriti pärast seda "toredat" schmallenbergi viiruse saamist.  Niisiis, kes on hädas suvel kõiksugu lendavate putukatega ja soovib ka seda küüslaugusoola magneesiumiga katsetada, siis jagan numbrit : 53584634, nimeks Ivar
veel infoks, et sool 20kg -es panges

Lõpuks ometi

Silo sai eile valmis...vähemalt see, mis oli maha niidetud. Kokku on meil siis 40 rulli, natuke oleks veel vaja. Ja nüüd võib rahus sadada ja kasta me põudset maad...küll on tore. Ja seda on nüüd juba sadanud päris mitu tundi ja praegugi räästas siriseb. Seega pärastlõunane elu toimus rohkem toas, ikka seda seapesa koristades, mis enam kriitikat ei kannatanud, hommikul tegin siiski veel kiire villapesu. Õhtuks nägi tuba juba päris elamiskõlblik :P

Aga siiski...üks asi on veel, mida ma täna tegin - jogurtivalmistamise kasti ....Idee tuli sellest, et kui hakkasin suvepoole siin nati jogurtit tegema ja pliidi alla enam suvesooja tõttu tuld teha ei saanud, siis tekkis probleem, et kuhu ma võiks panna selle jogurtipurgi, et ta ka soojas seisaks. Parasjagu seisis mul köögi nurgas kraasi kõrval üks villakott....mis oleks, kui topiks selle sinna sisse, mõeldud tehtud. Hommikul oli mu üllatus suur, kui jogurtipurk ikka veel soe oli ning jogurt täpselt parajalt hapnenud, e. jogurtiks muutunud. Siis mõtlesin, et ega ma saa jääda sinna villakotti seda purki toppima, teeks parem sellise kasti, mille ma vooderdan seestpoolt villaga. Selletarbeks mõtlesin kasutada sellist villa, mis oli juba lamba seljas pooleldi vilti läinud ja ühes tükis, seda oli mugav ümber purgi panna ja purgi väljavõtteski jäi kenasti õigesse kujusse. Loomulikult pesin villa enne ka puhtaks ;) Eks varsti proovin, kas ja kuidas siis kastimeetod töötab :D

Kaunis päev

Juba tänane hommik algas ilusti, kõigepealt lauta minnes ootas mind ees üllatus, kus üks mustadest uttedest oli teinud kaksikud talled - must ja valge ning mõlemad tüdrukud. Algul vaatasin , et on vaid üls must tall, kuid üsna varsti avastasin läbi söötme teisel pool oli veel üks talleke ja kuna seal polnud ühtegi poegivat lammast, siis jäi vaid oletada, et tegu on kõrvalaias oleva lamba kaksiktallega.... Emme tundus tubli olevat, vaatamata oma esmasele poegimisele, natuke sai siiski lapsi tissitatud, sest kerge ärajalutamine siiski mammi poolt toimus....

Kaunis päev jätkus päris suviselt, sest hetkel näitab termomeeter 18,2 soojakraadi....ja äsjavalminud suitsuahi tuleb ikka korralikult ära katsetada, seega sai eile külmikust välja võetud natuke lambaliha, täna seda siis maitseainetega natuke , nii tunnike vees keedetud ja siis suitsu topitud....natuke aega tagasi käisin seda maitsemas....mmmmmmm....nämmmmmm.....

Ja ega väga nende kirjutamistega ei jõuagi tegeleda, sest päike lõõskab, õue ootab ja näpud,labidad tuleb mullaseks teha.....ei tea mis küll sellest villapesust välja nii tuleb, ehk tulebki survepesur ikka koju soetada ja ära katsetada, hmmmm...

Minu esimene...

Täna õhtul valmis minu esimene lõng , ei tulnud mitte väga paha välja ( vähemalt ise arvan nii, aga ennast kiitmast ma ei väsi :p )- hetkel umbes 180g imepehmet musta, millest tuleb pojale mõnus kampsun...Loomulikult teen ma seda lõnga juurde, sest egas nii väiksest kogusest veel kampsikut saa. Sel eesmärgil sai aga jälle Meelil külas käidud ja tema kraase pruugitud - Aitähh sulle Meeli, et meid ikka veel välja kannatasid, plaan nüüd üsna kindlalt ka endale see kraas muretseda ( millele ehk siiski Tiit selle mootori peale monteerib... ), aga ehk lubad seni nati oma kraase kasutada. Aga pärast tänast kolmetunnist Tiia käsivarre trenni saan ma( ja ka Tiia) mõne päeva jälle mõnuga kedrata :D Mõningase lõngategu au pean ma siiski ka oma ema õuele saatma, sest oli just tema see, kes mu lõnga ära korrutas, oli ta täna meil ja ketrama ta sellest heidest küll ei julgenud hakata - nii et jäi üle vaid korrutada :D Aga küll ma selle korrutamise ka ükskord ära teen...ketramine läheb oma arust juba täna õhtuks täiesti talutavalt.

Viie tissiga emme

Tänu mu heale sõbrale Küllile, kes tänu jääteele Saaremaal käis, on mul nüüd viie tissiga asendusemme :D Loodan, et see teeb mu elu tunduvalt lihtsamaks ja hoiab kokku mu aega.

Esimene kord oli see söömine meil ikka vaevaline.... suure vaevaga sain luti neile suhu, tõmmati ka paar miitsu ning siis tuldi suure rutuga mind puksima. Ma täiesti sain nendest aru, sest need lutid on palju tugevamad kui mu lutipudelil ja neist piima kättesaamiseks tuleb teha palju rohkem tööd ja nad niiväga lootsid, et saavad selle söögi kergema vaevaga minu käest kätte. Teine kord läks meil juba palju paremini - suurem ja tugevam poiss tõmbas end hooga piima täis, aga väiksem lootis vahelduva eduga minu käest piima saada. Aga kui suurem oli end paksuks imenud, saatsin ta enda aeda tagasi ja jätsin väiksema üksinda rahulikult seda piimavärki uurima - panin tite tissile ning ise läksin nende seisulammaste juurde, et nendegi lapsed süüa saaksid. Siis kuulsin kõva nutukisa selle pisise lapse poolt, kes piimaämbrit pidi lutsima jääma...natuke kisa ja siis tuli vaikus.Enda natuke upitades nägin üle aia, et väike oli ämbri kallale läinud :D Jeeee..pihta sai :D

Täna hommikul oli asi juba väga ilus - mõlemad said hoobilt aru, et tuleb kohe kõhu täitmiseks piimaämbrit puksima minna. Jätsin nad rahulikult sööma ise minnes nende ebanormaalsete emmede juurde vahtima... Plaan teha lõpuks sellistele lastele eraldi nurgake, kuhu panen selle ämbri piimaga, ehk saan isegi terve päeva piimaportsu sisse panna, siis ei pea vahepeal nendega tegelema - see oleks kõik ideaalis. Külma piima pidid talled jooma vaid tarviduse pärast, sooja mõnu pärast, seega kasulikum on sees hoida külma piima. Selline pidi olema Norra lambakasvatajate kogemus ja praktika

Vorst

Oleme ise oma perega juba ammu poevorstimaitse peaaegu ära unustanud, sest laual on olnud lambalihavorst, mida üks hea naabrinaine on valmistanud ( ja mis tal väga hästi on välja tulnud) Siiani on ta kasutanud enda maitseaine segu, aga nagu tänapäeva paljused segudes, oli ka seal ilutsevalt sees see paljuräägitud ja halvaks pandud naatriumglutamaat e. maitsetugevdaja e. E621. Minu pärimise peale, et kas ilma oleks võimalik, arvas ta algul, et vast ei ole. Tekkis sportlik huvi, et kas ikka oleks võimalik.

Saigi helistatud maitseainete müügimehele ja sain väga optimistliku vastuse, et eks ikka on. Tellisingi omale uue maitseaine segu, mis meie mihklipäeval tapetud lammastest vorsti maitsestama pidi hakkama. Öeldi vaid, et fosfaati peaks siiski lisama, et liha koos seisaks ( seda õnneks naabril oli). Ega me vorstimeister siiski väga ülirõõmus selle katsetamise üle algul ei olnud, aga rääkisin ta siiski ära, sest tema seda vorsti ju sööma ei pea hakkama - seda teen ju mina :D

Pinge muudkui kruvis, sest ikka niiväga tahtsin teada saada, mis sellest uuest vorstist saab. Ja kolmapäeva hommikul heliseski telefon, kus teatati, et võin oma vorstile järele tulla.Autole hääled sisse ning minek. Koju jõudes lõin kohe noa vorsti, ning esimese pool latti sõin ikka mõnuga ära.

Kogu selle asja järeldus on see, et kes ei katseta, see ei tea. Ning edaspidi lasen teha ainult oma maitsesegust ja saan olla kindel, et mina ja mu pere saame edaspidigi korraliku ning PÄRIS vorsti, ilma igasugu muu jamata, millega tänapäeva vorst kiputakse ära solkima.....

Igaühel oma mänguasi...

Meestel oma ja naistel oma...Kui Tiit soetas endale vahepeal ühe kõva meeste mänguasja (jahipüssi) siis minul õnnestus ka üks mänguasi saada( hetkel küll laenata) nimelt kedervars. Palusin tüdrukute siinviibimise aegu Meelit, et ta tuleks neile näitama, kuidas käisid vanasti need asjad ning ükspäev ta oma kedervartega platsis oligi :D Kuna minagi polnud seda agregaati oma näppude vahel ennem hoidnud, siis nüüd sain endalegi selle vurrimise pisiku külge... ja kuna Meeli unustas ühe kedervarre veel meile ka, siis saingi nüüd harjutada...ja andsin juba ka tellimuse enda isikliku kedervarre omamiseks.

Leib

Kuna tüdrukud on nüüd läinud( tüdrukute all mõtlesin kohalikke eesti neidusid, prantslanna siiski veel siin), siis tuli täna ise proovida ära oma esimene leivategu... ja kokkuvõtteks võin öelda, et ÕNNESTUS. Isegi vormist tuli välja nagu lupsti ( mida meil eelmine kord mitte ei juhtunud..millegipärast...), pealt küll veidi tumedaks läks, aga mitte ülemõistuse mustaks. Eks ma veel õpin, sest hetkel tundub, et pean leiba tegema, kuna muidu me ei lähe õige talu kategooria alla :P

Nädala menüü ja fotosessioon :D

Loomulikult ei saa mainimata jätta meie igapäevast väga erilist menüüd, mida ma mitte kunagi tõenäoliselt ise poleks valmis teinud.... aga selleks nad ju mulle külla tulevadki :D

leivategu ... siinkohal suured-suured tänud Meelile, kes tõi meile juuretise.... Leiba tegime esimest korda, kuid välja tuli väga hästi. Isegi Heini tegi leiba süües sellise avalduse:

" Emme, kas sa hakkad ka seda leiba tegema?"

" Kas sulle meeldib see leib?"

" Jah!"

"....no ma ei tea...võibolla"

" Aga tee ikka, muidu ei ole me ju õige talu...."

VAT NII!!

ahjupeedid kitsejuustuga..jälle minu jaoks täiesti uudne kogemus, aga üllatavalt hea oli :P

punasesõstra kook

( kooke ma ei kommenteeri, sest need on alati head :D)

Pildilt on veel ära üks soolane pirukas, mille nime ma paraku ei mäleta .... neljapäevane tikrikook, ning viimase, ehk tänase päeva kaunis koogike, mida külla tulnud

Walesi naabrid väga kiitsid :D...

Kuna olime nõnna tublid ( nemad olid tublid) ja lõpetasid nii kartulite rohimise, kui ka maasikapealsete lõikamise, siis sai end premeeritud ühe kena fotosessiooniga, et näidata kõigile, kui idülliline elu meil siin on :D

Villapesu

Ükspäev võtsime siis jälle kätte selle villapesu.... noh, siis tüdrukud ka saavad selle mõnu tunda :D Seekord käis meil asi siiski natuke teisiti, kui talvel..... Kuna olen kuulnud, et osad pesevad villa survepesuriga, siis mõtlesin minagi, et prooviks seekord survevett....seda õiget pesurit küll pole, aga ehk ajab vooli otsas olev veepüstol asja ära...noh, eks aitas kah, ütles selle kohta. Talvel oli nagu see jõudlus veidi parem, veekogus väiksem ja pesuvesi soojem... Veekogus oli muidugi päris üüratu, mida me ära tarvitasime, aga lohutuseks oli see, et seekord me kogusime kõik kokku ühte suurde vanni ning nüüd kastan sellega aiamaad... rammus värk ju teine :D, miks raisata Enne veega survetamist otsustasin ma siiski villa veidi leotada, sest siis pidavat mustus paremini lahti tulema, osa villa oli ikka hirmrokane küll...

Kogu seda pesu aitas meil teha aga meie väike lutitalleke, kes vahelduva eduga näksis meie kõrval rohtu ning siis uudistas meie toimatusi :P

Hetkel üritan siis seda villa õues kuivatada ja loodan, et Bella seda enne kuivamist lõppu päris laiali ei tari.... ( ta armastab villa ja lambaid, nagu teate)

Mmmmmm...kitsekoore jäätis

Käies nädal hambaarstil ja ukse taga aega parajaks tehes sirvisin üht vana ajakirja...aga seal oli juttu isetehtud jäätisest. Oi milline ahvatlus mul tekkis seda proovida....trükkisin retsepti kohe oma telefoni.

Eile õhtul kui poisid jäätis nurusid ja olid mu peale pahased, et miks ma seda poest küll ei ostnud, mõtlesin ma kiiresti ära proovida see retsept, mille ajakirjast leidsin. Ja kuna kappi oli ka kogunenud natuke kitsepiima koort ( mida ma küll või jaoks olin kõrvale pannud), siis otsustasin selle siiski seekord jäätiseks teha. Retsept ise oli selline:

2 muna

2 dl tuhksuhkurt ( mille mina küll asendasin tavalise suhkruga ja tarvitasin vaid 1 dl)

5dl 35% rõõska koort

2 dl mustsõstraid või muid marju ( mida ma seekord siiski üldse ei pannud, sest arvasin, et hiljem saab seda( moosi siis) ka jäätisele lisada vastavalt maitse järgi

Vahustasin koore koos 1dl suhkruga, siis vahustasin munad segasin massi kokku ning viisin külmikusse järgmist päeva ootama. Ja täna oli ta siis valmis ja tulemus oli IMEMAITSEV. Gaabriel muudkui käib ja lunib, et kas ta võiks issi ja Marguse portsust ka ühe tüki endale saada( need kaks meest veel õues ja ei saa nagu enda jäätiseportsu eest ise seista)...et niiii maitsev on ja parem, kui poe jäätis.

Kommentaariks ütleks seda, et kui teha ilma marjadeta, siis see 1 dl suhkrut on igati küll ja rohkem veel. Kujutan ette, et kui panna hapud marjad sisse, siis need vajaksid vast seda lisa 1dl suhkrut. Pigem paneks praegu isegi natuke vähem suhkrut....ja kui kõik selle välja arvata, siis pole ma enam kindel, et mu järgmisest või jaoks kogutud koorest enam võid saabki :D

Hakkame pihta

Olen seda karjakoera treenimise asja kogu aeg ikka edasi lükanud, aga nüüd tuleks seda siiski natuke käsile võtta, sest kipub see koer meil natuke üle käte minema (mida mitte mingil juhul ei tohi juhtuda) Mõni aeg tagasi sain ma inglise keelse video, kus õpetatakse just algajatele sellealast koerte treenimist.... aga aja nappuse tõttu oli see veel poole vaatamisega. Üleeile tegin siis sellega veidi algust ning täna jõudsin siis sellese kohta, kus näidati lähemalt koerte treenimist ( ennem siis selgitas , milliseid aedu, abivahendeid ja lambaid vaja läheb).

Bella on hetkel väga lammastest huvitatud, kuid olen teda siiski veel lammastest eemale hoidnud ja seda põhjusel, et kui ta peaks kohe alguses saama väga negatiivse kogemust siis lambad võivad ta täiesti ära hirmutada ning ära rikkuda ( ja seda ma ometi ei taha ju) Aga täna peale selle video vaatamist oli mul siiski väga kange kihk minna Bellga lammaste sekka. Ja kuna mu lambad said kenasti sorteeritud - st uted koos talledega on ühel karjamaal ning noored uted on teisel karjamaal (mis on kenasti tugevama aiaga piiritletud). Ja harjutamiseks sobivad just need noored uted, kellel ei ole ühtegi talle järgi (sest vastasel juhul võivad lambad kurjad olla ja rünnata) Nii ma siis võtsingi Bella, panin talle väikese rihmakese algul julgustuseks ning suundusime lammastesse. Olin täiesti üllatunud, kui mu lambad olid üsna rahulikud (eeldasin , et nad hakkavad kohe paanitsema) Lasin ka Bella lahti, et vaadata tema reaktsiooni.... mis oli ka päris normaalne - ei olnud ta mitte üliagressiivne ega ka täiesti passiivne. Mõninga jalutamise lõpuks tundus ( vähemalt mulle), et koerale hakkas vaikselt ka koitma selle tähendus, kui ma kepiga vehkides karjusin kord PAREM j a kord VASAK. ( või oli see lihtsalt alguse koba) Noh, aga peab siiski arvestama, et koer on üles kasvanud peres, kus vanemad nende sõnade tähendust ka mõistsid, ehk oli talle ka midagi külge jäänud.

Kuna algus oli paljutõotav (lisaks sellele, et hääle kähedaks karjusin), siis arvan, et julgen Bellaga ka järgmine päev sinna põllule minna. Igastahes Bella nautis lambaid täiega :D

Või

Laupäeval tegin jälle üle pika aja juustu ja kuna piim oli külmikus seisnud juba üsna tükk aega, siis oli pinnale tekkinud ka päris tugev koorekiht, mida ma enne juustu tegu seekord siis eemaldasin. Mõtlesin, et teeks sellest vahukoort...ja ehk paneks jäätisetopsidesse ja poisid saaksid ka kitsejäätist :P Vahustades ei tahtnud see mitte kuidagi algul hästi vahtu minna...siis nagu järsku läks ja kui mõtlesin, et lasen õige sutsu veel, siis tekkisid sinna juba kahtlased võiklimbid :P Panin küll selle kahtlase massi korraks ka sügavkülma, kuid ega ta siiski jäätise pähe ära süüa ei sündinud...- kuidagi võine oli. Sulatasin siis kogu värgi üles ning hakkasin lusikaga seda pudru pätsima, kuni saingi oma elu esimese kitsepiimavõi. Esialgu oli ta siiski vähe magusake, sest vahukoort tegema hakates lisasin sinna ju suhkrut( õnneks mitte üleliia), kuid pärast või moodustamise sõtkusin selle korralikult soolveega ka läbi ning sain päris hea ( ja isegi mitte magusa maitsega) võitükikese. Arvestades, et koort oli mul ainult klaasitäis, siis võid sain vaat et isegi rohkem, kui pool klaasi( vist).

Talvel tundub seda koort sealt piima pealt isegi rohkem saavat ja mu tunne ei petnudki mind, sest internetis surfates leidsingi oma tunnetele kinnitust - kuna talvel annavad kitsed koguseliselt vähem piima, siis see piim on ka rammusam. VAT NII!

Hea ja halb uudis

Mainisin, et veedan paar päeva koolipingis tarkust otsides, nii sai ka tehtud, kuigi teine päev jäi poja kõrvahaiguse tõttu poolikuks :S Oleks nii mõndagi tahtnud lektori-loomaarst Ivandi käest küsida ja kange soov oli ka vaielda, aga see selleks... Kuid tänu suure ajanappuse tõttu kodus jid mu loomakesed laudas vähese jälgmisega ja selle tagajärg andis karmilt tunda. Nimelt kolmapäeva õhtul loengult koju tulles andsin lammastele kiiruga süüa, et seejärel nobedasti tuppa minna, et oma lastele midagi hamba alla saada...kui õhtul lüpsma minnes avastasin, et üks mu noortest uttedest on lapiti söötme ääres maas ja nagu surnud. Tormasin paanikas aeda ja ega vaatepilt lähemat nähes ilus ei olnud - terve see külg, mis oli olnud vastu maad, haises kõik jubedalt sita ja kuse järgi, rääkimata sellest, et see oli täiesti ligumärg...pea oli juba kange ja hoidis jäigalt vastu külge ning suust-ninast oli väljas tatinire, rääkimata sellest, et vastu maad olev silm oli täiesti tuhmunud ja hall. Mul oli lambast ikka niiii kahju. Kuid kõige kohutavam oli see, et ma ei teadnud, mis lambal viga. Variante oli mitu..... 1. lammas oli jäänud söötme äärde pikali(võibolla ei ole ta sealt ise ka ennem püsti saanud nt. oli selja peale jäänud) ja lammastele süüa andes tormasid teised lihtsalt tema otsa ning ta ei saanud sealt enam püsti 2. variant on see, et lambal on mingi haigus, näiteks listerioos, mis just ühel teiset kohaliku lambakasvatajat tabas ning ta kaotas ootamatult vähemalt 3 lammast, kuid selle tulemise põhjust ei osanud ta isegi mitte aimata... Ning kuna osa neist sümtomitest olid samad, siis tekkis minulgi kerge paanika... Panin lamba veidi püstisemasse asendisse, et ehk toibub ja kõik saab korda, kuid järgmisel hommikul oli seis täpselt sama. Läksin raske südamega koolitusele, kuigi teadsin, et ma ei saa mitte midagi ka tema heaks teha. Pärastlõunal tagasi tulles oli paraku lammas juba surnud. Hädatapu pole ka saanud teha, sest Tiit oli just need kaks päeva ära tööl.

Helistasin kohalikult loomaarstile, et ehk saab teha mingeid proove, kuid kuna oli tulemas nädalvahetus, siis pannakse selleks ajaks laborid kinni, kui minu proovid kohale jõuavad. Ainukese lahendusena pakkus ta välja lahkamise. Ja kuna mina ise sellest midagi ei taipa, siis pidin ma appi võtma kellegi teadlikuma inimese. Ja nagu hea juhusena oli meie õppekursusel üks Hiiumaale tagasi naasenud loomaarst( kes küll 10 aastat pole praktiseerinud) ja kõigele lisaks elab ta meil päris naabruses. Saigi temalt abi palutud ja küsitud, et kas on nõus tulema ja lahkama mu lammast ning mulle andma häid näpunaiteid. Ta oli nõus...ja nii me siis täna lõunal lahkasimegi lammast, lõikasime magu ja muid siseorganeid, saagisime koljut ... leidime nii mõndagi huvitavat, kuid õnneks mitte ainsatki märki mingist haigusest või põletikukoldest. Seda oli rahustav teada saada. Jjärelikult oli surma põhjuseks minu arvamus nr 1. Hästi huvitavaks osutus minu jaoks lamba mao sisekülg...siiani olen ma seda näinud väljastpoolt

Nagu näha pildilt, siis esimene koda näeb seest välja nagu mingi võrk, suurem vats on kaetud nagu mingite näsadega ja üks kolmas kabritest on täis kurrukesi või kuidas olekski õige seletada..nagu raamatulehed ( mida ma pildile ei saanud)

Pärast selliseid ebameeldivaid elamusi( lamba kaotus) käin ma vist üsna tükk aega laudas ringi tunduvalt suurema tähelepanelikkusega...

Viimaseks mainin seda, et see surnud must uteke on see sama, kes mu blogi avalehe pildil ema kaisus on....kurb...

Jogurt

Sai eile üle pika aja jälle ette võetud jogurtitegemine. Kunagi pea pool aastat tagasi proovisin ka, aga siis ei tulnud sellest mitte midagi head välja, sest tulemus oli selline veniv ollus, mis maitselt ei olnudki nii halb, kui see välja nägi. Võtsin nüüd ühe hea inimese julgustusel uuesti oma julguse kokku ning tegin uue katse. Tulemus oli ikka palju parem. Ja võin nüüd ka välja öelda eelmise ebaõnnestumise põhjuse - nimelt kasutasin ma juuretiseks maitsestamata jogurtit(mida teevad paljud) , kuid ei teadnud ma mitte vaatata paki pealt seda, et kas seal sees on ka mingeid lisaaineid (näiteks želatiin). Ja just seesama želatiin mul seal eelmise juuretise sees oligi ja mis kogu mu jogurti nässu ajas. Seekord siis otsisin poest uut jogurtit, ise näpuga pakilt järge ajades ja kui olin kindel, et igasugu kahtlased lisandid sealt puudusid, sai see ka koju toodud ning jpgust edukalt valmis tehtud :D Peale mõne tunni soojas seismist ja paksenemist lisasin valmis jogurtile ohtralt maasika toormoosi.....ning tulemus oli ....mmmmm...nämmm

Katsetuste lainel

Päev otsa villapesunõu taga istudes keerlevad peas ka sada erievat mõtet... näiteks mida teha nende sibulatega, mis mitte üldse ei allu minu tahtele ning lähevad liigkiiresti mädaks. Ei tahaks neid ju ka lihtsalt komposti visata ja toidu sisse lihtsalt sellistes kogustes ma neid ka ei jõua panna(kuna sibulaid on see aasta tõesti palju ja paratamatult lähevad mõned halvaks). Osadele ma mõtlesin juba varem kasutuse välja - tegin eksperimendina tükeldatud sibulatest(viiludest) marineeritud variandi(ja üllatusena tuli väga hea asi välja, eriti arvestades, et ma marineeritud sibulate retsepti internetist otsisin ja elus esimest korda tegin) ja kuna neid juba paar laari tehtud, siis lõpmatusena ma neid ka ju ei saa teha - keegi peab need ka ära sööma....nüüd siis oli küsimus, et mida teha ülejäänutega? Tegelikult olen juba mõnda aega mõelnud, et prooviks neid tükeldada ja kuivatada... kujutan ette, et neid oleks ju väga lihtne hiljem toidu sisse panna, eriti kui kiire on. Aja nappuse tõttu olen seda ettevõtmist juba pikemat aega edasi lükanud, kuid eile õhtul ma võtsin siiski asja käsile - tükeldasin mõned poolpidused sibulad ning panin plaadi peale kuivama( tükeldamise aegu tuli aga suur üllatus - nimelt astus meie uksest sisse ei keegi muu, kui meie viimane wwoofija - Nikolas ...üllatus oli nii suur, et ei osanud tükk aega midagi asjalikku öelda(peale oh kui tore ja oh kui üllatav) Nimelt oli ta olnud päevaks külas Sinimal Kääride poole, kus kujutan ette et kõvasti prantsuse keelt harjutati ning enne praamile minekut põigati ka meilt läbi :D No tõesti oli meeldiv üllatus) nonii ja nüüd siis sibulate juurde tagasi....Täna õhtuks olid sibulad väga kenasti krõbedakesed ning maitsegi oli väga meeldiv - isegi kibedat maitset oli tunda. Ühesõnaga otsustasin täna õhtul seda kraami juurde teha.juba krõbe ning peaaegu kuiv sibul
Kindlasti tahaks ka veel proovida teha kuivatatud porgandeid...on ju maitseainetel porganditükid sees ja miks ma lihtsalt ei võiks ise selliseid kuivatatud variante toidule lisada. Küsimus on nüüd vaid selles, et kuidas neid siiski kõige parem tükeldada kuivatada oleks - tõenäoliselt proovin kõigepealt riivida neid jämedamalt ja siis laiali laotada ning kuivatada, siis hiljem on neid mõnus peeneks pudistada kujutan ette( aga võibolla ma ka eksin)Aga eks näis, millal ma sinnani ükskord jõuan, sest hetkel on mu prioriteet villapesu, mida ma niiväga tahaks kiiresti valmis saada, et saaks villa Vaemlasse viia ja sealt jälle kiirest jälle kätte saada....ei jõua ära ootada, kuis nad sealt kätte saan(kuigi pole sinna veel grammigi villa viinud :P) Tahaks see aasta ära proovida eri varianti lõngasid - hallivalge kirjut, halli, valget ja musta( või siis peaks ütlema pruuni) See kõik on nii põnev, sest iga kord on ju tulem erinev :D oh....ja inimesed muudkui küsivad juba seda lõnga, mida mul ei ole nagu praegu anda....tahaks juba saada....
AAAA...ja üht kaua mõeldud ja seeditud asja proovisin täna veel....nimelt väideti, et kui tavaline või sõtkuda ära näiteks oliivi õliga, siis ei lähe see külmikus kõvaks ja on sealt välja võttes kenasti leivale määritav. Tuleb välja , et see on täiesti tõsi...soovitan proovida ;)

Õpitu rakendamine

Nii...nüüd siis sai ära proovitud need väikesed ja esialgu ebaolulisena tunduvad tehnoloogilised nõksud juustu tegemisel. Unustasin oma eelmises õpingu postituses veel mõned asjad mainida, mis ei olegi nii väga ebaolulised..nt: juustu tera lõikamisel peaks olema väga terav riistapuu, mida suurem-laiema-ümarama riistaga sa seda lõikad, seda rohkem tekib nn. seda juustutolmu, mis põhimõtteliselt on kõik kaotsi läinud juust - vadak peab olema kenasti roheka selge tooniga...see valge sade on raisus juust...
Nii ma siis üritasingi see kord oma juustukalgendit lõigata äärmise ettevaatlikusega(vastandiks eelmistele kordadele, kus ma lihtsalt seal sees ringi suvaliselt aetutasin) , kuubikud üritasin teha sellised normaalse suurusega 1,5*1,5cm ning isegi nõrguma tõstsin potist kulbi abiga, mitte ei valanud...tegin siis seekord feta juustu. Ja kuna mul piimaga viimasel ajal eriti kiita pole(sest seda lihtsalt pole), siis tegin seekord juustuks vaid 5 liitrit oma tavalise 7 liitri asemel. Jäin põnevusega ootama tulemusi...
Ja kuna viimasel ajal mu juust kippus hirmus auguliseks minema ja ma täpselt ei teadnud selle põhjust, siis on mul tõenäoliselt ka see viga teada - mina lasin feta juustutoorikut hapneda toatemperatuuri(mis on ka õige) ning panin selle hiljem KA toetemperatuuril oleva soolvadaku sisse(mis oli vale) , kus ta sai veelgi edasi hapneda ja nii need augu seal ka hulgi tekkisidki, nagu oleks hiirtekoloonia sealt läbi joksnud.
Tegelikult peaks soolduma panema külma kohta ja külma vee sisse...Veel panin ma vist ka liiga palju petti, mis andis eriti mõnusa hapnemisprotsessi.
Ja tulemused on siis järmised :
1. kui ma tavaliselt oma 7 liitrist saan kuskil 1 kg feta justu, siis seekord sain ma 5l piimast SAMUTI 1 kg juustu (totaalne üllatus) Kuigi jah... seekordse tegemise aegu oli mu vadak ikka üllatavalt selge küll(mida eelmiste kordade kohta öelda ei sanud) ning koguseliselt oli seda ikka tunduvalt vähem(kuigi järelnõrgumisel tuli seda ikka omajagu, kuid seegi oli ilus selge ollus)
2. Juust jäi ilma aukudeta ja ilus ning mõnusa konsistensiga - ei olnud liiga plöda-pehme ega ka liiga kõva...just selline nagu peaks olema.
Kokkuvõtteks jäin oma katsetusega täiesti rahule...

Laada reportaaž

Alustama peaks võibolla eilsest õhtust, kus me täis laaditud buss totaalselt nöökima hakkas - esmalt ei tahtnud käivitud(mida ta siiski peale meisli kasutust siiski tegi) ning seejärel ei tahtnud ta oma käimist mitte jätkata, lihtsalt jäi seisma ei mingi põhjuseta.... Lootsime siiski , et hommik on kõigist-kõigest targem ja lahkusime bussi juurest teda rohkem näppimata. Ja hommik oligi targem, buss enam ei streikinud, hoopis kahtlasem oli ilm, mis oli kole süngelt pilves...ilmateade siiski vihma ei lubanud ning selles heas usus sai ka teele asutud. Väga kaulgele me esimene peatus siiski ei jäänud....peatus oli siiski mitte bussi streik, vaid mäe otsa sõites nägi Tiit kogemata, et üks naabri lammas on keset aeda seliti, jalad taeva poole....Saigi siis kohe kiiresti tehtud üks päästeoperatisoon ning aidatud vaene lammas õiget pidid...Tundus, ta oli seal siiski olnud üsna pikka aega, kuna püsti ta ei jaksanud siiski tõusta ning õhtul kella 3 paiku tagasi koju jõudes oli ta ikka veel umbes samas kohas - siiski elus veel, aga pikali. Ei tea, mis sellest loomast küll saab....Selline nägi siis välja meie lauake, millel nähtava lillekimbu saime ka pärast sümboolse summa eest endale kaasa osta.
Kohale paluti tulla siiski natuke varem kui kell 10( mis oleks ka igati loogiline, et mitte viimasel hetkel oma asju hakata lahti pakkima) mida me ka tegime - poole 10 paiku olime kenasti kohal. Pakkisime oma bussi lahti ning jäime ootama rahvastevoolu ( mida siiski ei tulnud). Vahepeal sai isegi nalja tehtud, et kõik müüjad peavad üksteise käest ostma minema, siis saame kaubast lahti :D Mõned inimesed siiski käisid, kuid seda ma nüüd küll öelda ei saa, et midagi ostetud pole - hoopis vastupidi. Oma kaasa võetud 8 -st kartulikotist jäi järgi umbes pool kotti, porgandeid jäi siiski järgi rohkem, aga olen täiesti rahul ka sellega, mida ma ära müüsin( umbes 20kg) Umbes 3,5 kg juustust jäi ka järgi u 200g, osteti mõned kõrvitsa hoidised ning tomateid...... Laadale jõudes avastasime ehmatusega, et meil ei ole endal mitte sentigi vahetusraha kaasas (kogemata) kuid tagasi koju jõudsime hulga rikkamana :D Kokkuvõtteks tasus sõit ennast siiski ära....
Laadalt sai endale ka siiski midagi soetatud - nimelt paar karpi taluvõid ning suur käntsakas vasika liha, millest mul hetkel pannil juba kotletid särisevad :D Muidugi oli seal ka igasugu käsitööd nii puuetuega inimestelt kui ka muudelt nobenäppudelt, soetada oleks olnud võimalik ka ilusat tilli ja erinevaid kabatšoke, kirsstomateid ning kurke muidugi ka ploome(ning selle moosi) ka jogurtit. Kuna mu kõrval leti ääres oli loomakaitsjate esindaja ning temal oli pakkuda taimetoiduliste(mida enamus loomakaitsjad vist on) pitzat, siis ei suutnud ma jätta kiusatust seda prioovida..... tulemus oli isegi väga üllatavalt normaalne...ausõna.... (kuigi loomakaitsjatest ja nende arusaamadest ma igakord aru siiski ei saa..eriti põhimõttest olla sellepärast taimtoiduline....)
Tutvust sai tehtud ka Külliga(kellest on mulle palju räägitud), kes ka kitsi peab ning kitsejuustu valmistab. Vahteasime oma juustu maitseid ning kogemusi. Tal oli ka üks kits kaasas....ja tuli välja , et see on meie Muusa aasta noorem õeke(kellest mulle ka palju jutustatud Muusa endise omaniku Urve poolt) Olid teised natuke sarnased tõesti - mõlemad on sellised musta-valge lapilised ja isegi nisad on sarnased :P Lubati teinekord ka külla tulla, eks siis muljetame edasi ...

Elu esimene laat

Homme on siis minu elu esimene laat, kus ma päris oma kaubaga lähen. Selleks tarbeks on mul ette valmistatud hunnik kõrvitsasalatit, kitsejuustu ning autosse laaditud porgandeid ja kartuleid ja mine tea ehk leian veel midagi põnevat kaasa võtmiseks.... Aga mõni teine päev siis raporteerin , kuidas mul seal läks....