Silmailu

No nii hea on kaamera vahendusel jälgida, mida teevad laudas koerad ja lambad.... ja  niimoodi klõpsida mõnuga silmailu jaoks pilte, ilma et koeri ega lambaid nende mõnusas olemiseks segaks :D Jagan mõne ka teiega. Ja nii hea on vaadata nende arengut ja sisimas tiksub lootus, et seekord teeme ehk kõik (või vähemalt enamus) õieti ja noortest kutsudest tulevad täisväärtuslikud lambavalvurid.

Kutsikad .... ja ka lambad...

Olen saanud noomitusi,et ei ole siia blogisse mitte midagi kirjutanud - et täielik vaikus. Tegelikult meil kodus siiski päris vaikne ei ole ja töid tegemisi on jätkuvalt kuhjaga. Palju on pead valutatud, et saaks kutsikatele head kodud, sest paljud on endiselt veel meil, kuid lootus on, et sellel nädalal saavad ülejäänud enamus ka endale toredad kodud ja lambad-kitsed, keda valvata :)

Aga paari -kolme koera oleme püüdnud usinamalt lammastega harjutada, eks ikka seepärast, et vähemalt kahte tahaks endale karjavalvuriks ja üks sai nii igaksjuhuks veel lisaks pandud, et kui ei peaks teise koju minema, aga tundub, et see kolmas, kes siin alumisel pildil on, läheb siiski Saaremaa lambaid valvama ja huntidega võitlema.... Ülejäänud kutsikad on olude sunnil õues ja nüüdseks juba siiski ilma kitsede-lammasteta, sest esiteks neil ei ole seal lihtsalt midagi süüa olnud ja teiseks ei suutnud ma enam selle aina energilisemaks muutuvat koerakarja õiges suunas juhatada nii, nagu mina seda oleks soovinud, ei suutnud mina kõigile kaheksale korraga selgeks teha, et mängida lambaga ei tohi - seda tuleks ikka juba individuaalõppes teha. Ja õnnetuste riski vähendamiseks lihtsalt kasvavad nad hetkel üksi. No olgem ausad, arvasin ka, et omanikud tulevad varem järgi, aga mis teha, kui tuleb igasugu ootamatusi ja eluraskusi ette... Aga see selleks. Hetkel on kõik õnnelikud - kes siis laudas lammastega, kes õues emmega :D 

 Nagu neilt paarilt pildilt näha, sujub me kutsikatreening üsna hästi ja ma ise olen asjade kuluga ikka päris rahul :D

 Panime aeda kutsika juurde ka kuudi, et siis kui karjamaale läheb, on mingi tuttav element seal juba ees olemas.... aga näe, kuudi hõivasid hoopis lambad ja kitsed, kes korda-mööda seal sees ka magamas käivad :D Kutsikad magavad pigem ümber heinarulli, kus lambad söövad...

 Ja meie slovakipapa jalutab jätkuvalt õuepeal ja arvab, et inimesed on niiii armsad :P.... ja kassid ka :D

 Ja siin veel üks valik meie väikestest slovakiplikadest, kes on juba poole koera mõõtu - kõige paremal on aga nende emme ... Tõenäoliselt uuel nädalal ma enam sellist pilti ei näe...

Ja kui rääkida lammastest ja sügisest... siis ma ei mäleta sellist aastat, kui mu lambad nii kaua õues on olnud. Osa noori lambaid sai lauda juurde aetud küll juba oktoobri algul, aga see oli väga suuresti ajendatud sellest, et kutsikatele oli vaja luua sobiv kasvukeskkond... Aga vanad lambad oli meil õues kuni novembri keskeni, kus üks aiatäis sõi täiesti vabalt veel rohtu ja ei igatsenudki lisa saada, teisele aiatäiele sai siiski heina juurde antud, aga kuna karjamaa oli ikka väga kuiv ja ilmgi kuiv, siis ei leidnud ühtki põhjust, miks oleks nad pidanud lauta tupikusse ajama... Meenutades möödunud aastat, siis juba oktoobri esimesel poolel tulid lambad lauta, sest mu lammastel lihtsalt puudus võime ujuda ja mudas püherdada. On ikka aastatel suur vahe küll...
Poegimiseda sel aastal me ei kiirustanud ja esimene aasta, kus me hoidsime jäärad uttedest eraldi - mäletatavasti oli möödunud aastal (esimest korda minu lambapidamisajaloos)lammastel selle tallesaamisega väga kiire ja ma lihtsalt ei tahtnud riskida, et nüüd jälle talled detsembris sündima hakkavad - natuke liiga vara, sest selles vanuses, kui talled peaks kõvasti juurde võtma, siis ei ole veel mingit karjamaarohtu vaid lumehanged ja vilja-siloga ei suuda neid piisavalt poputada, et sellest ka mingit majanduslikku kasu oleks. Niiet sel aastal hakkab poegimine jaanuari täiesti lõpust ja enamus peaks jääma veebruari kuusse. Paar eelnevat aastat see just niimoodi oli ja juba jaanipäevaks olid väga kenas talled olemas. Kui võrdlen nüüd detsembrikuiseid tallesid, siis nende kasv kippus juba hoopis kinni jääma, sest vajalikku proteiinilaksu ei olnud õigel ajal... Aga eks vaatame, kuis sel aastal. Loodetavasti ei ole ka sel hooajal seda tobedat viirust, vähemalt karjamaaperioodil olid lammaste kõhud nüüd suvel-sügisel ikka väga üllatavalt korras,(eelmise aasta pasalasusid ma siin ei võrdlekski...) Ja nagu teame, on just selle viiruse üks tunnusmärke õudselt lahtine kõht... Niiet, jääme lootma-ootama ilusat edukat poegimisaega. Aaa... ja detsembri keskel ootame külla dr Kuksi oma UH aparaadiga.... eelmine talv, kui ta meil selle aparaadiga käis... no tegi ikka kevadel selle poegimise palju stressivabamaks, sest enamasti sa teadsid, mida oodata (tähendab mitut talle) Hukka vilutas mind see Kuks ... :D

Uuendused sel aastal

Täiesti esmakordselt panin ma sel kevadel maha maisi ja arbuusi. Mais on oma tõlvikus kasvanud päris purakaks ja hakkasin ükspäev nii ehku peale seda proovima ja näe - jube hea ja magus maius oli. Ei tea vaid täpselt, et millal see mais siis päriselt küpse on, hetkel suutsin terasid ka ükshaaval välja võtta, kas ongi juba valmis? Pildid on mul tehtud vana telefoniga, seega mingit kvaliteeti sealt ei tulnud :P Arbuusist pilti pole, aga huvitaval kombel ,kui oli meil hirmus soe, siis ei tulnud meil ühtegi vilja peale ja mõtlesin ei saagi ühtegi , aga siis järsku hakkasid väikesed nupud tulema ja nüüd nad paisuvad, loodan vaid, et jõuavad valmis ka saada...  Hea õnne korral peaks vähemalt 8 kerakest saama :D

 Ja meil on ka üks väike armas noor lüpsja -  väike 7 aastane naabritüdruk, kes hirmsasti tahtis lüpsta ja nüüd ta meil käibki koos poistega õhtuti laudas lüpsmas ja viimased korrad alustab kitse täiesti üksi. Väga tähelepanelik ja tubli tirts on ;)

Täna sai alustatud ka kartuli võtmisega - kõigepealt siis varase kollase kallal ja tundub, et saak on igati korralik. Ehk jõuab ka uue kuu alguseks hilisema kartuli kallale.

Ja ei saa üle ega ümber koertest.... üks hommik avanes siis selline vaatepilt . Hetkel olen väga rahul ja ootused uute tublide valvekoerte osas on suured.

Harjutame loomadega

Sai möödunud nädalal viidud kutsikate juurde kaks kitsetalle, sest 4 suurt lammast, kes seal enne olid,  osustasid koos suurema karjaga, kes sinna alasse sisse trügisid, jalga lasta ja ilma loomadeta neid kutsikaid kasvatada ei tahaks, sest asja idee siiski on kasvatada neist karjavalvurid. Hetkel tundub, et asi töötab... Kui mahti saan, siis üritan uuesti ka paar suuremat lammast sinna aeda sisse venitada.

Pildi kvaliteet ei ole teab mis kiita, aga paremat ei tulnud välja...

Pilte väikestest tegelastest

Meie pere kõige nooremad liikmed on ka juba igati aktiivseks muutunud - julgevad juba välja tulla oma turvalisest elamisest ja avastavad vaikselt maailma, söövad uhkelt maheveiste hakkliha (iccc) ning  kosuvad tasa ja targu. Lauta sisenedes oskavad juba hästi mulle oma peenikese häälega vastu "köhida" ja nähes, et tuli hoopis perenaine toidumoonaga, sebivad kõik kiirelt ümber minu jalgade, tehes ise imepeenikest hädakisa häält, nagu oleks kaks päeva näljas hoitud :P Aga siina nad meil on.... aa jaa... ja ära on nad õppinud ka püstijalalt emme alt söömise, mis näeb välja väga naljakas :D

Väikesed karvakerad

Aeg möödub märkamatult ja meie väikesed valged karvakerad saavad homme õhtul juba 3 nädalaseks. Annan neile lisasööki, et nad ikka kenasti kasvus juurde võtaksid, sest 10 titat ühe emme jaoks on ikka liigg, mis liig, kuigi pean ütlema, et Zeta on tublisti hakkama saanud ja siiani on kõik tited ka kaalust juurde võtnud, mitte maha jäänud, kuigi arvan, et kaaluiive võiks natuke suurem olla...sestap nüüd ka see lisasööt.
Tited ise on tragid  - muudkui urisevad ja isegi hauguvad, kui ma sinna tuppa sisenen :D Igavesti lahedad sellid on, aga eks näis, kellest siis see õige valvur saa...või saab kõigist?Lisan väikese video nende sagimisest ja ringi sähmimisest ;)

Esimese uudisena julgen hõigata, et selleks aastaks on kõik heinad tehtud - jeee. Ja seda pea kuu aega varem, kui hullumeelsel eelmisel aastal ja kvaliteetki peaks olema ikka kordades parem :) Nüüd saab rahulikult keskenduda sõnnikuhoidlale uue katuse ehitamisele, millest peaks sujuvalt saama hoopis heinahoidla ;) Mahutab ikka kõik heinad sinna sisse ja jääb veel ruumi ülegi või saab hoida ka kellegi teise heinu, et kevadel hea võtta, kui varju all seisnud :) Kokku peaks minema sinna vähemalt 500 rulli heina.

Aga kutsikatest niipalju, et olen püüdnud neid kenasti kaaluda, et teada saada, kas kõik ikka ilusti juurde võtavad ja tissile ligi pääsevad - jah, kõik kosuvad kenasti ja võtavad juurde päris hästi. Ja minu üllatuseks kõigi nende sünnikaal oli ka päris võrdne. Kõige väiksem küll kaalus 400g, aga järgmised olid 440-510g vahemikus, ning üks siis 540g. Aga tubli emme on see Zeta, hoolitseb ja toidab omi lapsi väga usinalt, et taha nende juurest lahkudagi .Püüdsin täna nende külje alla panna lisaheina,sest maa hakkas juba alt paistma ja kuidagi rõvedaks kippus... aga näe koera püsti ei saa, lohista või minema seal platsis, mida ma ka lõpuks tegin. Ladusin küll kõik tited temast veidi eemale, et tõusku temagi, aga ei... no mis teha.

Pesakond hundimurdjaid

Olen olnud siin pikalt vait - no lihtsalt ei ole olnud aega kirjutada, aga kiirelt võin öelda, et olen vastu võtnud erinevaid toredaid külalisi-abilisi, teinud usinalt heina-silo (mis kohe ka kõik valmis on selleks aastaks), mütanud põldudel ja pesnud villa ja nüüd viimasel ajal ka veetnud omi päevi maasikapeenras ...

Aga viimased päevad on läinud nii kiirelt, pingeliselt, eriti pingeliselt tegi asja meie Zeta oodatav poegimine, mis lõpuks täna õhtul ka kulmineerus. Esimene hundimurdja sündis poole 7 paiku õhtul ja viimane nägi ilmavalgust kell 10 - töö kiire ja korralik (kui juhuslikult ei tule veel mõni üllatus). Kokku saime siis 9 kutsikat, kes esmasel vaatlusel näivad väga tragid ja tublid - loodaks, et emal ka piisavalt piima jätkub ja kõik sama tubliks ka edasi jäävad.  Pildil näevad välja kõik kuidagi väga valet värvi (hallid) ja selle põhjuseks on Zeta aktiivne tegevus ahju all (nimelt elab ta meil vanas saunas ja tal on tervelt kahetoaline häärber kasutuses :D ) Ja tänu sellele suurele ahjualuse puhastustööle nägi koer juba ammu kahtlase hall, mida ta nüüd kenasti ka oma kutsikatele jagas :P Nüüd jääme lootma uuele ja tegusale tööpesakonnale ja et mul jätkuks rohkel tarkust neist kasvatada tublid lambavalvurid. Ja et kutsikad oma tööst kiiremini aimu saaks, elavad neil seina taga ka 4 lammast -  et siis niipea, kui nad hakkavad ringi uitama, saavad ka kontakti lammastega.

Niisiis ... kellel on soov endale soetada mõni armas hundimurdja, siis võtku julgelt ühendust. Kutsikad tulevad kiibitud, vaktsineeritud ja kenasti registrisse kantuna uutele omanikele!

Suur armastus...

Meie armsatel slovakkidel Dan´il ja Zetal on hetkel suuur armastus. Seekord otsustasime, et las siis kannab see armastus ka vilja. Niisiis ongi meil oodata paari kuu pärast väikeseid valgeid karvaseid slovakilapsi.

 Ja kui kellelgi on soovi mõni väike valvur endale saada, siis võib julgelt juba endast märku anda, sest kes ees, see mees! Rohkem selle tõu kohta (slovakkia  tšuvatš) võib lugeda SIIT

Muudkui tegutsen

Kirjutama ei ole kuidagi jõudnud, kuigi tegutsen muudkui usinalt niipalju, kui jaksu on... Samas püüan kiirelt ka teiste tuttavate-sõprade tegemistel silma peal hoida :D

Aga mis ma siin siis teen päevast-päeva... Muudkui lüpsan kitsi ja vaaritan juustu, mida vahelduvalt üritan teha villapesemisega. Õues on see pesu ikka palju parem küll, kuigi saun ajas talvel ka päris hästi asja ära, aga õuega siiski võrrelda ei saa :P Siinkohal saangi öelda, et täna läks järgmine villateguports Vaemlasse lõngategusse ja välja peaks sealt tulema siis tumedamapoolsem hall...loodetavasti...

Kitselüpsiga seoses pean ma aga kiitma oma keskmist poja Heinit, kes mulle nüüd juba nädala jagu lüpsis väga arvestatav abiline on olnud. Nimel jooksis üks kits kogemata mul näpu pihta ( ja just parema käe omale) ja siis oli mul see lüpsmine natuke raskendatud ... ning Heini oli lahkesti mulle appi tulemas. Eks ta käis ikka aegajalt mul kaasas ja näppis kitse teist tissi samal ajal, kui mina siis ühte poolt lüpsin (tegelikult lüpsan ikka kahe käega :D ) Aga las poiss harjutab.... Nüüd aga tegi ta ise ettepaneku, et kas ta võib tervet kitse ise lüpsta proovida - no ega mul midagi kaotada ju ka polnud, sest käsi oli mul haige ja lüpsmine võttis niikuinii topeltaja... Nii nii ta saigi esimeseks katsetuseks lüpsta Triibut.... ja oh imet.... ta lüpsis kitse täiesti tühjaks ... ja peaaegu sama kiirelt nüüd, kui mina teist kitse lüpsan :D Ja tundub, et talle hakkas see päris meeldima ja nüüd on ta mul iga hommik-õhtu käinud kaasas ja lüpsnud lausa kaks kitse täiesti ise! Tundub, et ta saaks vist peaaegu kõigi kitsedega mul hakkama, välja arvatud selle kõige väiksemate nisadega Spotiga... aga  suur asi ju seegi, kui testega hakkama saab... 

Veel sai siin eile natuke majaesist rüüstatud ja mõttetud põõsad välja juuritud, sest sealt vahelt ei õnnestunud mitte enam niitagi - ja nüüd haigutabki seal selline suur lagendik, mille ma tänaseks juba natuke ka täitsin - panin õue kiige üles ja laudki seal, et saaks grillipotist ilusti järele jäänud põõsaste vahel mõnusalt einestada ja kiikuda :D Rohukasvu peab seal küll veidi ootama, aga eks see tuleb ka omal ajal...

 Veel peab usinalt tööd tegema me armsate valvekoertega ja nii me käimegi jõudumööda nendega karjamaal jalutamas. Nüüd eilsest alates võtsime kasutusele ka elektriseeritud treenigkaelarihma, mis on siinkohal ikka väga tänudväärt asi. Isegi me sõnakuulmatum Zeta tüdruk muutub taltsaks ja teab juba, mida tähendab sõna EI ... seni kippus see tal olema natuke segane väljend...või siis ei tahtnud ta teada,mida see tähendab ...või siis lihtsalt eiras seda, sest teadis, et järgi joosta ma talle ei jaksa ja nii sai ta teha, mida TEMA tahtis. Dan on meil rohkem sõnakuulelikum ja allub korraldustele palju kergemini... tema iseloomgi tundub olevat selline leebem ja ta kardab hirmsasti haiget saamist ja liiga valju hääle tegemist.... kuigi oskab temagi oma tahtmist teha ja lammastega võidu joosta ... ja seda me siis nüüd üritamegi neilt välja juurida, et nad ei võtaks lambatallesid kui mänguasju ja lambaid kui lihtsalt toredaid jooksupartnereid. Hetkel tundub me siht olevat õige kursi peal, kuigi pean tunnistama, et saan nendega aja nappuse tõttu liiga vähe viibida lammaste seas...
Samas on külapealt kuulda hästi naljakaid kuulujutte, mida me kodus vaikselt naerda pugistame.... näiteks hakkasid meil koerad lambaid murdma ja nüüd lasi Tiit nad lihtsalt maha. On üsna mitu inimest küsinud, et kas meil koeri enam ei ole ja kes meil neid lambaid ikka murrab -  kas koerad või siiski hundid? Enda arust on kõik lambad meil täie tervise juures ja sel aastal pole isegi veel PTUI-PTUI-PTUI, ka ilves käinud. Ehk aitab ilvest ka eemale hoida see koerte lõhn, kui koeri seal karjamaal asjatamas käidakse...
Aga jah, eks see küla kipub vahel olema targem, kui me ise. Aga arvan ka teadvat, kust see jutt pärit on... Nimelt, kui meil need linnalapsed külas olid, siis pääsesid koedad kogemata oma aedikust välja lammaste sekka nii, et me ise seda ei näinud ja juhtus, et kaks autot sõitsid samat aegu mööda ja jäid lausa seisma, et teatada, kuidas me koerad just praegu lamba maha murdsid..... Jooksime kiirelt asja uurima ja selgus tõesti, et koerad olid lammaste seas ja oma suures mänguhimus loomulikult ka ühe tallega mängima läksid ja ka pikali jooksid, kuid kui me talle ligi läksime, ajas see omad kargud alla ja pistis täie auruga punuma...seega lihtsalt väike ehmatus lambakesele... Aga need möödaminejad seda ju ei näinud ja nende silmi jäi see pikalijooksmise koht.. seega järeldus, et kui murravad, siis vaja koerad ka ikka maha lasta.... Aga me peaks olema ju lollid, kui selliste noorte lastetempude peale neid kohe maha hakkame kandma - nad tahavad koolitamist ja õpet ja kannatlikku meelt.... Sest tegelikult on nad  NIIIII armsad olevused ja meie suured sõbrad :D

Ja täna läks lahti meie söödavarumise hooaeg, kus Tiit käis silomaterjali niitmas... homme siis selle kokkupanek ja esimene korralik söögiports ongi valmis.....  Vähemalt algus tehtud, eks vaata, millal heina tegema saab hakata ja kuidas ilmad end sätivad...

Noortel armastus...

Nii võiks kokku võtta seda, mis meil hetkel slovakilnoorukitel toimub. Nimel meie Zetal on esimene jooksuaeg. Juba natuke nädala tagasi, kui koertega jalutamas käisin, nagin, et plikal on tagant karvad kuidagi värvunud. Olin kahevahel, et kas siis nüüd...? Ja kuna pepuke väga turses ei olnud, siis pole teda ka Danist ära eraldanud,  polnud ka põhjust, sest pole nad kumbki väga välja näidanud, et midagi toimub... Aga nüüd eelmise nädala keskel vaatasin, et asi kipub kahtlaseks... jalutades kipub plika igale poole kükitama, kuigi midagi nagu välja ei tule ja tagusmenti uurides oli seegi korralikult üles tursunud. No nüüd on viimane aeg nad vist eraldada, kuigi sel hetkel poiss nagu mingit huvi neiukese vastu üles pole näidanud.(mis sest, et neiuke proovis ka poisist välja teha)
Sai siis Zeta privaatruumi laudas endise köögitoa näol, mille akna ette nii igaks juhuks veel ühe lauakese keerasime -  no mine sa tea, mida ta mõtleb ja kui ikka akna katki hüppab, siis on läinud ka. Käisime noortega eraldi jalutamas ja Dan ikka veel ei ole mingeid tundeid välja näidanud... aga... aga...no nüüd on asi ikka täiesti poiss... Kui Dan seisis veel paar päeva tagasi kenasti omas aiapiirdes ja üle aedade pole kunagi roninud, siis nüüd tegi ta seda esimest korda ja seda kõik selle nimel, et saaks ikka neiukese ukse taha minna. Ühel hommikul, kui olime lootnud, et ta ikka veel nn. väiksemas ajakeses sees seisab (oli ta ju seda veel päeval teinud), leidsime ta siiski juba tiiruga õuest, endal häbinägu peas... olimegi juba hommikul imestanud, et kuidas meil öösel nii vaikne oli ja juba mitmendat ööd peetavat kontsertot ei toimunki. Õnneks ta mingite suuremate lollustega hakkama ei ole saanud (selle all mõtlen ma mõne tallega mängimist) ja nii ehitaski Tiit tema aiakesele veel võrgust katuse peale.... ja nüüd on poja kenasti omas ajas püsinud. Huvitav asja juures on see, et kui ma käin temaga lammastes jalutamas, siis teen ma seda nüüd iga kord ilma rihmata ja ta kuulab väga hästi sõna ning ei lähe mitte kohe Zeta akna taha miilutsema vaid jalutab ilusti minuga koos... ja selle tallede mängimise tuhina oleme vist ka suutnud tal alla suruda, et seda ta nagu ei püüagi väga teha... vahel vaid jääb mõne üksikult seisva talle juurde seisma, liputab hoogsalt sabaga, nägu küll selline peas, et oh... lähme mängime nüüd tagaajamist... aga näe, on aru saanud, et need olevused ei ole mänguasjad. Olen selle edusammu üle ääretult õnnelik :D
Aga nüüd siis tagasi selle armupaari juurde... Noorim poja mul aga tuli ükspäev laudauksest välja ja teatas, et Dan ei ole enam nüü õnnetu ... ja minu küsimuse peale, et miks siis, vastati rõõmsalt, et ta viis Dani Zeta juurde :D No võite kolm korda arvata, kui kiireid liigutusi ma tegema hakkasin ning jooksuga lauta läksin, et päästa Zeta süütus. See mul ka õnnestus, sest mõlemad vaatasid mul ukse juures kõrvuti ja ülirõõmsate nägudega otsa (hea, et nii veel läks) - oh seda rõõmu ja õnne, mis seal valitses :D Aga seda jätkus neil tõesti vaid vaevalt paariks minutiks, sest tuli kuri Kaire, kes nad lautas .... ja nüüd on Dan meil jälle õnnetu ja laulab laudas oma nurgakeses serenaadi, millele tuleb vastu pikk UUUUUUU......... Arvan et nädalake veel ja need kaks sõpra saavad jälle kokku...Seniks peame kõik varuma kannatust, eriti koerad....

Lõpuks ometi

Tahtsin hakkata juba samasugust lambakirumist kirjatükki tegema hakata, nagu Airi seda tegi, aga siis jõudsid mu lambad ette ja tahtsid näida palju tublimatena, kui nad end paaril viimasel päeval end näidanud olid... Niisiis... peale suurt FB-s kirumist, et lambad ajavad halliks ja hoiavad jalad ristis, otsustas üks lammas kiirelt poegima hakata... seesamane valge lammas, kelle pärast ma juba paar ööd olin valves olnud....aga loomulikult et asi ikka segasem oleks, otsustas kõrval aias ka teine lammas asja käsile võtta...Nii nad siis võidu muudkui poegisid ja must sai siiski ennem valmis - kaks poisslast - peenvillase verelised.... et see kohe peavad kõik need peenvillase sugemetega lapsed poisid olema.... Aga mõni on siiski veel tulemas, ehk saan ikka mõne valge kena neiu ka...

Ja siis supsti teise aeda, et avitada teist lammast, kellel teine tall oli tagurpidi ja väiksed tõmbenumbrid ja talle kätte saingi - sealt siis kaks valget tüdrukut. Emmed olid tublid ...mida ma nüüd kõigi laste kohta öelda ei saanud, sest üks mustadest poistest oli ikka nõnna jonnakas, et mõtlesin, et ta jääbki söömata, sest tissini ta ei jõudnud ja aidata ei lasknud, kuid mina ka jonni ei jätnud ja enne tuppa ei läinud, kui olin kindel tema süüasaamises. Vahepeal tüütasid meid järjekordsed vargad, niiet eraldasin mammi nurgakesse. Hommikuks olid aga mõlemad poisid korralikult söömise ära õppinud.....

Täna aga oli jälle terve päev vaikust ja vastu õhtut siis hakkas trall pihta - üks ka mu päris oodatud lammas otsustas siiski talledega maha saada.... aga seda, et ta neid lups ja lups ja lups kolm tükki teeb...vot ei arvanud. Seegi kord oli tegu peenvillapoisi järglastega....aga jälle olid kõik kolm poisid. Muidu kõik kenasti enamvähem ühesuurused ja tragid. Tegelikult hakkasin ma kahtlema, et kas ikka kõik , kes peenvillase poisiga paaritusaias olid ka just temalt paugu said, sest seal oli mul ka kevadine kotipoiss... Aga kui vaadata nende kehaprofiili ja neid hirmpikki jalgu, siis ei teki kohe üldse kahtlust, et kes isa on. Pole mul teistel selliseid jalakesi, kui nendel :)

Veel midagi silmale... Kui söötsin oma ühte tallekest - õigemini käin emme kõrval seismas, et tall siis süüa saaks, nägin vahvat vaatepilti, kus koerad kassiga mängivad. Nad teevad seda üsna aegajalt, kuid seekord õnnestus mul see pilti saada. Tegu siis nende sõbraga, kes end ikka koerte turjal soojendamas ja magamas käib :D

Pealkirja vist ei olem mõtet kirjutada , sest teema ikka sama :D Ja ei õhtul ma kirjutama ei jõudnud, kuna poegimast jõudsin tuppa hilja ning siis kasutasin head võimalust kohe magama heita :D

Aga siis alustaks varasemast. 3-nda öösel poegis neiu Piia, kes nüüd tütre võrra rikkam. Aga enne tema poegimist jälgisin tükk aega teisi lambaid ja murelikuks tegi see, et paar päeva tagasi poeginud musta ute talled ei taha kuidagi kosuda ja on pigem küürakil...midagi on mäda... Kontrollisin kohe emme tissi üle ja selgus, et piima küll tuleb, aga väga visalt ja udar on nagu kuidagi kõvavõitu. Olen sellest probleemist varem teiste lambakasvatate käest kuulnud, aga omal pole otseselt sellega probleemi olnud, kuid nüüd vist on. Mõtlesin, et lüpsan natuke uue emme käest piima(sest seda oli seal ohtralt) ja lahjendasin seda natukese kitsepiimaga, kuna muidu oli kuidagi väga tatine ja veniv see ternes sel lambal. Aga kurjaks ajas see, et kumbki tall ei võta lutti suus sissegi, lükkavad keelega suust välja, karjuvad ja ajavad kõik neli sõrga vastu - no on alles lollid, näha ju et kõht tühi... Siis mõtlesin, et kontrollin ka selle viimase kolmikute emme tissi, sest temagi talled ei ole mitte ei tea kui ilusad, kuigi käivad usinalt ikka tissi tõmbamas ja emme kenasti laseb. Kurvastuseks oli seis sama :S ja kõige nõmedam, et need kõverad talled ka ei tahtnud lutti võtta. Kuigi siiski õnnestus natukene neile sisse ajada seda piima. Aga rõõmustav uudis on tänaseks vähemalt see, et kolmikutest kaks juba võtavad rõõmuga minult lisapiima - kolmas suudab ennast kuidagi ise ära toita...
Ülejäänud öö sain rahulikult magada, kuid hommikul hakkas usin poegimine jälle pihta. Üks pooleldi mustapealine (nimi sellest, et pea on tal ülevalt poolt must ja alt peaaegu valge :P ) sai hakkama priskete lastega ( kui ma nüüd ei eksi, siis olid poiss ja tüdruk) Isaks oli neil must jäär ja talled olid kaksikute kohta vääga ilusad. Kõrval aias oli aga järgmine lammas poegimas, kuid järsku kuulsin teisest lauda otsast hirmsat tallekida. Mõtlesin, et sealne tall on kuidagi emme ära kaotanud ning otsustasin vaatama minna....
...Aga enne jäi mulle tee peal ette selline vaatepilt :D Naera või pooleks - Dan magas jalad taeva poole, kael õieli välja sirutatud ning kass istutas ka end veel nende keskele magama..Zeta tegi minu tulles vaid silmad lahti... :D
Nonii, aga teises otsas ootas mind üllatus, sest üks lammas oli hoopis poeginud... varsti tuli ka teine tall - seekord siis poisid.... rohkelt liha :p

Aga mõne aja pärast siis jõudis lõppfaasi ka see kõrvalaia poegija. Lambil(ta oli sündides täpselt Lambi toalettpaberi reklaami talle nägu :D ) sündisid kaks tüdrukut - valge ja must... ka musta jäära töö. Nüüd ma üritan need udarad kohe peale sündi korralikumalt üle kontrollida ja katsuda, et ega ei ole jälle seest sellised kõvad...siiani on tundunud kõik korras olevat. :D

Pärastlõuna oli vaiksem, kuid õhtul hakkas üks lammas poegima ... ja teda jälgides kiikasin ka kõrvalaeda , kus minu üllatuseks üks teine lammas väääga vaikselt seal toimetas (erinevalt sellest teisest lambast, kes lärmas ja mögises ja kisendas tormas mööda aeda otsides veel oma sündimata talle) Ja see vaikne toimetamine oli palju produktiivsem, sest emmel oli aega rahulikult pikali olla ja pressida... nii me saimegi endale juurde veel liha..ehk siis kaks jällegi väga purakat poissi (vahel mõtlen küll, et võiks kaaluda, kasvõi huvipärast , aga kuna sel aastal laudas kaalu pole , siis ei viitsi ka seda teha...) pildid unustasin muidugi õhtul poegimise aegu tegemata, sest endal kippus väsi peale tulema...tegin öösel :P

Kuna sellel mammil kiskus asi kuidagi pikale venima ja mina tahtsin hirmsasti juba tuppa magama minna ja ta ikka veel tormas mööda aeda ringi ega viitsinud selle pressimisega usinalt tegeleda...siis otsustasin teda veidi aidata, sest emakakael oli juba ammu korralikult lahti... välja tõmbasin ühe plika...no oli see alles sitane tita :O jube... ...kiired tissid ja saingi tuppa... kedagi väga kahtlast hetkel ei tundunud (mis on muidugi väga petlik otsus) ja kõigi ootuste kohaselt saaks täna öösel magada. Seekord mu tunne ka mind ei petnud....
Kui silm kella 4-5 vahel korra avanes, kuna väikemees mulle kaissu ronis, siis kiikasin ka kaamerasse... noh.. ja seal siis see poegija mul oligi... Üks must lammas... Vaatasin pikalt (unega võideldes) kuidas tall sündis ja ema teda lakkus ja tall kenasti püsti tõusis ja tissi otsima hakkas...aga ei näinud ma mitte, et ta oleks ka tissi leidnud.. Ja kuna näha oli, et teinegi tall hakkas sündima, siis otsustasin ikka lauta minna, sest peaaegu tunni möödudes oleks võinud ju see tall selle tissi ju leida. Ja mu kahtlus sai laudas kinnitust, laps oli veel söömata. Aga emme ajas mind ikka väga vihale, sest kukkus minu aeda saabumisel nii paanikasse, et oleks kasvõi läbi seina põrutanud - endal tall tagant välja pudenemas. Pärast mõningast seletust ja vastu vahtimist andmis(süda sai täis, sest lapsed ju pidid süüa lõpuks saama ja selline väike ehmatus lambale vahel aitab väga hästi) saime siiski ühele nõule ja mõlemad lapsed said ikka tissitatud... põrnitses teine mind küll silmanurgast, ise lakkudes oma talle, aga eest ära ka enam ei jooksnud, ehk sai ka aru, et ma ikka niuke koll ei ole... Jätsin siis noored üksi ja läksin veel korraks tuppa tuttu...
Enne laudast lahkumist tundus mulle juba, et meie Klara on veidi selline..noh.. seinaääres seisja... aga midagi tõsist siiski ei tundunud käivat.. Aga kell 9 kaamerasse vaadates ajasin ma end kohe kiiruga riidesse ja jooksuga lauta, sest lammas nagu pressis ja tagant oli väljas osa talle, aga tõesti ei teadnud, kui kaua see niimoodi oli olnud. Ja hea oli, et kiirelt jõudsin, sest tall oli ühe jala ja peaga osaliselt väljas ja edasi ei tahtnud enam tulla. Tagasi ka enam lükata ei saanud, siis jäigi ainuke võimalus sedasi välja tõmmata - kerge see lambale ei olnud, aga valmis me saime - igavesti jurakas poisslaps. Üldiselt pean mainima, et paaril viimasel päeval ei ole ma üldse pidanud otseselt poegimisabi tegema ja väärasendeid ei ole olnud - väga rahustav igatahes...

Üleadne lammas oli ka juba sel hetkel seda nägu, et ehk hakkab temagi poegima - kõht nii lohkus.... aga veel ei kaevanud maad ega ka väga trampinud jalgadega... Läksin veel tuppa sööma ja siis tagasi lauta, et kitsed ära lüpsta ja oma pisitalledele jälle piima sisse vägistada... Aga ei saanud ma veel kitsigi lüpsma minna, kui sel juba tall valmis... jälle selline vaikne tegutseja... seekord siis jälle tüdruk. Emme tubli, laps tragi...natuke tissida aitasin, aga edasi sujus rahulikku teed pidi ...
Nüüd ma siis ootan järgmist lammast, kiigates kirjutamise aegu teise silmaga kaamerat ja soojendades teki all varbaid, mis õues jõlkumisest ikka päris külmaks said... Hea, et meil ikka nii külm ei ole, kui osades Eestimaa nurkades - kraadiklaas näitas hommikul nii -22 tuuri... Aga lautas on endiselt plusstemperatuurid, kuid kohati näeb laut välja kui mingi külm aurusaun :D Akende juurest lausa õhkab auru ja lambad toodavad seda veel juurde ... ja nii kui ust väheke paotad, kaob nähtavus korra ikka päris ära :P Aga lohutan , et see oli kõige külmem öö ( vähemalt siin saarel) ja edasi läheb vaid soojemaks :D

Uute raporteerimisteni!

Jätkame vähe rõõmsamalt...

Alustan täna kõige värskemate uudistega... tulin just hetk tagasi laudast, kust ma(üllatus-üllatus) jätkuvalt poegimisega tegelesin. Seekord siis jälle poiss ja tüdruk... poiss tuli esimesena ja tema põhimõtteliselt abi ei vajanud, aga tütreke ei oleks ka kõige parema valemiga ka ise sealt välja saanud, sest pea oli jäänud kuskile kahekorra ja jalad tahtsid juba välja tulla. Jälle aga küünarnukini sisse ja punnimise peale sain ka pea kätte ja edasi läks vähe libedamalt... kuigi see neiu oli ikka eriline aktivist, kes mööda aeda ringi tormas ja juba ka kõrvalaeda välja jõudis ja kui üks noormees ka varastama kippus tulema, siis sai mul küllalt ja eraldasin emme talledega nurga sisse, ehk saavad rahulikult üksteisega tutvuda ja hommikul on asi klaar, kes kelle emme või laps on... aga öö on veel ees ja mitme päeva vaikuse auks saan ma täna öösel vähemalt korra poegimas käia... kui mitte kaks...aga eks näis...Õhtul oli aga taevas võrratu päikeseloojang... kuigi pildil ei ole see pooltki nii ilus, siis sellegipoolest tahtsin seda teiega jagada...

Aga päeval sain üllatuse osaliseks, sest poegis just see lammas, kellest ma veel midagi otseselt ei oodanud... aga näe tegi siiski nüüd ja kohe. Ühed väikesepoolsed kaksikpoisid, kellest üks on ikka väga totu...muudkui karjub ja tissi alla väga ise ei viitsi end ajada. Olen teda nüüd mõne korra püüdnud ise tissitada, ehk saab tast asja, kui ei.... ei saa ma ka midagi vist sinna parata.

Kuna see lammas on esimene lammas, kes koerte poole peal poegis, siis nii kummaline on vaadata koete, eriti Zeta käitumist.... juba tallede tuleku algusest pealt olen märganud, kuidas nendel slovakkidel kohe eriline huvi on tallede vastu.... kuid nüüd kui tallekesed on ööpäevaläbi nende aia kõrval...oh seda rõõmu... Zeta istutas end söötmesse ja küll ta jälgib ja valvab neid pisikesi vahelduvalt lambamammaga kakeldes, kes ei ole sellest pingsast vahtimisest just kõige suuremas vaimustuses, kuigi tundub, et ta hakkab vaikselt harjuma...praegugi vaatan kaamerast, kuidas ta end on söötmesse maga lausa heitnud( ei mäleta, millal ta seda viimati küll tegi?kui tegi) Aga ehk on hea märk. Üldse ma vaatan, et nii lambad, kui ka koerad on omavahel natuke leplikumaks läinud ja kui lambad otseselt ei ründa koera ja neile haige paugu pihta ei pane, siis on kõik väga OK ja rahulik... Nad kipuvad juba lausa nautima, kui ma neid erinevatesse lambaaedikutesse endaga kaasa viin... eriti tore on siiski neid komme seal maiustada :P
Päeval käis Tiit ka korra metsas, kus naabrimehe jahikoerad pidasid kinni kolm kährikut... ja ta palus , et Tiit need endale võtaks.... Üks kährikutest oli elus ja nendele loomakestele kombeks mängis ta väga osavalt surnut. Viisime ta ka korra koertele näha, et vaadata, mida nemad sellisest elukast arvavad.... ausaltöeldes ei arvanud midagi, sest kui loom on "surnud" siis pole teda ju vaja ka ajada kuhugi :D Sinnapaika siis see asi ka jäi... kõige rohkem tundis kähriku vastu huvi hoopis Bella :P
Aga täna hommikul sain jälle üllatuse, sest kui lauta läksin ja esimesena vaatlustuuri alguspunkti tagasi jõudsin, siis tervitas mind täiesti värske kirju jäärapoiss ... aga kuidas ma sain seda poegivat utte mitte märgata?? no kohe üldse aru ei saa. Lüpsin kitsed ära ja selle aja jooksul oli ka teine talleke- valge poiss - sündinud. Kõik oli parimas korras ja ei pidanud neid rohkem segama...

Pühapäeval oli üks poegimine...kuigi ootasin rohkem, aga nad teevad mulle pikka nina nagu lammastele omaseks juba saanud...

Aga õhtul siis see üks poegis ja hea oli , et ma õiget aegu koju tagasi jõudsin, sest esimese asjana toas riideid vahetades lõin lahti ka kaamerad, kus märkasin lammast poegimas ja kohe täie hooga. Kiirustasin lauta, kus lammas juba vajaski hädasti abi, sest tallel oli väljas pea ja üks jalg ning edasi kuidagi liikuda ei tahtnud. Püüdsin korra ka teist jalga kätte saada, aga ei õnnestunud ning proovisin siis olemasolevast jalast ja peast sikutada... no täiesti kindlasti ei oleks ta ise hakkama saanud, sest see jõud, mida ma sinna rakendama pidin, oli ikka suur.. Sündis poisslaps ...selline pruunika alatooniga... mõne aja pärast aitasin ka teise talle ilmale, sest temalgi oli vaid üks jalg tulemas, aga kuna pead ei olnud veel välja pressitud, siis teise jala otsimine ja õigesse asendisse sättimine ei olnud eriline kuntstükk.... ka poiss... ja selline kergelt kreemikas.. Paberitesse märkmeid tehes selgus, et tegu siis järgmiste poolpeenvillastega.... Siiani on nagu kiuste kõik ta järeltulijad poisid..aga ehk tulevik toob ka mõne tüdruku...

Reede hommikul üllatas aga veel üks lammas, kes oli oma talled minu lauta mineku ajask tublisti valmis teinud... küll piidlesin terve öö kaamerast neid kahtlaseid lambaid, aga näe, tema nihverdas osavalt minu vaateväljast kõrvale või oli eriti nobe tegija....Seekord siis must tüdruk ja valge poiss.