Hea ja halb uudis

Mainisin, et veedan paar päeva koolipingis tarkust otsides, nii sai ka tehtud, kuigi teine päev jäi poja kõrvahaiguse tõttu poolikuks :S Oleks nii mõndagi tahtnud lektori-loomaarst Ivandi käest küsida ja kange soov oli ka vaielda, aga see selleks... Kuid tänu suure ajanappuse tõttu kodus jid mu loomakesed laudas vähese jälgmisega ja selle tagajärg andis karmilt tunda. Nimelt kolmapäeva õhtul loengult koju tulles andsin lammastele kiiruga süüa, et seejärel nobedasti tuppa minna, et oma lastele midagi hamba alla saada...kui õhtul lüpsma minnes avastasin, et üks mu noortest uttedest on lapiti söötme ääres maas ja nagu surnud. Tormasin paanikas aeda ja ega vaatepilt lähemat nähes ilus ei olnud - terve see külg, mis oli olnud vastu maad, haises kõik jubedalt sita ja kuse järgi, rääkimata sellest, et see oli täiesti ligumärg...pea oli juba kange ja hoidis jäigalt vastu külge ning suust-ninast oli väljas tatinire, rääkimata sellest, et vastu maad olev silm oli täiesti tuhmunud ja hall. Mul oli lambast ikka niiii kahju. Kuid kõige kohutavam oli see, et ma ei teadnud, mis lambal viga. Variante oli mitu..... 1. lammas oli jäänud söötme äärde pikali(võibolla ei ole ta sealt ise ka ennem püsti saanud nt. oli selja peale jäänud) ja lammastele süüa andes tormasid teised lihtsalt tema otsa ning ta ei saanud sealt enam püsti 2. variant on see, et lambal on mingi haigus, näiteks listerioos, mis just ühel teiset kohaliku lambakasvatajat tabas ning ta kaotas ootamatult vähemalt 3 lammast, kuid selle tulemise põhjust ei osanud ta isegi mitte aimata... Ning kuna osa neist sümtomitest olid samad, siis tekkis minulgi kerge paanika... Panin lamba veidi püstisemasse asendisse, et ehk toibub ja kõik saab korda, kuid järgmisel hommikul oli seis täpselt sama. Läksin raske südamega koolitusele, kuigi teadsin, et ma ei saa mitte midagi ka tema heaks teha. Pärastlõunal tagasi tulles oli paraku lammas juba surnud. Hädatapu pole ka saanud teha, sest Tiit oli just need kaks päeva ära tööl.

Helistasin kohalikult loomaarstile, et ehk saab teha mingeid proove, kuid kuna oli tulemas nädalvahetus, siis pannakse selleks ajaks laborid kinni, kui minu proovid kohale jõuavad. Ainukese lahendusena pakkus ta välja lahkamise. Ja kuna mina ise sellest midagi ei taipa, siis pidin ma appi võtma kellegi teadlikuma inimese. Ja nagu hea juhusena oli meie õppekursusel üks Hiiumaale tagasi naasenud loomaarst( kes küll 10 aastat pole praktiseerinud) ja kõigele lisaks elab ta meil päris naabruses. Saigi temalt abi palutud ja küsitud, et kas on nõus tulema ja lahkama mu lammast ning mulle andma häid näpunaiteid. Ta oli nõus...ja nii me siis täna lõunal lahkasimegi lammast, lõikasime magu ja muid siseorganeid, saagisime koljut ... leidime nii mõndagi huvitavat, kuid õnneks mitte ainsatki märki mingist haigusest või põletikukoldest. Seda oli rahustav teada saada. Jjärelikult oli surma põhjuseks minu arvamus nr 1. Hästi huvitavaks osutus minu jaoks lamba mao sisekülg...siiani olen ma seda näinud väljastpoolt

Nagu näha pildilt, siis esimene koda näeb seest välja nagu mingi võrk, suurem vats on kaetud nagu mingite näsadega ja üks kolmas kabritest on täis kurrukesi või kuidas olekski õige seletada..nagu raamatulehed ( mida ma pildile ei saanud)

Pärast selliseid ebameeldivaid elamusi( lamba kaotus) käin ma vist üsna tükk aega laudas ringi tunduvalt suurema tähelepanelikkusega...

Viimaseks mainin seda, et see surnud must uteke on see sama, kes mu blogi avalehe pildil ema kaisus on....kurb...

Tegus päev

Sai täna koristatud neid vaarikaoksi, mida ma ükspäev Bellaga lõikasin. Ja kuna meie kitsed ei ole nii andekad nagu need siin, et suudaksid meie õunapuude kasvu ka ladvust ohjes hoida, siis seda pidi tegema Tiit. Meie aia kõige vanem õunapuu oli nimelt väga käest ära läinud. Ajaliselt veidi hilja on veist seda teha, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Oksad viisin lambakarjamaale kuid põlema neid panna ei raatsinud... Ja kuna ilm oli lausa suviselt soe ( soojakraade lausa +ˇ18) siis mõtlesin ka meie kitsekesed sel kevadel esimest korda õue lasta, et ehk närivad täiesti LUBATUD õunapuid :D Aga paraku nad neid siiski sööma ei läinud vaid nosisid vaikselt lauda seina ääres mõnusaid värskeid rohuliblesid. Aaa..esmalt oli vaja siiski paika panna( või õigemini kõigile taasmeenutada) hierarhia järjekord.
Laudast kitsi välja viies olin jälle ühe üllatuse osaliseks, sest meie järgmine MAI poegija oli parasjagu poegimas. Seegi kord oli tegu tüdrukuga. Emme oli esmaspoegija, aga peab tunnistama, et väga tubli emme oli...ja piima tundub tal ka olevat ikka ohtralt, kui seda nüüd udara järgi otsustada.
Aga nüüd on meil siis järgi 2 poegijat...ja ega neilgi pikka pidu enam ei ole, kuid loodan siiski, et nad ei kavatse teha homme ega ülehomme, kuna need päevad kujunevad mul üle pika aja jälle enda harimise peale....ikka Suuremõisa ametikoolis lamba- ja kitsekasvatajatele mõeldud õppepäevadel.

Aaaa ja ei saa kohe mainimata jätta, et kõigil töödel oli meil ikka abiks Bella, kes üritas umbrohtunud mullakamarat ümber pöörata :P Aga samas on ta oma totrustes ikka NIIII armas ja õnneks ei ole veel andnud mulle põhjust enesest VÄGA välja minna...aga süda aimab ette, et need päevad meil suve jooksul tulemata ei jää

Tubli Bella tööpäev

Tundub, et meie olukord on muutumas varsti selliseks nagu kirjutatakse Leelo Tungla raamatus "Tubli Tuksi tööpäev", kus hommikuti aidatakse askeldavaid tigusid, lõunal lastel liivakastis kaevata ning pärast valvab aasal lehmi huntide eest... hunte meil õnneks ei ole ja lambakarjatamisega läheb ka veel natuke aega...Meie Bella tööpäeva näeb aga välja selline, et hommikuti aitab ta mul kitsi lüpsta ja kasse karjatada, hiljem kui ma vaarikaistandust harvendasin, siis tema kobestas samat aegu usinalt vaarikate aluseid....samas laadis me tööpäev ka jätkus - mina lõikasin mustsõstra oksi ja Bella kobestas põõsa alusid... Bella kaevas maapirnid välja ja mina korjasin kokku.... Selle kobestamisega kipub ta vaid liiga hoogu minema ja põõsa alla lihtsalt tuleb auk...
Ausalt öeldes ma ei kujutagi ette, et kuidas me suvi möödub ja kui palju auke me õuele sigineb ja kas tõesti iga kord kui mina näpud mulda pistan, siis tema ka kohe aitama???
Peab tunnistama, et ta võtab ikka jube hästi õppust ja kui talle selle kobestamise värgi suudaks korralikult selgeks õpetada...oh seda mõnu siis :D :P...siis oleks ju lausa lust koos temaga töötada.
Õpetuse koha pealt oleme ka natuke alugust teinud( mitte siiski õigeid kobestusviise selgitades, alustasime lihtsamaga ;) )... ja peab tunnistama, et tutava Kaili näpunäiteid järgides saime Bella istuma juba 10 minutiga!!!???!! Lamamine on ka peaaegu käppas - vajab küll veidi lihvimist, kuid sellegi tulemuse saime umbes 10-15 minutiga. See on lihtsalt hämmastav... Mis viga nii koera õpetada :DSee on väike näpuharjutus aida ukse ees, kus püüti kivi alla pääseda

Kitsepiim tugevdab immuunsüsteemi.

(Tekst on võetud Eesti ekspressi lehelt, kuidväärib lugemist...)

Autor: Urve Saar (23.11.2006)

Kitsepiimast on abi nii tervetele, kes tahavad organismi tugevdada, kui ka haigetele, kes vajavad jõudu tervenemiseks.

Kitsepiim on väga hea toiduaine, mis ravib allergiat, parandab seedimist ning tugevdab organismi. Klaas kitsepiima puhastab organismi ebasoovitavatest ainetest, tänu selles leiduvale looduslikule antibiootikumile.

Kitsede toidusedel koosneb 95% ulatuses looduslikust taimestikust, sellest 5% ulatuses söövad nad mürgiseid taimi. Taimedest saab kitsepiima kujul jõud, mis aitab inimestel - nii suurtel kui ka väikestel - terveneda. Kitsepiim aitab organismi tugevdada ja leevendada selliseid haiguseid nagu tuberkuloos, astma, kõhukinnisus, suhkruhaigus, haavandtõbi, stressist tingitud psoriaas ...

Allergiliste laste allergia võib kitsepiima mõjul taanduma hakata. Kui haiguse kaudseks põhjuseks on nõrgavõitu immuunsüsteem, saab seda väga kiiresti tugevdada kitse ternespiimaga. Ternespiimal vastunäidustusi ei ole ja seda võib anda ka lastele.

Kitsepiim ei anna tarvitamisel ebameeldivaid kõrvalnähte, seda võib juua kuni liitri päevas.

Miks kitsepiim kasulik on?

Valku keskmiselt 4,49%, rasva keskmiselt 4,8%.

Piim on lehmapiimaga võrreldes peenema struktuuriga ja viis korda paremini seeduv ja omastatav.

Aminohappeline koostis on lähedane inimese piimale, see on ainus piim peale emapiima, mida võib vastsündinule lahjendamata anda.

Kitsepiima rasvhapetel on unikaalne metaboorne võime vähendada kehas kolesterooli. Kitsepiima kolesteroolisisaldus on 11%, lehmapiimal aga 14%.

Kitsepiim sisaldab rauda, vaske, magneesiumi, mangaani, koobaltit, tsinki, fosforit, samuti bioloogiliselt aktiivset kaseiini.

A-vitamiini on lehmapiimaga võrreldes kaks korda, B1-vitamiini 50%, B2-vitamiini 80% rohkem, ka sisaldab kitsepiim C- ja D-vitamiini.

Erinevalt lehmapiimast on kitsepiim aluselise reaktsiooniga, mistõttu alandab mao ülihappesust.

Kitsed haigestuvad harva tuberkuloosi ja teistesse ohtlikesse haigustesse, seega võib kitsepiima tarvitada värskelt, pastöriseerimata. Värskes piimas säilivad täielikult vitamiinid, fermendid jt ained.

Kitsepiimal on infektsiooni- ja hemolüütiavastaseid omadusi.

Kitsepiima kulub lapse päevase loomse rasva ja valgu vajaduse rahuldamiseks 30-40% vähem kui lehmapiima.

Üllatused laudas

Täna lõunapaiku läksin lauta, et tuttavatele oma suuremat peret näidata, kuid avastasin üllatusega, et üks mais poegima pidav lammas on juba oma tallega valmis saanud. Ilmavalgust nägi üks valge utepreili. Viimaseid tallesid ootasin ma siiski alles 10-st maist alates..no võibolla ka nädalake varem... aga et juba täna!!?? Vat seda ma ei oodanud. Hommikul ma juba natuke vaatasin, et see lammas käitub veidi kahtlaselt, kui olin uskumuses, et on veel liiga vara...aga ju siis ei olnud.
Aga ju tuleb siis nüüd vähe rohkem stardivalmis olla , sest kolm lammast on veel tegemata :D

Nüüd on Bella suureks lemmikuks saanud suur kollane pall, mis talle kuidagi hammaste vahele ära ei mahu. Ta lausa ootab , et keegi ometi talle palli lööks. Suures hädas, kui keegi temaga ei mängi, lükkab ta ka ise seda palli ninaga edasi ja uriseb selle peale, lootuses et ehk hakkab pall ise tema ees veerema. Kõike seda on aga nii vahva vaadata ja ajab kohati ikka väga naerma...

Nonii...täna tulid siis need tähtsad paberid, kus kinnitati minu head uudist.....minu jõupingutused koos hea abistaja Birutaga on vilja kandnud ja mulle on määratud PRIA-st mikropõllumajandusettevõtte arendamise toetus :D Tänu Jumalale, ma ei peagi tükk aega siplema suurtes võlgades ;)
Esmaspäeval läheb Tiit ruttu mandrile ning toob kaaruti ka ära, mis juba niigi kaua on ärimeeste õue peal seisnud... Kuna viisin nobedasti kuludokumendid PRIA-sse, siis sealt öeldi, et võib juhtuda, et nad tulevad juba järgmine nädal mu õuele, et soetatud masinaid kaeda ( tõstuk teeb juba oma ausat tööd, aga kaarutiga polnud siiani midagi peale hakata :D)- seega läks meil nüüd kiireks...ei uskunud, et edasine käik võib nõnda kiiresti areneda. Ausalt ei hellitanud üldse väga suurt lootust, et selle toetuse saame, sest punktisummadega jäime suht alumise piiri peale...aga ju see pidi siis nii minema. Kõik see oli peaaegu sama ootamatu ja imeline, kui noorte toetuse saamine, kuigi jah...noorte toetuse saamine oli veelgi üllatuslikum ja ootamatum :P Keksisin ikka tükk aega ühelt jalalt teisele ja tänasin Jumalat :DMeenutusi suvest ja sellest, et elu on ilus :D

Yes,Yes,Yes...

On saabunud selle aasta siiani parim uudis....uudis, mida ma väga ootasin, kuid mille saabumisele ma üldse kindel ei olnud.... Kes nüüd ise ära arvas, see on tark, kuid enne ma rohekm ei ütle, kui see tähtis paber käes on ;)
Ütleks vaid seda, et küll see Jumal on imeline ning ei jäta kedagi hätta vaid hoolitseb oma laste eest heldesti....

Must

Reedel õnnestus mul Vaemlast kätte saada minu esimene päris musta lõnga partii...:D Jäin täiesti rahule, sest palju mustemat lõnga on ikka ääretult keeruline saada. Pildistamisega on lood nii, et ega see seebikarp ikka päris seda õiget asja ei tee ja tulemus jääb moondega.

Veel üks tegudemees

Mõni päev tagasi saabus meie juurde veel üks tegudemees, kes aitab meie Heikil hoolitseda järgmise aasta järelkasvu eest. Seegi poiss on väga sõbraliku loomuga ning tuleb heal meelel sinu juurde sügamist saama :D

Bella väike majake...

või siis suur majake? Aga nüüd ta lõpuks valmis on. Eile õhtuks tõsime ka paika. Poisid tundsid maja vastu paraku palju suuremat huvi, kui koer ise ja ei ole kindel, kas esimest ööd õue jäätud Bella ka seda luksust seal sees ka üldse kasutas. Oli teine päris õnnetu, kui õhtul tuppa ei lastud....Hommikul taasnägemise rõõm oli see-eest topeltsuur :D Aga ööseks õue jättes ei pea ma vähemalt hommikuti närviliselt mõtlema, et kas ta juba jõudis mu WC oma hädadega üle külvata või mitte. Päeval laseme ta siiski oma keti otsast lahti, et ta saaks vabalt meiega aega veeta. Praegugi jookseb poistega mööda õuet ringi ja tunneb end mõnusalt, närib Donna poole närimisega või tagavaraks jäetud konte ning on asjaga rahul.
Maja sai kahe kojaga - esik ja pesaruum. Pesaruumi seinad ja katus said isegi soojustatud penoplastiga:D , talveks saab uksele katte või teki ette panna, et ikka soojem oleks.

Tundub, et Bella hakkab ka ära harjuma lammaste kisaga ning ei tormagi esimesel võimlusel laudast välja. Olen temaga koos hommikuti ja õhtuti kitsi lüpsmas käinud, kus ta vaguralt ja vahest ka armukadedusest nuttes aia taga pealt vaatab, kuidas ma kitsedega toimetan. On teine muutunud päris kadedaks, nii Donna kui ka kassi peale...nimelt, kui ma hakkan neid sügama, siis tormab ta kohe minu juurde ja püüab minu käsi neist eemale tõrjuda. Veel üks asi, mis talle hirmsasti meedib teha, on kassi piirata. Teda taga ajama ta ei lähe, aga kogu aeg jälgib kulli pilguga...kui kass liigub, liigub ka koer ....Kass on meil ka selline poheemlane, kes koera eriti ei karda. Ta küll on natuke uue elaniku suhtes ettevaatlik, aga ära ka ei jookse. Üks õhtune jalutuskäik läks meil täiest nässu, sest ilmus kass, kes tahtis ka koos meiega jalutada ning seetõttu ei tulnud Bellal hädategemistest midagi välja...piiras vaid kassi ja jalutas tema järgi...Tänu sellele õnnistati meid hommikuks suure kakamäe ja pissiojaga.

Tundub, et me Bella on suhteliselt hästi juba kohanenud ja tunneb ennase meie seltsis turvaliselt. Õues hoiab ta ilusti meie lähedale ja ei lähe üksi eriti kuhugi rändama, kõrvalkäimist oleks talle ka nagu varem õpetatud :P - ilusti vasakul pool ja kui minust möödudb, siis ootab kiirelt mind järgi, endal selline nägu nagu teaks, et oleks liiga kiiresti läinud...
Esimene päev oli ta suhteliselt rahulik ja ei kõitnud teda ka eriti mingid mänguasjad. Proovin teda palliga meelitada, mis ka viimaks natuke asjaks läks, kuid siis tulin mõttele, et otsiks talle hoopis ühe vana karvase looma, mida ta saab rahulikult tuuseldada. Selline idee sealt, et kui hommikul õuest jalutamat tulime, siis leidis ta köögist kohe üles ühe poiste ripakile jäetud kinda, mida ta agaralt raputama hakkas. Leidsingi vanade mänguasjade kastist ühe juba eelmiste koerte poolt mängitud kutsa. Selle võttis ta kohe omaks ning rappimistöö sai alata....
Täna oli tal mängulusti juba hulgaliselt rohkem :D
Juba paar päeva on Tiit aga näinud vaeva Bella uue kodumaja ehitamisega. Tahame teha selliset suurt ja kahekojalist, et tal seal sees ikka mõnus oleks....seinte sisse saab isegi soojustus pandud :P ning seina sisse üks väike akengi :D Kuna ta on siiani harjunud olema vaid õues, siis eks peab ta seda ka tulevikus olla saama. See muidugi ei tähenda, et ta ainult õuekoeraks meil jääb...ma arvan. Vähemalt saame ta panna sinna ööseks( et vältida hommikuseid üllatusi põrandal) ja siis kui me kodust lahkume....ei taha teda niimoodi toas kinni hoida ja õues olles riskida sellega, et meie äraolekul ta peaks mõnd möödasõitvat autot karjatama hakkama...

Elumuutus e. väljakutsed e. uus pereliige

Olen juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid ühest vahvast karjakoerast, kes suviti aitaks lambaid ajada (ja seda eriti siis kui mõni loll lammas kogu karja liigutamise untsu ajab...) Ja kuna meie Donna on ka vanaks jäänud siis talle uute trikide õpetamine ei tule kõne allagi. Kuid siiani on see mõte jäänud mõtteks, sest ei osanud ka kuskilt otsast pihta hakata....Ja ei teagi , kuidas ma nüüd keset kevadet hakkasin jälle seda koeramõtet mõlgutama. Ja ega ma arvanudki, et ma nüüd KOHE lähen( saan) kuskilt koera tooma minna, sest ei leidnud ma mingit müügikuulutustki netist ka. Otsisin üht kindlat tõugu - border collie´t. Kuid siis ootamatult tuli meelde üks inimene, kes rääkis suvel sellisest korast ning KOGEMATA leidisn selle inimese maili aadressi ka netist üles ( sest suutsin tema antud paberi ära kaotada ja isegi nime unustada) Ja talle (ehkupeal õigele inimesele) kirjutades suunas ta mind Sireli tallu, kust võiks ka mingi hetk sellise koera omandada. Sireli pererahvale kirjutades sain vastuse, et neil on hetkel pakkuda tervelt 4 kutsikat !!! :O Olin väga üllatunud, sest tõesti ei lootnud PRAEGU ühegi saada. Pesakond koos 8(!!!) kutsikaga oli sündinud 12 detsember. Vot siis läks meil kiireks, sest oli vaja hakata otsustama, et mida me siis teeme - võtta või mitte võtta... Ja kuna Heini on meil hetkel täiesti koerahull, kes tahab endale kindlasti sellist koera, kellega ta mängida saaks....no siis sai otsustatud koera kasuks. Loodame siiski, et Heini koerahullus säilib :D (Õhtu kodus käs ta küll usinalt uue koeraga jalutamas-jooksmas)
Saigi Sireli tallu tagasi helistatud, et oleme tulemas...ja juba mõne päeva pärast. Teisipäeval, 6. aprill saigi reis ette võetud...muidugi mõlemad poisid kaasas. Siinkohal pean ütlema hästi suured tänusõnad poiste õpetajale Anu Maaselile, kes saatis meid väga kenade soovidega teele ja ütles, et see olevat fantastiline ja ääretult tähtis põhjus koolist puudumiseks :D
Sõit oli meil pikk...pea 200 km...ja eriti pikk oli see poiste jaoks, kes iga natukese aja järgi küsisid, et kui palju veel sõita on....kuid kohale jõudsime.Väravas jooksid meile kohe vastu paar koerakest - laste issi ja üks pojakestest. Väga sõbralikud isendid peaks mainima! Meil oli plaan võtta üks karvane neiu. Ja üsna varsti hakkas meile väga sõbralikult ligi ajama karvane, kuid teistest natuke erinev koeraneiu. Erinev seetõtu, et tema oli ainuke, kellel tagumik oli selline vesihalli tooni must. Teistel oli lihtsalt must. Aga ta oli nii armas ja meiega väga sõbralik. Otsus sai vastu võetud - järelikult on see meie koer.
Lastel oli seal õues ikka väga lõbus, sest koerapapa oli väga mänguhimuline( täpselt see, mis Heinile meeldiks) Ja nii vahva oli vaadata, kuidas koer me laste peal lambakarja ajamise liigutusi katsetas :D

Peremees näitas muidugi, kuidas koer ka lambaid ajab. Ütleks siinkohal, et nii koera emme kui issi on töötavad karjakoerad. Jah...olen õnnelik, kui suudan oma koera sama heaks õpetada....
Pärast läksime tuppa, kus pererahvale sai üle antud meie pere toodang - kitsejuust ja lambavorst... ning sai tutvustatud oma pere tegemisi ja lambaid. ( pildimatejali näitasime muidugi tänau netisõltlasest Gabrielile, kes meie sülearvutiga tuppa ronis, sest aku sai tühjaks ning netti ei olnud :P)
Tagasisõit ei olnud kõige kergem - esiteks ei teadnud ta autosõidust midagi ja alguses topiti ta mingisse kasti, millest ta siiski üsna pea välja aitasime ja ma teda terve sõidu süles hoidsin.( mille tõttu mu püksid ja jopp kohe kodus pesumasinasse rändasid, sest koer oli kevadele vastavalt porine ning suurest ärevusest-erutusest suusta aina tatti tilkus) Kast jäi meie nina ette pigem oksenõuks :P Sest oksendatud sai ikka oma 5 korda vast.
Pärast pikka sõitu ( ka uue praamiga, mida hommikul muidugi ei olnud) jõudsime me õnnelikult koju. Praegu tundub, et ta on meid päris hästi omaks võtnud. Eriti suurt rõõmu tunneb koer poistest...hakkab suure hooga saba liputama ning nende nägu lakkuma - ikkagi omasugune :D
Nimeks sai koerale Bella.