Hullud päevad

Viimane nädal on möödunud suht pööraselt. Kui ma rääkisin viimati lambapügajatega, siis oli jutt, et nad tulevad meile umbes septembri keskel ja nii me oma tööde virrvarris lükkasimegi laudas sita väljalükkamist aina edasi, kuigi ükspäev Tiit siiski püüdis sellega alustada ja sai ühe jupikese siiski tühjaks, aga see oli vaid väike algatus, aga asi seegi..... Aga siis... helises mul reedel telefon, et teiselpool härrad pügajad, kes teatasid, et olge lahked, oleme teisipäeval teil........... no ja siis läks rabamiseks...... sest laut oli vaja tühjaks saada, sest muidu ei ole lambaid kuhugi normaalselt ajadagi ja seda kõike enne enne pühapäeva õhtut, sest tollest õhtust alates pidi hakkama sadama ja lambad pidi enne seda veel lauta saama, sest märgade lammaste pügamisest ei tule midagi välja ju. Aga laupäevaks oli plaanis meil kindel kartulivõtt.... see aga tähendas, et kogu võtmise kohustuse said endale kõik mu poisid, minu tervise poolest poolpõdurad, kuid väga abivalmis esivanemad ning minu tubli sakslannast abiline... viimasel minutil õnnestus mul siiski veel üks abiline saada asendustalunike ridadest, kes siis oli nagu Tiidu asendaja, sest Tiit ise pidi usinalt sitta lükkama :P Ja õhtuks oligi viis 300 kg-st kasti kartuleid täis, pool sitta laudast väljas ning ka see osa korda säätud. Pühapäevaks jäi teise laudapoole tühjaksvedu ja ka kokku lappimine. No nii töist pühapäeva ei mäleta kohe mitte. Aga valmis saime... kella kuueks oli laut tühi ja siis tuli söötmeid tagasi panema hakata, allapanu lisada ja veel lambadki lauta ajada. No ja nii me lõpetasimegi kell 10 õhtul ja päris õigel ajal, sest tumedad vihmapilved olid juba kohal ja paar tilgakesti kukkus näkku, aga lambad olid kuivalt laudas ja valmis teisipäevaseks pügamiseks. Esmaspäeval sai vähe hinge tõmmatud ja vaimselt teisipäevaseks pügamiseks ette valmistatud, sest teadsime, et pikk päev oli ees..... Ja hommikul tabas meid esimene üllatus, kui kell kaheksa helises telefon, kus teises otsas olid pügajad ning teatasid, et nad juba kohal!!!! Noh, pidid nad tulema järgmise praamiga ja ju  nad hakkasid kartma ,et ei jõua õhtuks valmis ja õieti nad ka tegid, sest ees ootas ju siiski vähemalt 300 lammast.... Asjad valmis säätud, algas nii poole 10 paiku pügamine, mis kestis koos väikese lõunapausiga õhtul kella 9-ni. Ja siis sai see tramburai läbi.... võis hingata kergendatult, et selleks aastaks on see läbi ja olen ääretult õnnelik, et mul oli see sakslanna siin, sest ausaltöeldes olingi veidi mures, et kui nad tulevad septembri keskel, siis kuidas me Tiiduga kahekesi hakkama saame....Aga hea, et nii läks.
Kolmapäeva võtsime vabaks ja meie Katriniga käisime Hiiumaad uurimas ja Tiit oli päev otsa tööl... ei tea kas just puhkamas, aga vähemalt ei pidanud ta füüsilist tööd seal tegema....

Aga õhtul koju jõudes ei oodanud meid siiski mitte väga hea uudis ees. Meie vanaproua, 15 aastane Donna oli omadega päris läbi. Nimelt oli ta juba paar nädalat tagasi järsku kehvemaks jäänud, kui selle põhjuse avastasin ma alles mõni päev varem - eelmise nädala lõpus, nimelt oli teda järsku tabanud mädaemakas, mille ravimiseks tehakse tavaliselt operatsioon, aga arvestades tema vanust, ei olnud see vast kõige mõistlikum idee ja jäi järgi katsetada vaid antibiootikumi.... kuid see ka ei aidanud ja meie koju jõudes avastasin ma, et meie Donna tagumiku oli avastanud porikärbsed ja munenud miljoneid mune üle kogu tema tagajalgade ja tagumiku.... Ausaltöeldes oli vaatepilt jube rõve. Helistasin uuesti arstile ja pidasin temaga nõu ja leidsime, et ainuke mõistlik mõte on see loom siiski piinadest vabastada....  ja nii see raske otsus teha tuli. Tegelikult olin juba vähemalt nädalakese end selleks ette valmistanud, sest lootus, et rohi sellise tõve puhul aitab, oli ikka õhkõrn.... Ja nii meie õhtu lõppeski väikese matusega, poisid tegid haua ja kaunistasid ning tegid ka ristikese, kuhu täna lisati vajalik info... ja rätikuid kulus hulka.... Aga mis teha, elu on vahel karm, aga oleme õnnelikud, et ta veetis meiega selle 15 ja pool aastat...

Üritan siin nüüd oma blogipausi heastada, ei tea, kui hästi see küll välja kukub, aga... no lihtsalt ei jõua piisavalt vara siia arvutisse, et paar rida kirjutada. Täna me otsustasime siiski oma õhtus režiimi muuta, et õhtu ja voodi varem kätte jõuaksid, sest eks alga varsti ju kool ja siis võiks ju see rütm olla veidi varasem, kui kell 23 õhtul alles voodi jõutakse... nii meil ongi tänaseks juba  kella üheksaks kitsed lüpstud ja isegi saunas käidud :D
Aga nüüd siis see lubatud kokkuvõte....
Ühesõnaga on mul töökad abilised vaikselt vaheldunud. Eelmine nädal külastas mind terveks nädalaks üks vahva eesti tütarlaps Maris, kelle usinate käte abil sai likvideeritud vana maasikapeenar ja korrastatud ka uued peenrad. Natuke sai ka villa pestud. Osavaks sai ta ka kitselüpsis ja sai ta seda koos mu poistega praktiseerida üksinda läinud neljapäeval, kui me Tiiduga varahommikul esimese praamiga mandri poole vurasime - see aga teine jutt... Aga tänaseks on tasane Maris asendunud väga energilise ja samuti usina-tööka sakslanna Katriniga, kes mul tänaseks kõik sibulad on üles noppinud ja  kuivama pannud. Sibulad on sel aastal jälle võimsad ja ilusad ja kes tahab endalegi sibulaid soetada, siis andku endast julgelt märku, sest isa ma sellist porstu kohe kindalt ära ei jõua süüa ... Jätkub usinalt ka villapesu, mille lõpp ikka lähemale jõuab. Järgmise nädala algul proovime võtta ka varaseid kartuleid.
( antud pildil käis eksperiment lüpsta ühte kitse kahekesi... ja peab ütlema, et see tuli neil päirs kenasti välja  ;) , pildidl siis Maris ja Gabriel )

Neljapäevasest mandrireist niipalju, et juba nii paar nädalat tagasi sain ma postitädi käest ühe kummalise ümbriku, millele peale vaadates tekkis väike närv sisse- nimelt oli kiri saadetud presidendikantseleist.... Sisuks oli kutse Ärma tallu, kus oli toiduedendajate koosviibimine.... On oli alles üllatus ja mitte ei saanud aru, miks mina sinna kutsutud olin. Aga jah, tõenäoliselt oli see seoses eelmise aasta parima mahetootja III koha tiitliga. Aga ega siis saanud seda võimalust kasutamata jätta, ega siis kogu aeg president külla ei kutsu :P Aga eesmärk oli hea - viia kokku väiketootjaid toidu käitlejatega, e. kokkadega, sest kohal oli suurem seltskond tippkokkasid ja restoranide päid. Sinna minnes arvasime, et no mitte kedagi siit ei tunne, aga suureks üllatuseks leidsin sealt eest ühe vana tuttava Birjo, kes elas kunagi Hiiumaal ja tegi meie pulmaski kooki ja head-paremat, kuid kellel on nüüd Tartus endal selline söögikoht nagu Anna Edasi. Soovitan nende kooke soojalt , sest kookide arendaja on tasemel :D   Kohale oli kutsutud ka Hiiuma uue lihatööstuse üks tulevastest toimetajatest ja veel leidsin sealt ühe isehakkanud sugulase Elmide suguvõsast :D Niiet üllatusi kui palju. Aaa... ja mulk pidi läti keeles tähendama lolli, nii me president rääkis :D Aga natuke juttu ja pilte sellest koosviibimisest SIIN

Nii need päevad ja nädalad lähevad....

.... ja nii ka mu külalised lähevad(ja mina paisun hooga). Täna pidin hüvasti jätma Soome ja Tšehhi tüdrukuga, homme lahkuvad ka prantsuse neiud... aga hea mälestus jääb. Aga nüüd väike raport ka, kuidas meil läks...

Paar pilti meie (käsi)töölaagri tulemustest - esimesel eksponeerib Oona oma mütsi, salli ja vilditud susse, teisel pildil siis Carolina (Tšehhi tüdruk) mummulised viltsussid, triibulised poolkindad ja lumememmega labakud ...  Susani(Prantsuse tüdruk) lammastega kindad ja sussid ning beebisokid, minu punased sussid ja Adele (prantslanna) sinised viltsussid.

Lisaks käsitööle said kõik täiesti perfektselt selgeks kitselüpsi ja kapis on mul  hulka vaarikamoosi ja purkides mustsõstramoosi, hea on vaadata puhast kartuli ja peedipõldu ning mõned kurgipurgid on ka valmis.... ja muidugi hulka villa on ka pestud, st. must vill on kohe-.kohe otsas, vist ühe pesujagu on veel ning nii 7 kotti valget on veel jäänud, ehk jõuab ka selle enne septembri algust puhtaks, mil peaks mind jälle lambapügajad külastama - saab sellelegi jälle ringi peale :)

Aga homme õhtul peaks tulema meile siiski uus abiline - üks eesti neiu ;)

...

Vananaiste padjaklubi

Tundub, et tüdrukute töölaagrist on saanud rohkem nagu käsitöölaager. Samas oleme siiski ka edukalt teised tegemised valmis saanud - villa pesnud,  vaarikaid korjanud ja nüüd ka kartuleid rohinud, mis varsti ka õnneks lõpule hakkab jõudma....

Aga kõik sai alguse sellest, et üks prantsuse tüdruk Susan soovis, et ma teda õpetaks kinnast kuduma... Nii saigi vardad ja lõng välja otsitud ning see kohutav nakkus alguse sai, sest siis küsis järgmine neiu vardaid, ja siis järgmine....jne. Enamus olid varem kokku puutunud nende instrumentidega, vaid teine prantslane ei olnud varem kudunud, kuid ei jäänud temagi varrastest ilma. Nii meil nüüd igal vabal hetkel kootakse ja valminud on juba kahel tüdrukul kindad, neist üks sai ka pisikesed beebisokid valmis oma tuttava tarbeks ja sall on kudumisel, ning hautakse plaani, kuidas teha seelikut :D Tublid!

Eile  ja üleeile aga proovisime kõik viltida susse. Tulemust peab veel küll ootama, sest vuras terve masinatäis susse öösel pesumasinas ja valmimine on pooles järgus, aga ehk midagi ikka välja tuleb :P

Pilt tuli küll veidi kehvake, sest  fotokas oli omale vahepeal jalad alla võtnud ja telefoni kaamera pole just kõige etem asi, aga aimu saate ikka ... eile õhtul oli vaid laual suur hunnik kraasitud villa, millest sussid valmisid :)