Uudistega alustan siiski mõnepäevatagusest ajast, kus reedel-laupäeval oli meil koolituse päevad, kus esimesel päeval näidati, kuidas kiirelt ja korralikult nahastada lammast ja kuidas seda soolata . Teisel päeval näidati õiget lamba tükeldamist...seda kohe peensusteni. Aga kui tuli välja, et see tapamees ka pügab (härra Hillar Kaldaga kaasas olev tore töömees, nime ei tea, kuid vist tegeleb ikka Kalda lammastega), sai kohe juhust kasutatud ja oma kevadised poolsoomlaste pügamised ära teha...mine sa tea, millal ükskord need Jardiinese mehed siiapoole jõuavad ja meie 8 lamba pärast nad k
a tulema ei hakka. Ja nii siis saidki me väike osa lambaid eriti kiirkorras ära pügatud. Aga jätkuvalt ütlen, et see kevadine pügamine on üks õudus, sest masin neile sisse ei taha minna, kas siis sellest, et nad terve talv on laudas higistanud ja rasu täis, või millestki muust, aga üks õudus on see ikkagi...Aga pügamata ka jätta ei saa, sest kui sügisel tahan saada neilt (enamus) mustadelt lammastelt korralikku ilusat villa, siis see töö on hädavajalik , muidu seljas neil hiljem vilt....
Ja siis ootamatult hakkas esmaspäeva hommikul poegima üks mu "igavesti tiine" lammas... no tõesti ootamatult, sest olen ikka hommikuti ja õhtuti korralikult neid kahte viimast linnukest jälginud, aga ei mingeid märke siiani... ja siis ühel hommikul lauta lüpsma minnes - oplaa... neiu nii häälekas seal, tagant tilpnes juba ka lootevedelikku, aga jalgu veel paistmas ei olnud. Kitsed toimetatud ja toaski käidud.... ja juba jõudis mul peaaegu meelest minna, et keegi poegis... kui järsku ikka meenus ja lauta tormasin.... jalaotsad paistsid ja kõik oli korras, aitasin veidi kaasa ja nii me saimegi kena poisslapse. Poegimine oli sel lambal küll esmakordne, kuid väga tubli emme oli ja mina ei pidanud seal palju midagi vahele torkima :)
Nii jäigi meil see viimane poegija sinna aeda...
Täna käis meil naabrimees, kes kogemata mainis, et täna see õige päev, mil kohalikust JJK punktist lammastele kõrvamärke saab... nii ma sinna tormasingi, et oma ligi 200 talle jaoks neid suuri kollaseid kõrvaõuduseid tuua... kurtsin, et üks viimane lammas ikka veel tegemata... ja hommikul ei olnud seda nägugi, et tegema hakkaks.
Ja oh üllatust... kella 5 paiku tormas tuppa mul Tiit, kes lambaid söötis ja ütles, et samas aias väike valge tall on kaotsi läinud ja kaks musta on asemele tulnud... no mitte ei saanud aru, et mis mustad... Aga näe, see viimne lammas oli kaksikute mustade talledega hakkama saanud :D Ja nagu korrates eelmise aasta viimast poegijat -. talled sarnased kirjud :D vahva :D Poiss ja tüdruk seekord siis..
Aga jah... see valge väike paaripäevane talleke oli aga jäljetult kadunud. Tuulasime läbi kõik lähedalolevad söötmed, kuid ei midagi... tekkis juba selline abituse tunne, et kus ta ometi võib olla, sest asi kiskus juba müstiliseks. Emme muudkui kisas, aga talle ei kuskil... Ja juba vähemalt kolmandat korda üht söödet läbi vaadates leidiski Tiit selle väikese olevuse silo alt üles. No kuidagi ei saa aru, kuidas me teda sealt varem ei leidnud, sest otsis sealt varem juba Tiit ja mina ka... :S Õnneks tallega oli kõik korras, aga oleks ta sinna kauemaks jäänud, oleks ta lämbunud :( Aga hea, et nii läks...
Õues on meil aga viimased päevad olnud selline kevadiselt mõnus ja lausa lust on õues olla ja näha, kuidas rohi kasvab... ja peabki kasvama, sest heinakogus kuuris väheneb kohutava kiirusega, sest talled on juba nii suureks saanud, et on päris korralikult sööma hakkanud... ja lausa karjuv vajadus oleks lambad juba õue saata, aga näe mitte ei julge, sest rohtu ikkagi nii vähe seal ja kui mu suur kari korraga kõik õue saata, siis jäävad nad seal varsti nälga ja lisaks trambivad rohukamara nii kinni, et terve suvi seal midagi ei kasva... vat seda ei taha kohe mitte... Aga ehk ikka peavad need heinad niikaua vastu peavad, kuni rohi vähe pikemaks saab. Enne karja väljasaatmist peab veel ette võtma selle suure töö ja talled ära nummerdama ... tõenäoliselt kulub selleks peaaegu päevake...
Ilusa ilmaga sai esmaspäeval ära tehtud ka hulka tegemata välitööd... küll ema abiga, üksi oleks ma kindlalt jänni jäänud.... Sai õue ära riisutud ja talvine oksasodi ära koristatud - vaarikad korda tehtud, väikestviisi ka
mustsõstraid kärbitud... Ega rohkem ei olekski jõudnud, sest puusad andsid end õhtuks ikka korralikult tunda ja terve öö tundsin ma igasugu lihaseid :D Selline tunne, nagu poleks üldse varem mingit füüsilist tööd teinud :P Aga ju siis neid lihaseid ikka igapäev ei kasuta.... ja mis hulgilihastekasutaja ma hetkel ikka olen :P Nüüd oleks veel üks põlluke korda saada, sest sellist umbrohtu ei taha ka lasta maasse künda... on on alles õudus, põld nägi välja selline nagu oleks aastajagu söötis olnud - hiidvõililled, pajuvõsaalged ja muu laialiigline rohukamar laiutas mööda põldu laiali. No eks omajagu saab süüdistada seda pikka ja sooja sügist, mis otsapidi jõudis talvekuudesse välja ja umbrohul oli mõnus kasvada. Suures ahastuses lasin Tiidul põllult üle käia kartulisaputajaga, et umbrohi maast lihtsalt välja saputada, et ei peaks neid välja kaevama. Eks see natuke küll seda tööd lihtsamaks teeb, aga sellegipoolest nõuab väikest pingutust, et see valmis saada, sest puusad ei kannata sellist pikka kummardamist välja, aga eks kuidagi peab hakkama saama, mis ikka :D Tahaks ikka natuke peeti ja muid värke maha sinna panna :D
Ja paar päeva on Tiit usinalt suuremale põllule sitta tassinud ja nüüd ta vist sai selle valmis, sest kihutas just traktoriga majast mööda, järel ader...Paari nädala pärast tahaks vähemalt varajast kartulit maha saada... Loodame, et ilm vähemalt soojemaks läheks..
Sai siis Zeta privaatruumi laudas endise köögitoa näol, mille akna ette nii igaks juhuks veel ühe lauakese keerasime - no mine sa tea, mida ta mõtleb ja kui ikka akna katki hüppab, siis on läinud ka. Käisime noortega eraldi jalutamas ja Dan ikka veel ei ole mingeid tundeid välja näidanud... aga... aga...no nüüd on asi ikka täiesti poiss... Kui Dan seisis veel paar päeva tagasi kenasti omas aiapiirdes ja üle aedade pole kunagi roninud, siis nüüd tegi ta seda esimest korda ja seda kõik selle nimel, et saaks ikka neiukese ukse taha minna. Ühel hommikul, kui olime lootnud, et ta ikka veel nn. väiksemas ajakeses sees seisab (oli ta ju seda veel päeval teinud), leidsime ta siiski juba tiiruga õuest, endal häbinägu peas... olimegi juba hommikul imestanud, et kuidas meil öösel nii vaikne oli ja juba mitmendat ööd peetavat kontsertot ei toimunki. Õnneks ta mingite suuremate lollustega hakkama ei ole saanud (selle all mõtlen ma mõne tallega mängimist) ja nii ehitaski Tiit tema aiakesele veel võrgust katuse peale.... ja nüüd on poja kenasti omas ajas püsinud. Huvitav asja juures on see, et kui ma käin temaga lammastes jalutamas, siis teen ma seda nüüd iga kord ilma rihmata ja ta kuulab väga hästi sõna ning ei lähe mitte kohe Zeta akna taha miilutsema vaid jalutab ilusti minuga koos... ja selle tallede mängimise tuhina oleme vist ka suutnud tal alla suruda, et seda ta nagu ei püüagi väga teha... vahel vaid jääb mõne üksikult seisva talle juurde seisma, liputab hoogsalt sabaga, nägu küll selline peas, et oh... lähme mängime nüüd tagaajamist... aga näe, on aru saanud, et need olevused ei ole mänguasjad. Olen selle edusammu üle ääretult õnnelik :D
