Järjekordne edukas päev

Hommikuks olid laudas mul sellised toredad kaksikut - poiss ja tüdruk

Lõuna paiku sündis üks kena must poisslaps

Õhutul sain veel ühe poisi

Päeva võib lugeda kordaläinuks ja hästi õnnestunuks. :) Kõik sündisid ilma igasugu kõrvalabita (esimesed kaks suisa salaja) ja probleemivabalt...

Rohkelt rõõmu

Eile hommikul rõõmustasin, kui vaatasin kaamerasse (mis sest, et olin seda just paar tundi tagasi teinud) ja avastasin, et sündinud oli üks talleke, kes juba püsti end pusis. Lippasin lauta ja tuvastasin päris kopsaka tütarlapse, kellest oli mul suur rõõm :D

Päev otsa oli meil siis vaikus, kuid õhtul oli järgmine poegija platsis - vanem lammas Kõps, kelle poegimist ma pikalt kaamerast jälgisin, kuid lõpuks närv ei pidanud vastu ja läksin lauta. Kõik oli korras, pisut küll aitasin, aga sündisid kaksikud - valge poiss ja must (hall? ) tüdruk. Selle emaga on mul aegajalt olnud probleeme - ei oska tallesid loendada - kui teeb kaks talle, tunnistab omaks ühe, kui kolm talle, siis omad on kaks. Seekord läks kõik hästi ja loendamine on vahepeal selgeks saanud :D Aga plika värv on küll väga omapärane - seda siis järgneval pildil lähemalt - 

Öö oli meil vaikne ja hommikul natuke peale kuut, kui plika jälle süüa nõudis ja mina samal ajal kaamerat uurisin, oli üllatus suur, kui avastasin seal äsja sündinud kaksikud - musta tüdruku ja valge poisi, kes ennast juba jalgel üritasid ajada. Kuna üks neist kohe ei tea kuhu jooksu pistis ja teine lapseke õnnetult emmest kaugele maha jäi, saatsin seekord mehe lauta, et ta noore pere nurka kinni paneks. Asi korras :D 

Ja  et sellega asi lõppeks, ei... jätkus üllatuste jada, kus jälle vaikselt ja ilma aktiivsete (tunnike varem nägin, et emme natuke nurga poole hoidis, aga ei midagi enamat) poegimismärkideta lauta talled tulid - kaks must tüdrukut  - emme tubli, lapsed ka :D

Tõeline üllatus oli aga õhtul, kus ma paar tundi varem laudas käisin ja sabaaluseid luurasin ning käitumist analüüsisin, midagi erilist tuvastamata tuppa marssisin ja lastega natuke vabalt tundsin ja nendega mängisin... ja siis poole 9 paiku niisama kaamerasse vaatasin... ja hoplaa...aias, kus oli vaid kaks musta talle on nüüd veel üks valge juures. Lippasin lauta ja leidsin eest väga aktiivse poisi, kes oma käitumise järgi võiks olla juba vähemalt päevane - tormas ja hüppas aias ringi vahelduvalt emme all söömisega, no uskumatu tüüp. Pildilgi selline kepsutava sammuga ;)

Hetkel siis jälle magama, lootuses ehk sellised positiivsed ja rõõmsad päevad saavad meil tavalisemaks :D

Jõululaupäev olid puhkepäev

Kuid siis jätkus meie titetrall....

Jätkuvalt käib meil kurbus ja rõõm käsikäes - kuid täna öösel kena plika sünd...

Päeval aga väga nobe poegija tegi kaksikud tüdrukud ilma mulle ütlemata :D. Üks neist(kes pikutab jalge vahel) nii suur ja traksis nagu oleks juba eilane. Mõlemad on ütlemata tublid ja hoiavad ema ligi. See on suur asi, sest miski ei aja sind kurjemaks, kui loll tall, kes mööda aeda karjudes ringi tormab (ema kutsumisest hoolimata) ja siis veel ise süüa ka ei mõista ning aidata ei lase :P

Kaunist ja rahulikku jõuluaega armsad sõbrad ja teised blogi külalised!

Kaunid lapsekesed....

Eile pärastlõunane verinoore emme talleke-- pisike küll on, aga küll tahakkama saab ;)

Täna hommikul üks priske must poisike... mis päeval hoopis selline pruunikas hoopis tundus, pealael väike valge täpike :)

Paar tundi hiljem avasiasime , et meie Pisarake oli ka talledega valmis saanud - must tütarlaps valge laugu ja sabaotsakesega ja hõbeda varjundiga pruun poiss :D

Täna öine

Kui eile öised talled magasin julmalt maha, siis täna öösel olid pool ööd valves, et mitte maha magada ja hea, et valves olin, sest taaskord oli esimene tall parimas vormis .- priske, agar ja kena ... teine aga kõver ja välja tulemisega probleemid. Hea, et niigi läits, ütleks...  Aga oma probleemiga me jätkuvalt tegeleme, kuhu kaasatud Eesti parimad arstid.

Veel tallesid ... nüüd ka pildid

Pilti ma praegu ei pane, kuna unustasin pildimasina tuppa ja kui kaasa võtsin, siis oli mälukaart arvuti külge jäänud, niiet pilt jäi ikka tegemata Ehk teine homme(Homme saabus NÜÜD :D )..Aga...
Eile sain ma ühe terve tubli kirju tütarlapse, tagurpidi ta küll oli, aga oleks vast ka ise välja tulnud :)

Täna õhtul tulid veel ühed terved tublid kaksikud - poiss ja plika - samuti kõik korras :D Iga sellise korra sünni üle on mul sel aastal topeltrõõm :D

Kuna nüüd pilte siin lisan, siis kirjutan ka juba juurde :) Nimelt täna (neljapäeva) hommikuks olid üllatuslikult laudas veel lambatallesid juures, poeginud olid kaks musta lammast. Arvan, et kahed kaksikud ... justnimelt arvan, kuna üks ühest kaksikupaarist oli jälle kõver, aga teine üllatuslikult täiesti normaalne ... ja ütegi teist mammit sealt aiast ka ei leidnud, kes oleks näiteks selle üksiku kõvera talle teinud... aga hea, et niigi läks. Esimene must emme siis siin oma tüdrukuga

Teise musta kaksikutega - poiss ja tüdruk -  tundus nagu väliselt kõik korras olevat, aga miskitpärast ei taha üks neist mitte püsti tõusta, tundub nagu oleks tal tugevad kordinatsiooni häired -  püüab püsti ajada, aga käib uperkuuti ülepeakaela. Püüdsin teda siis sööta, tegin igaks juhuks seleeni süsti ja jään nüüd siis ootama, mis saab... ise siis aegajalt teda toites. Teine tall, tüdruk, igati tragi, kenasti söönud ja nagu pildiltki näha, ronis emme selga  juba magama :D

Samas ootan aga järgmisi, sest udar on ühel eelmise ööga jalgpalliks muutunud ja ise paks, kui laev... eks siis näu, millal tulevad

Tuisutaat meil hanged tõi

Alustaks postitust tänase päeva kõige suurepärasema uudisega, mida kohe kiirelt teiega jagada tahan. Nimel sündisid õhtul meil väga nobedalt talled. Käisin kella kaheksa paiku laudas, nägin küll, et lammas veidi ärevil, kuid midagi paista ei olnud ja umbes kolmveerand tunni pärast, kui kaamerasse vaatasin, olid kaks talle juba valmis  -  üks juba püsti , teisel lihtsalt pea püsti... Saatsin Tiidu lauta asja kontrollima ja kõik oli kõige paremas korras ning pean ausalt tunnistama, et nii ilusaid tallesid pole juba ammu olnud -  suured, tugevad  ja kaunid. Must on tütarlaps ja valge poiss. Need siis osaleiselt daala verega issi lapsed ja nende parajalt pikk kere reedab selle kohe ära (lisaks musta värvi tall, kuna daala verega issi on ka must) No tõesti väga supertalled ja igati tragid ka :D

Aga nüüd siis selle nädalalõpu ilmast, mis üle eesti meid siin on oma küüsis hoidnud, nii ka meid, sest hommikul oli lauda otsas meil selline hang, mida te just praegu pildil näete - peaaegu Heini kõrgune.... ja kõigele lisaks veel mõnusalt vinge tuul, mis pildil tundub juba nagu koera õhtu tõstvat :D Aga jah, neid hangesid oli meil veelgi ning neisse sai kenasti autosid istutada näiteks, mida Tiit ka eile hommikul katsetas ja siis jala umbes 1km koju jalutas, et siis traktor võtta ja end välja tõmmata :D Seega täna pea pool päeva sai ta usinalt aga traktoriga ümber oma valduste lumetõrjet tehtud... kuhjad said üüüüsna suuuured ...

Sama hang siis teiselt poolt... no selline kunstiteos :D

Aaa... ja üks uudis on mul veel. Nimelt eile hommikul vara sõitis meie kits Sirtsu ära uude koju suurele mandrile, kus ta saab olla abiks ühele väiksele lapsele, kes ei talu laktoosi...  Usun, et tal saab seal olema hea elu, esialgu küll koos kanade ja ühe kameruuni kääbuskitsega :P Aga ehk elab ta selle totaalse elumuutuse olulise karjavähenemise näol edukalt üle ja saab pererahvale mõnusaks kaaslaseks.

Plikad

Alustaks seda plikade juttu siis päris enda plikast, kes juba meil nõks üle kahe kuu vana on. Ja et teilegi süstiks natuke veel rohkem positiivsust, siis jagan teiega meie naerurulli, kes päev-päevalt aina paremaks ja rahulikumaks tütarlapseks sirgub  :D Juba on ta vahel päris pikalt üksi voodis ja uudistab omi mänguasju ja kui uni maha kipub murdma, siis laseb ta seda tihti ka täiesti vabatahtlikult teha. Öödki juba päris rahulikud(ei taha nüüd küll ära sõnuda, aga... ) näiteks täna öösel magas neiu jälle kella 4-ni, lastes emmel rahulikult laudas poegimas käia :P (nojah, issi küll toppis vahepeal luti ka suhu, mille peale magati 2 tundi edasi ... tavaliselt see siiski ei tööta, kui kõht tühi)

Juba oskame me ka oma pead usinalt hoida, mida küll pildile oli raske saada, kuna see liikus kiiremini, kui minu seebikarp pildistada jõudis :)

Aga rääkides siis neist teistest plikadest.... nimelt täna öösel sündisid mul laudas selle aasta esimesed tütarlapsed. Hinge kinni hoides, kaamerast poegimist vaadates ning lõpuks nobesti lauta tormates selgus, et kõik oli seal siiski parimas korras - talled terved ja normaalsed... kui välja arvata, et nõksu väiksem tall oli jonnakas ja ei asunud tissi otsima piisavalt kiiresti ja mind ta aidata ei lasknud.... mille tulemusena ma siiski võtsin pudeli, lüpsin natuke piima sinna, toppisin tallele suhu, et ta vähekenegi maitset suhu saaks ning edasine oli juba käkitegu. Tegu oli esmapoegijaga, kes väga tragiks ja tubliks emmeks osutus ;)

Läheb lahti... vist

Viimane(sed)  päevad ja suisa nädalas on olnud ikka paras kiire, sest tali tuli jälle meie õuele ja nii palju asju oli veel tegemata, nagu alati. Aga eks me nüüd selle nimel tegutse, et õues olevad lambad sisse saaksid ja end mõnusalt tunneksid. Rääkigu teised mis tagavad, aga minu lammastel küll õues lumehanges ei meeldi olla - käisid teised korda mööda koerakuudis end soojendamas ja vaatasid sealt aknast siis välja, ise kui silgud püttis ... meie samal ajal koristasime ja ehitasime laudas uut aedikut. Aga enne aediku lõplikku valmimist ei suutnud ma mitte oma loomakesi seal õues küürutamas vaadata ning otsustasime, et ajame laudas korraks teised lambad rohkem puntrasse ja laseme külmetajad ka sisse - pole ju vahet, kas nad on õues kobaras koos või laudas kobaras koos (vähemalt soojas) Esmaspäeva õhtuks saidki loomad endale uue toa ja taas oli lammastel vähe suurem õhuruum... Aga et see kõik oleks... seda mitte.... samas rabelen paberitega ning jooksen PRIA vahet, et natuke veel raha küsida( iseasi, kas antakse ka, aga ega kui ei küsi, siis ei saa kindlasti) ... aga tähtaeg kukub ju ka kohekohe.... 

Aga kolmapäeva hommikul lauta minnes valitses juba seal kaos ja segadus st. üks talleke oli sündinud ja karjus siis suvalises kohas ilma emata niiet laut laagas. Emme leidsime küll kiirelt üles.... Tegelikult selgus, et olid olnud suisa kolmikud sellel mammil, kuid kolmas tall oli vist sees juba varem surnud (ei näinud enam väga hea välja ja oli täiesti koti sees) ja endaga kaasa viinud juba järgmise talle, kes oli täiesti normaalne pealtvaadates, kuid siiski surnud. Ema muidugi istus oma surnud talle juures ja ei teinud teist nägugi, et elus talleke täiesti teises lauda nurgas kisas. Sellest tingituna olid tal ka kerged kohanemisraskused oma tallega, kuid selle vastu on meil sel aastal väga hea rohi - pea pulkade vahele(mõneks ajaks).

Kolmapäev siis oligi alanud täiesti ebatavaliselt ja kiirelt, millele järgnes abikaasa vanaema matus ning õhtul väike koosviibimine, kus vanavanemad tulid külla tähistamaks pere kõige vanema ja noorima meesterahva juba olnud sünnipäeva ning pisitütre sündi kõik korraga.

Neljapäev pidi jälle algama kiirelt ja et kõik omad asjatoimetused ära saaks aetud, tuli mulle ka mu ema appi, et vähemalt pisipiigat valvata....ühesõnaga, mina jälle pidin oma paberimajandusega konsulendi juurde lendama, aga laudas selgus, et jälle talled tulemas (olemas?) Ise küll läksin paberid näppus kodust minema, Tiit  jäi valvesse...kust ta varsti helistas, et üks tall hoopis teises aias juba.Üks nooruke emme oli ühe poisi saanud, lakkus teist kenasti, kuid tissimises ma kindel ei olnud - jälle nurgakesse ja kõik korras. Kuid minu äraoleku jooksul see teine lammas ei poeginud ja laps juba toas nõudis süüa ja.... seda ta saigi... mille järel ma kiirelt jälle lauta lippasin, kus lambale oli siiski vaja sünnitusabi teha, sest mitte ei saanud aru, mida sealt tõmmata, sest jalgu oli kokku kolm (alguses oli üldse vaid pea) Suure hädaga sain siiski talle välja. Ja sel aastal on algus olnud päris nukker -  tallel oli päris ränk väärareng ( millest??) , kus tagajalad ei andnud üldse kõverduma ja esijalg ei läinud sirgeks, tuli ta paraku selle ilma piinadest varakult vabastada. 

Aga eks jääme tulevastest päevadest paremaid aegu ootama, sest ülejäänud 120 on veel poegimata. Ja et nad sel aastal NII vara omi tallesid tegema hakkavad -  ei oleks mitte osanud aimatagi. Nii me nüüd olemegi juba tallede ootuses iga päev, sest osad on ikka sellised laevad, et oh halasta ja hoia, lausa kahju neist. Aga ju see 1 kuu varem tallede emade juurest ära võtmine sel suvel kohe niimoodi asja mõjutas.... Tänagi sai pool päeva laudas lambaid lahterdades (said teised enne terves laudas ringi uidata), sest ei saa ju tallesid ei tea kust üles otsida. Noortele loomadele sai ka ussirohtu manustatud, vanad tahaks ka, aga ei julge neid nüüd hetkel enam küll selle püüdmisega traumeerima hakata....ja varem ei jõudnud...Aga mis ikka.... tänase päeva lõpuga sain vähemalt oma paberimajanduse ühelepoole ja saan nüüd rahulikult tulemust ootama hakata, aga lambad vajavad nüüd rohkem tähelepanu ja hoolt!

Nali naljaks

Panime ükspäev koertele karjamaale Bella vana kuudi, et slovakid saaksid vihma eest sinna varjule minna.... aga võta näpust.... lambad hõivasid selle väikese onni :D !?!?!?
Kuudi suurusest saab aimu SIIT

Tõehetk

Eile sai mul totaalne siiber, ning lõime patta selle sikupoisi, kellest muud tolku polnud, kui terve suve läbi üht väikest pundikest mittelüpsvaid kitsi koos hoida...selle ajaga oli ta selliseks pirakaks elajaks kasvanud, et hakkas nüüd sügisel plikade innaajal läbi laudaedade tulema ja väikese uue sikupoisi ponnistusi nullima...viimane piisk minu karikasse kukkus möödunud pühapäeval. Eile selle tapatöö käigus selgus muidugi ka tõsisi, miks too loom järglasi ei ole suutnud saada .. munandid olid seest kõik nagu lubjastunud. Pildil olevad valged tükikesed on nagu kõva puru. Kes enne mõnda muna lahti lõikanud, see teab, et selline üks munand välja näha ei tohi....

Aga vähemalt saavad koerad tükk aega süüa, sest kaal näitas selle looma suuruseks suisa 27,6 kg, mis kitsede kohta ikka üks päris paras pirakas  suurus ole...

Ehmata või pepuli...

No selline tunne oli täna minul, kui tulin koju ja auto ust avades kuulsin väga veidrat häält... lauda poolt... No kohe üldse ei taibanud... no selline peenike, lapse moodi, kuid laps oli ju veel autos :O Veel oma pilku läbi lehetu sirelipõõsa laudapoole lükates nägid ehmatusega lauda ukse vahel kõikuvat sellist väikest  asjandust, mis meenutas lambatalle... LAMBATALLE???!!?? , kust see sinna sai??? Jooksuga lauta ... ja vaata seda olevust ühest otsast või teisest otsast - no lambatall, mislambatall. Haarasin ta siis kaenlasse, et hakata tuvastama, kelle oma see siis on. Ja siis leidsin teise talle veel! Segadust tekitas ja otsingut raskendas see, et need vanad lambad (kõik 140 tükki) olid veel ühes aias ... Aga õnneks leidsin siiski ema kiirelt üles, sest päramised olid veel tulemata. Mammiks osutus üks mu vanemaid lambaid, keda ma just ükspäev vaatasin, et on kuidagi selja pealt lahjaks jäänud ja ei tea, kas jätaks teda selleks talveks või mitte, aga võta näpust, vana otsustas veel poegida ja eriti entusiastlikult vara :P Talled on igati tublid ja ka mitte kõige väiksemad, aga eks näis, kuidas emmel piima... sest kas see kondikubu ka piima suudab toota, teised lambad kõik kenasti paksukesed, tema aga tootis uusi tittesid.
Panin lapsed emmega eraldi aeda ära, sest kippusid need tited kuidagi ära kaduma emme käest ( miks muidu see üks aktivist juba aiast välja oli tulnud ja juba ka laudast välja suundus) Nüüd krädivad mõlemad usinalt emme all ja emmele tuleb vast usinalt hakata vilja sisse söötma hakata, et ta vastu peaks....
Pildid siis mõni teinepäev, sest aparaat oli tol hetkel jalad alla võtnud ja hiljem selle kinni püüdnud ei tahtnud enam minu jalad lauta minna :P
Aaa... mõlemad olid poisid ;)

Esimesed... peaaegu

Nagu mõni võis teisipäevastest uudistest näha, oli  meil siin saarel suursündmuseks vastvalminud tootearenduskeskuse(tapamaja) avamine... nii käisime meiegi seda kõike vaatamas... Ja kuna samal päeval tuli ootamatult mandrirahvalt lihatellimus, siis saime kohe järgmisel e. esimesel tapapäeval oma lambad sinna viidud. Lasime teha kaks lammast (ülejäänud päevast tapeti kassarimeehe lambaid), et siis oleks vajadusel teistele ka pakkuda. Võetud sai kohe täisteenus - tapmisest tükeldamise ja vaakumpakendamiseni :) Hind küll vähe kõrgem on nõnnaviisi, aga klientidel on osta ka palju parem... kes tahab odavamalt, ei pea ju tükeldamist, pakendamist võtma....Koertel on ka pidu, sest tagasi küsisin ( küll väikese lisatasu eest) terve päevatöö lambakopsud (nii 18 kg)... tükeldasin ning panin sügavkülma, nüüd hea neile valgetele lihajäätist anda :D
Niiet... kes tahab head Hiiumaist lambaliha, see andku aga julgelt teada ja ehk saame ka kokkuleppele ;)

Oi-oi tali tuli...

Ja nii tuli see tali ka meile, natuke küll üleöö ja ootamatult, aga nii ta tuli. Ja kui lapsed hommikul kaheksapaiku ärkasid ja selle lumekuhila õuest avastasid, tuli selline elevus ja kibekiire tegutsemine -  ruttu sööma ja kiirelt õue! No uskumatu... kui tavaliselt vabadel päevades vedeletakse ja ei saada ei riidesse ega sööma, siis täna käis see ikka jube kiirelt :D Ja lund muudkui tuleb aga juurde....

Ja kui ma korra siin arvuti taga olen kirjutaks natuke lammasteski.... Üleeile tegime lammastes jälle sorteeringu, kus eraldasime vanad loomad noortest uttedest. Sai nad vahepeal kokku lastud ja siis söötsime neile kõigile juurde nii silo kui heina, kuid iga loogiline mõtlemine on minuga nõus, et tiinuse alguses on täiesti ressursi raiskamine sööta neile silo, aga noorloomad ja kitsed nagu tahaksid silo, et natukenegi veel kosuda või piima anda.... tundus, et koos olles hakkasid need noorloomad pigem alla võtma, kui juurde, sest vanad olid usinad eest ära sööjad ja karjamaa oli paljas... Nii me siis eraldasimegi nad ja panime vanad loomad täiesti lauta, kus nad saavad vaid heina nüüd süüa, noortele saab nüüd jagatud silo. Noorpoisid on aga veel täielikult karjamaarohul, sest nende karjamaa on vähe kõrgemal nukal ja rohukasvgi no enamvähem... aga selline suur lumekogus, mis täna maha sadas ei ole küll väga hea variant neile, sest Tiit terve päeva kodust ära, et neile ka midagi söögipoolist ette tõsta ja taevast sajab aga lund juurde... samas noorte tüdrukutega ka kokku lasta ei taha, siis on tõenäoliselt pahandusi tulemas ( talvel tallede näol) niiet... nati jama.. Aga ega seda lund tõenäoliselt kauaks siiski ei jagu...

Pisipiiga aga muudkui kasvab ja kosub, annab häälekalt teada oma nõudmisi.... Aga üks üllatav asi on küll...proovisin selle lapsega jälle hakata kasutama marlimähkusid ( olen seda tegelikult pea iga lapsega proovinud, aga poisid on kuidagi olnud hirmus lekkivad ja iga mähkmevahetusega ma lihtsalt ei jõudnud kogu komplektivahetust teha ja sinna taha see marli meil ka jäi... või polnud mul piisavalt häid mähkmeümbriseid ). Pean tunnistama, et seekord on nende kasutamine olnud üliedukas .... mulle toodi ka nn tänapäevaseid mähkmeümbriseid ( tänud siinkohal Signele! ) ja võibolla on neist suur abi. Veel üks üllatus... Lugesin haiglas olles vanu perekodu ajakirju ja seal oli juttu lapse varasest potitamisest st. praktiliselt juba alates sünnist... Ei-ei , lapse ei panda siis potile istuma, vaid pissitakse kausi kohal ja seal väitis üks emme, et oli lapsel mähked jalast saanud juba  neljandal elukuul !!??!! Minu jaoks täiesti müstika... Aga mis ma nüüd näen... Tihti hakkan lapsel mähet vahetama ja see on pissi poolest täiesti kuiv, vaid väike törts kakat on , mis tähendab pesu... ja nii kui pesema hakkan, siis tuleb ka piss... või kui üles ärkab, siis on täiesti kuiv, tõstan kausi kohale ja piss tuleb :O   No eks vaatame, kuidas asi edaspidi läheb, aga olen hetkel küll väga optimistlik :D

Väike printsess

Ja siin see kauaoodatud uudis ka lõpuks tuleb, sest 3. oktoobri varahommikul läks ühel neiul siia ilma tulekuga kiireks ning kell 5:04 ta meie juures oligi, kaaludes 3670g ja pikkuseks 51 cm.  Kõik möödus kiirelt, ütleks et vägagi kiirelt... nüüd oleme kodus ja tunneme end mõnusalt ;) Printsessi nimeks sai Elisabeth .... 

Õues on masendav

No kohe jube masendav.... muudkui kallab vihma, lammaste karjamaa on juba peaaegu vee all ja lambad peavad vist varsti endale lestad kasvatama... oktoobri algul neid nagu lauta kinni panna oleks ka jube, aga tõesti ei tea mida teha, sest ega see vesi nende jalgadele ka hästi ei mõju.... Ja ilma paranemist ka loota ei ole... nüüd läks mul hädaldamiseks, aga no mis sa hing ikka teed, kahju on loomadest....

Kohal

Juba pool suve sai oodatud oma uut hobustekomplekti ja täna oli siis lõpuks see suurpäev, kui need 101 hobust ka kohale jõudsid. Olen väga tänulik Jumalale, et me nagu läbi ime üldse saime PRIA-st rahalist toetust, et seda elukat endale soetada, sest ilma selleta me seda endale kohe kindlasti lubada ei oleks saanud. Ja eks praegugi kisub see rahakott korra ikka väga läbipaistvaks muutma, aga mis teha... elu tahab elamist ja töö tegemist ning pere toitmist.

Masin ise on aga esmapilgul(läbi naise silmade ja mõistuse) mõnus ja pehme -  isegi mina saaks seal oma suure kõhuga tööd teha, kui vaid kogu see nupumajandus ka pähe jääks :P Aga eks harjume. Tiit teebki hetkel õues müügimehega koos proovisõitu ja õpib nuppe-kange. Aga eks ta saab õhtul ka seda 300-lk kasutusjuhendit lugema hakata :D

Aga nüüd hoidke alt heinamaad ja põllutööd, sest siit me tuleme uuema ja värskema hooga! Enam ei pea kedagi nuruma ega paluma, et me heinarullid koju toodaks sealt kaugelt põllult ja Tiit saab palju inimlikemates tingimustes suviläbi loksuda, kus ta niikuinii 24/7 vat et viibib...

Meenutusi pügamise päevast

Poiste poolt üles võetud video esimestest pügatutest.

natuke uduseid, pügatud ja segaduses neiusid....

 Ja siin mu tubli abiline paar päeva varem Kassaris, kus käisime enne suurt töörügamist väheke värsket mereõhku sisse hingamas ;)

Ehk?

Mine sa tea, ehk on mul veel enne haiglasse minekut korraks ka nn.  dekreetpuhkusel olla? Nimelt on kõik kartul juba üleval ( tänud tublile asendustalunikule Viivikale ja loomulikult mu vanematele) ja täna mu kallite esivanemate abiga ka sorteeritud... Sel aastal ma ise korjamas oma paindumatuse tõttu ei käinud, kuid vähemalt sain ma abistada soreerimisel ning esivanemad aitasid kotti valada ja kotte tõsta.... ning põhimõtteliselt on kartul juba ka maha müüdud, sest tuleb välja, et sel aastal ei ole paljudel mitte selle kartulitega hiilata. Ise ma ei saa aga saagi üle kuidagi nuriseda, kuigi eks see oli tunduvalt väiksem, kui mullu ja natuke väiksemad ka, aga midagi katastroofilist ka ei ole. Üles võtmist ootab vaid veel osa punapeete, aga sellegi loodan ka saada homme ühele poole.... ja siis... puhkusele.... kuigi loodan, et ei pea enam kaua veerema :P .... kuigi tean , et 37. nädal läks alles jooksu, niiet ei pruugi see pudenemine ka niipea olla, aga mine sa tea. Suured poisid on aga kenasti välja juba koolitatud, saavad kenasti kahekesi ka kitselüpsiga hakkama, kui tarvis. Ja nüüd alates laupäevast läksime ka üle ühele korrale lüpsile päevas.  Eks siis vaata kuidas edasine elu läheb ja millal teid oma kauaoodatud uudistega rõõmustada saan.. Seniks kaunist sügise jätku!

Hullud päevad

Viimane nädal on möödunud suht pööraselt. Kui ma rääkisin viimati lambapügajatega, siis oli jutt, et nad tulevad meile umbes septembri keskel ja nii me oma tööde virrvarris lükkasimegi laudas sita väljalükkamist aina edasi, kuigi ükspäev Tiit siiski püüdis sellega alustada ja sai ühe jupikese siiski tühjaks, aga see oli vaid väike algatus, aga asi seegi..... Aga siis... helises mul reedel telefon, et teiselpool härrad pügajad, kes teatasid, et olge lahked, oleme teisipäeval teil........... no ja siis läks rabamiseks...... sest laut oli vaja tühjaks saada, sest muidu ei ole lambaid kuhugi normaalselt ajadagi ja seda kõike enne enne pühapäeva õhtut, sest tollest õhtust alates pidi hakkama sadama ja lambad pidi enne seda veel lauta saama, sest märgade lammaste pügamisest ei tule midagi välja ju. Aga laupäevaks oli plaanis meil kindel kartulivõtt.... see aga tähendas, et kogu võtmise kohustuse said endale kõik mu poisid, minu tervise poolest poolpõdurad, kuid väga abivalmis esivanemad ning minu tubli sakslannast abiline... viimasel minutil õnnestus mul siiski veel üks abiline saada asendustalunike ridadest, kes siis oli nagu Tiidu asendaja, sest Tiit ise pidi usinalt sitta lükkama :P Ja õhtuks oligi viis 300 kg-st kasti kartuleid täis, pool sitta laudast väljas ning ka see osa korda säätud. Pühapäevaks jäi teise laudapoole tühjaksvedu ja ka kokku lappimine. No nii töist pühapäeva ei mäleta kohe mitte. Aga valmis saime... kella kuueks oli laut tühi ja siis tuli söötmeid tagasi panema hakata, allapanu lisada ja veel lambadki lauta ajada. No ja nii me lõpetasimegi kell 10 õhtul ja päris õigel ajal, sest tumedad vihmapilved olid juba kohal ja paar tilgakesti kukkus näkku, aga lambad olid kuivalt laudas ja valmis teisipäevaseks pügamiseks. Esmaspäeval sai vähe hinge tõmmatud ja vaimselt teisipäevaseks pügamiseks ette valmistatud, sest teadsime, et pikk päev oli ees..... Ja hommikul tabas meid esimene üllatus, kui kell kaheksa helises telefon, kus teises otsas olid pügajad ning teatasid, et nad juba kohal!!!! Noh, pidid nad tulema järgmise praamiga ja ju  nad hakkasid kartma ,et ei jõua õhtuks valmis ja õieti nad ka tegid, sest ees ootas ju siiski vähemalt 300 lammast.... Asjad valmis säätud, algas nii poole 10 paiku pügamine, mis kestis koos väikese lõunapausiga õhtul kella 9-ni. Ja siis sai see tramburai läbi.... võis hingata kergendatult, et selleks aastaks on see läbi ja olen ääretult õnnelik, et mul oli see sakslanna siin, sest ausaltöeldes olingi veidi mures, et kui nad tulevad septembri keskel, siis kuidas me Tiiduga kahekesi hakkama saame....Aga hea, et nii läks.
Kolmapäeva võtsime vabaks ja meie Katriniga käisime Hiiumaad uurimas ja Tiit oli päev otsa tööl... ei tea kas just puhkamas, aga vähemalt ei pidanud ta füüsilist tööd seal tegema....

Aga õhtul koju jõudes ei oodanud meid siiski mitte väga hea uudis ees. Meie vanaproua, 15 aastane Donna oli omadega päris läbi. Nimelt oli ta juba paar nädalat tagasi järsku kehvemaks jäänud, kui selle põhjuse avastasin ma alles mõni päev varem - eelmise nädala lõpus, nimelt oli teda järsku tabanud mädaemakas, mille ravimiseks tehakse tavaliselt operatsioon, aga arvestades tema vanust, ei olnud see vast kõige mõistlikum idee ja jäi järgi katsetada vaid antibiootikumi.... kuid see ka ei aidanud ja meie koju jõudes avastasin ma, et meie Donna tagumiku oli avastanud porikärbsed ja munenud miljoneid mune üle kogu tema tagajalgade ja tagumiku.... Ausaltöeldes oli vaatepilt jube rõve. Helistasin uuesti arstile ja pidasin temaga nõu ja leidsime, et ainuke mõistlik mõte on see loom siiski piinadest vabastada....  ja nii see raske otsus teha tuli. Tegelikult olin juba vähemalt nädalakese end selleks ette valmistanud, sest lootus, et rohi sellise tõve puhul aitab, oli ikka õhkõrn.... Ja nii meie õhtu lõppeski väikese matusega, poisid tegid haua ja kaunistasid ning tegid ka ristikese, kuhu täna lisati vajalik info... ja rätikuid kulus hulka.... Aga mis teha, elu on vahel karm, aga oleme õnnelikud, et ta veetis meiega selle 15 ja pool aastat...

Üritan siin nüüd oma blogipausi heastada, ei tea, kui hästi see küll välja kukub, aga... no lihtsalt ei jõua piisavalt vara siia arvutisse, et paar rida kirjutada. Täna me otsustasime siiski oma õhtus režiimi muuta, et õhtu ja voodi varem kätte jõuaksid, sest eks alga varsti ju kool ja siis võiks ju see rütm olla veidi varasem, kui kell 23 õhtul alles voodi jõutakse... nii meil ongi tänaseks juba  kella üheksaks kitsed lüpstud ja isegi saunas käidud :D
Aga nüüd siis see lubatud kokkuvõte....
Ühesõnaga on mul töökad abilised vaikselt vaheldunud. Eelmine nädal külastas mind terveks nädalaks üks vahva eesti tütarlaps Maris, kelle usinate käte abil sai likvideeritud vana maasikapeenar ja korrastatud ka uued peenrad. Natuke sai ka villa pestud. Osavaks sai ta ka kitselüpsis ja sai ta seda koos mu poistega praktiseerida üksinda läinud neljapäeval, kui me Tiiduga varahommikul esimese praamiga mandri poole vurasime - see aga teine jutt... Aga tänaseks on tasane Maris asendunud väga energilise ja samuti usina-tööka sakslanna Katriniga, kes mul tänaseks kõik sibulad on üles noppinud ja  kuivama pannud. Sibulad on sel aastal jälle võimsad ja ilusad ja kes tahab endalegi sibulaid soetada, siis andku endast julgelt märku, sest isa ma sellist porstu kohe kindalt ära ei jõua süüa ... Jätkub usinalt ka villapesu, mille lõpp ikka lähemale jõuab. Järgmise nädala algul proovime võtta ka varaseid kartuleid.
( antud pildil käis eksperiment lüpsta ühte kitse kahekesi... ja peab ütlema, et see tuli neil päirs kenasti välja  ;) , pildidl siis Maris ja Gabriel )

Neljapäevasest mandrireist niipalju, et juba nii paar nädalat tagasi sain ma postitädi käest ühe kummalise ümbriku, millele peale vaadates tekkis väike närv sisse- nimelt oli kiri saadetud presidendikantseleist.... Sisuks oli kutse Ärma tallu, kus oli toiduedendajate koosviibimine.... On oli alles üllatus ja mitte ei saanud aru, miks mina sinna kutsutud olin. Aga jah, tõenäoliselt oli see seoses eelmise aasta parima mahetootja III koha tiitliga. Aga ega siis saanud seda võimalust kasutamata jätta, ega siis kogu aeg president külla ei kutsu :P Aga eesmärk oli hea - viia kokku väiketootjaid toidu käitlejatega, e. kokkadega, sest kohal oli suurem seltskond tippkokkasid ja restoranide päid. Sinna minnes arvasime, et no mitte kedagi siit ei tunne, aga suureks üllatuseks leidsin sealt eest ühe vana tuttava Birjo, kes elas kunagi Hiiumaal ja tegi meie pulmaski kooki ja head-paremat, kuid kellel on nüüd Tartus endal selline söögikoht nagu Anna Edasi. Soovitan nende kooke soojalt , sest kookide arendaja on tasemel :D   Kohale oli kutsutud ka Hiiuma uue lihatööstuse üks tulevastest toimetajatest ja veel leidsin sealt ühe isehakkanud sugulase Elmide suguvõsast :D Niiet üllatusi kui palju. Aaa... ja mulk pidi läti keeles tähendama lolli, nii me president rääkis :D Aga natuke juttu ja pilte sellest koosviibimisest SIIN

Nii need päevad ja nädalad lähevad....

.... ja nii ka mu külalised lähevad(ja mina paisun hooga). Täna pidin hüvasti jätma Soome ja Tšehhi tüdrukuga, homme lahkuvad ka prantsuse neiud... aga hea mälestus jääb. Aga nüüd väike raport ka, kuidas meil läks...

Paar pilti meie (käsi)töölaagri tulemustest - esimesel eksponeerib Oona oma mütsi, salli ja vilditud susse, teisel pildil siis Carolina (Tšehhi tüdruk) mummulised viltsussid, triibulised poolkindad ja lumememmega labakud ...  Susani(Prantsuse tüdruk) lammastega kindad ja sussid ning beebisokid, minu punased sussid ja Adele (prantslanna) sinised viltsussid.

Lisaks käsitööle said kõik täiesti perfektselt selgeks kitselüpsi ja kapis on mul  hulka vaarikamoosi ja purkides mustsõstramoosi, hea on vaadata puhast kartuli ja peedipõldu ning mõned kurgipurgid on ka valmis.... ja muidugi hulka villa on ka pestud, st. must vill on kohe-.kohe otsas, vist ühe pesujagu on veel ning nii 7 kotti valget on veel jäänud, ehk jõuab ka selle enne septembri algust puhtaks, mil peaks mind jälle lambapügajad külastama - saab sellelegi jälle ringi peale :)

Aga homme õhtul peaks tulema meile siiski uus abiline - üks eesti neiu ;)

...

Vananaiste padjaklubi

Tundub, et tüdrukute töölaagrist on saanud rohkem nagu käsitöölaager. Samas oleme siiski ka edukalt teised tegemised valmis saanud - villa pesnud,  vaarikaid korjanud ja nüüd ka kartuleid rohinud, mis varsti ka õnneks lõpule hakkab jõudma....

Aga kõik sai alguse sellest, et üks prantsuse tüdruk Susan soovis, et ma teda õpetaks kinnast kuduma... Nii saigi vardad ja lõng välja otsitud ning see kohutav nakkus alguse sai, sest siis küsis järgmine neiu vardaid, ja siis järgmine....jne. Enamus olid varem kokku puutunud nende instrumentidega, vaid teine prantslane ei olnud varem kudunud, kuid ei jäänud temagi varrastest ilma. Nii meil nüüd igal vabal hetkel kootakse ja valminud on juba kahel tüdrukul kindad, neist üks sai ka pisikesed beebisokid valmis oma tuttava tarbeks ja sall on kudumisel, ning hautakse plaani, kuidas teha seelikut :D Tublid!

Eile  ja üleeile aga proovisime kõik viltida susse. Tulemust peab veel küll ootama, sest vuras terve masinatäis susse öösel pesumasinas ja valmimine on pooles järgus, aga ehk midagi ikka välja tuleb :P

Pilt tuli küll veidi kehvake, sest  fotokas oli omale vahepeal jalad alla võtnud ja telefoni kaamera pole just kõige etem asi, aga aimu saate ikka ... eile õhtul oli vaid laual suur hunnik kraasitud villa, millest sussid valmisid :)

Külalisi kaugelt ja lähedalt

Enne kui jõuame külalisteni, annan ma raportit ka heinateost. Tundub, et asi hakkab ikka lõpuks vähemalt meie põldudel ühele poole saama... trotsides siin küll vihmasid, aga peab ütlema, et ühe põllu peal on vaid selline hein, mida tõesti oma lammastele ei tahaks sööta ja see jääks pigem veiste närida, ülejäänud on nii enamvähem, kuigi jah, ajaliselt ikka väga hilja tehtud, aga mis teha. Tänagi käis Tiit viimaseid põllulappe vaalutamas ja ütles, et on kuivad ning ehk jõuab veel täna pressigagi veel osa ära teha. 

Üks kümmekond ha jäi siiski ka heinaks tegemata, sest mis sa niidad, kui masin kinni jääb ja ega seal ka kõige paremat heina ka ei saaks - lihtsalt selline väga soine roots kasvab seal... laseme selle osa lihtsalt ära purustada sel aastal.  

Aga esmaspäeva õhtul tulid meile selle aasta esimesed  vabatahtlikud ja seekord on seltskond suhteliselt rahvusvaheline - üks soomlanna, kaks prantslannat, ja üks tšehhi neiu. Kõik on väga meeldivad tüdrukud. meile jäävad nad kuni 10. augustini.

Ja nüüd me siis proovimegi ära õppida ja tutvust teha erinevate maatöödega ja loomadega :D Nii me siis käisimegi tutvust tegemas lammastega ja tundus, et lambad olid väga heas sügamistujus, osad vaid arvasid, et näe enam ei antagi peost vilja ja mis me ikka siin passime :P

Loomulikult on nad juba tuttavad kitsedega ja tundub, et nad saavad selle lüpsiga päris hästi hakkama, sest mulle on jäänud vaid kolme kitse lüps ja neli kitse jäävad neile jagada.... :D

Ja üks õhtu sai tutvustatud Kassari saart ... käisime kõik varvastpidi vees ka.... noh, pole mina sel aastal end vette saanud, sest lihtsalt pole ju nii ahvatlevaid ilmasidki olnud ja ega see vesigi soe ole...aga siis....

 otsustasid kõik tüdrukud, et nüüd vette... no on alles segased.. ja tekkis küsimus, et kes siin rohkem põhjamaalane on? Ega nad nüüd päris esimesed ujujad ka ei olnud, paar hullu leidus veel.

 Pärast kiikusime veidi ....

Eile sai tutvust tehtud villaga ... kraasisime villa ja näitasin ketramist... proovisid nemadki kedrata, aga no kuidagi ei tulnud see välja. Villavenitusharjutuse tarbeks käisin isegi kedervarsi laenamas, aga ega seegi väga kõva tulemust ei ole vähemalt hetkel andnud.... aga eks näis, kas tahavad veel proovida, vähemalt on kõik varred kenasti laual saadaval :D

Täna aga on meil selline esimene tõeliselt kuum ilm, mis võtab jalust nõrgaks ja tahaks rohkem siin toas istuda - sooja 27 kraadi, vähevõitu tuult .... Aga siiski korjasid tüdrukud vaarikaid, tegime moosi ja üks vannitäis villagi sai algatuseks pestud. villa kuivatamiseks on aga ideaalilm, sest juba paari tunniga tundub vill ikka päris kuiv olevat :D

Hetkel läksid kaks tüdrukut ratastega aga Kassarisse, et end merevees jahutada ning prantslannad hakkasid Tiidu heameeleks kooki küpsetama :D

Aaa... eile õhtul oli meil aga menüüs nõgesesupp :D Ja pean mainima, et maitsest ( kui mitte vaadata värvust) ei oleks mitte öelnud, et see nõges seal sees on :D Ühesõnaga - annab süüa teha millest iganes, kui vaid õieti ära maitsestada :P ( olen saanud ühe algaja esmakordset nõgesesuppi ja see küll ausalt öeldes teist korda maitsema ei kutsunud... )

Aga pidagem kuumale siis vastu, lõpetage omad heinateod, enne kui jälle vihma lahistama hakkab ja olge tublid!

Ekstreemsused

Vot sedasi käib sel aastal heinategu.... vähemalt eile oli see nii. See nädalavahetuse vihm tegi ikka omajagu põllul paha, üks nurgake oli vee endale peale saanud ja kui Tiit esmaspäeval vaalutama läks, tegi ta läbi akna sellised pildid.... Aga ega poleks ka targem olnud seda "heina" sinna vette ligunema jätta. Täna ta siis läks aga jälle seda seda vaalu keerama ja plaanis on tal seda teha vähemalt kaks korda päeva jooksul. Õnneks ei ole kogu põld selline vaid üks nurgake. Lootus on, et kui vett enam sellisel hulgal ehk taevast juurde ei tule, siis vajub see vesi sealt vahelt ka kiirelt ära....

 Aga kuna tuttava veised tahavad ka midagi süüa saada, siis arvati, et nemad ehk ikka selle heina ära söövad. Aga heinategu ajab sel aastal tõesti nutma. Ja on vaid väike lohutus, et oma lambad vähemalt näljas ei ole, kui mõtled teiste loomadele, kel on see talvesööt ikka väga tume ja ähmane teema...

Osa põlde on veel siiski niitmata ja on lootus, et ehk saab sealt ka midagi, kuigi kalendrisse vaadates tuleb peale ahastus , sest hein peaks juba tehtud olema. Samas proovivad mehed ikka veel niitmisega tegeleda, aga kui keset niitmist E niiduk ikka mutta kinni jääb, siis ei oska muud öelda, et päris vesiniiduk see ka ei ole...
Rääkides Prias sellest teemast, et kui ei jõuta ära niita ja koristada seda rohumaad õigeks kuupäevaks, siis mida teha? Tehke avaldus... ok.. teen avalduse.. aga edasi... on siis nagu kõik korras ja lubatud? Noh, ei teadnud nad seda mitte kinnitada, sest kui näiteks mina ja võibolla veel keegi teine külamees teeme avalduse ja teised hädasolijad ei tee avaldust ja jäävad lootma ainult heale õnnele, et neid ei kontrollita, siis võib juhtuda see, et öeldakse, et näe, naabrimees sai heina õigeks tähtajaks tehtud, aga miks teie ei saanud? Ja tõenöoliselt tuleb mingi väike toetusesumma vähendamine..??!!?? Et nagu mis mõttes??!!???? Kui ilma ei ole ja vees niitma pead ja äkki on hoopis naabrimehel pool meetrit kõrgem maa ja ei vaju niidukiga maasse... ja ausatel inimestel, kes julgevad avalduse teha karistatakse aususe eest?? Noh, ausaltöeldes võtab ju sõnatuks :S Aga eks näis kuidas asjad edenevad, on ju veel pea paar nädalat veel tähtajani järgi ja mine tea, mis ilm teeb, sest ilmateadet ei usu ma enam juba ammugi :S