Õnnelik oma selleaastaste maasikate üle

Tänane maasika saak siis selline (7 l ämber)... Ja nii mõnus on vaadata, et see aasta on päris palju väga ilusaid ja suuri maasikaid. Pildil olngi väike võrdlus - need väikesed seal suurte vahel on siis sellised, mida möödunud aastal olid väga tavalised, võiks lausa öelda, et enamus(sellepärast mu rõõmusjoovastus ongi niipalju suurem) :S Need valged maasikad seal vahel ei ole mitte üks teps toored vaid paar-kolm aastat tagasi need lihtsalt tulid ( kui uue maasikapeenra tegin)...ei tea kust,...sest meil juba mitu aastat üks sort olnud ja juurde pole ka ühtegi taime tavalist maasikat ostnud. Ise arvan nüüd, et ehk on need kuidagi ise ristanud, sest ma ostsin paar valget kuumaasika taime...ei oleks arvanud, et need kuidagi omavahel suudaks ristata...või siis on maasikas ise kuidagi albiinoks läinud :D Kuid nüüd on nad usinalt peenral paljunenud. Esimese hooga ei osanud toorestel ja valmis maasikatel kuidagi vahet teha (linnud ei oska siiani :D) ja mitte ei saanud aru, miks maasikad põõsas valmis ei saa vaid lõpuks mädaks lähevad. Nüüd olen juba targem, valmis on maasikad siis, kui nad on näpu all piisavalt pehmed...maitselt on nad sama magusad kui teised..või isegi nõks magusamad-mahedamad.

Vajan koduabilist!

Viimasel ajal on hirmsasti selline tunne, et jään oma töödega jänni. Ühe kaua edasilükatud töö sain täna siiski valmis - nimelt muru niitmine...no tegelikult juba heinamaa niitmine :( Nüüd siis on käed rakkus ja valusad. Jõuab see rohi ikka kiiresti kasvada küll.... Ja eriti usinasti kasvab see aiamaal. Siiski üleeile käisin ka põllul ja rohisin oma 100m porgandid-sibulad ära, mis olid ka ääretult rohtu jäänud(eriti sibulad)...vahe oli märgatav. Kuid maja taha aiamaale ei ole ma mitte jõudnud. Kui mahti , siis peaks sinna minema...kuid natuke puid ootavad siiski veel lappimist....
Tubastest töödest ei maksa ka mitte rääkida...tolmurullid ja riidehunnikud on ikka juba meeletud ja õhtuks enam lihtsalt energiat ei jätku, et sellega tegeleda, sest tuppa saab alles peale kaheksat ning siis tuleb kõik oma põrsad saunast läbi vedada ja puhtaks pesta. Ja kui ka toas olen, siis tuleb kas süüa teha või siis koristada seda suurt segadust , mis kööki just siis väga ootamatult hiilib, kui mina ise paariks tunniks õue olen vaevu saanud (süüdistused poiste kapsaaeda, kes oma sõbrannaga päev otsa basseinis suplevad ning vahepeal oma suurt nälga tulevad tuppa kustutama)...Niisiis unistangi inimesest kes aitaks lõunal süüa teha ja muidu abiks olla...ehk varsti keegi ka tuleb :D Loota ju ikka võib:P

Maasikahooaja võib nüüd vist ametlikult avatuks kuulutada...Eile läksin õhtul peenrale võttes kaasa 3 liitrise poti, et ehk mahtuab marjad kenasti ära....kuid nõu täitus päris kiiresti ja peale sai suur kuhjagi, mille otsa ei mahtunud lõpuks ühtegi marja. Sai siis meie marjasöödikute kõrvalt ka osa moosiks tehtud - 3 võikarbitäit sain (millest üks siiski täna usinasti kõhtu keerati :D) Täna otsustasin võtta tublisti suurem nõu....7 liitrine ämber....seegi sai kolmveerandi jagu täis ning moosi sain 4 karbitäit, kuid 3neist oli 500g võitopsid, eile oli 500g-seid vaid üks. Tundub, et nüüd ei saa päevagi korjamata jätta ja maasika kogused suurenevad päev-päevalt ning marju tundub see aasta vähemalt põõsastes olevat. Lausa lust on korjata ilusaid suuri marju....eelmine aasta oli saak üsna kesine ja marjad väikesed krimpsus nupud, nii et kahtlustasin lauda juba mingit haigust, aga kuna ka teistel olid sellised marjad, siis oli see tõenäoliselt aasta viga - ja seda ta oli, sest see aasta on totaalselt teistugune...vähemalt maasikate osas. Peaks nüüd siis ka kuiva pidama, muidu lähevad mädaks....

Hein

Täna saime siis esimesed heinarullid ka valmis - nii 59 tükki....peaaegu pool talvevarust peaks olemas nüüd olema. Iga aasta oleme natuke üle pingutanud selle heina varumisega, sest kevadel on tulnud 1/3 maha maha müüa, samas nagu liiga nappi portsu ka ei tahaks jätta. Ohh...ei teagi, kui palju ma siis peaksin üldse seda heina varuma, sest silo on meil ka nagu...eeldusel, et see ikka täies mahus söögikõlbulik on :P, np eelmine aasta vähemalt oli :D
Aga nüüd on siis niitmata veel 70 ha maad Kassari soos....jõudu meie vaprale peremehele....

Natuke kitsedest...

Viimasel ajal on piimahuvilisi nii paljuks läinud, et hakka või kitsi juurde muretsema, sest juustuteguks nagu ei jäägi muidu piima järgi. Suures piimanõudluses olen isegi meie noorukest Piibut lüpsma hakkanud. Meile tulles ta ei olnud lüpsiloom, siiski on ta korra talle teinud, kui ta ääretult noor oli- alla aasta vanusena juba. See oli vast poolteist aastat tagasi. Esialgu sai ta pisikesi tissikesi pigistamas käidud korra päevas, kuid tänaseks olen juba kaks korda proovinud lüpsta ja tundub, et tulmused on üsna head, arvestades et ta pole meile tulles üldse lüpsnud... Algul ei saanud ma tema käest suurt midagi...võibolla 100g, aga praegu saan juba üle poole liitri - hommikul kuskil pool liitrit ja õhtul nõks alla poole liitri. Ehk saab tast asjagi :D Poissi oleks talle tarvis...ja kui näen, et indleb, siis kappan Seljakülla poisi järgi:D (kui sealne pererahvas muidugi nõus sellega on ;))

Jaanid

Eile õhtul sai siis ka üle pika aja käidud kuskil suuremal jaapipeol, kuid mitte siiski ülemäära suurel. Külastasime seekord oma naaberküla - Mokaküla. Lastel oli igastahes lõbu laialt, sest omasuguseid seal jätkus peoga. Lõbu hulka kuulus ka see, et meie Gabriel sai märjaks poolteist paari tosse, kuna platsi kõrval asetses kraavike ja millest tuli tingimata kogu aeg üle hüpata. Niisiis lõppeski meie jaanipäev kella 23:30 paiku märgade tossudega ja ühel jalal hüppava lapsega (teises jalas oli kuiv toss) Väikelaste külgetõmbemagnetiks oli sinna jäetud ka murutraktor, millel siis püüti küll üksi, küll mitmekesi istuda...
Täna õhtul on meil plaanis külastada oma naabreid - kõigepealt kõige lähemad ehk siis perekond Paadid, kus me iga aasta oleme käinud ja siis liigume natuke kaugemale,sest meie kõige uuemad naabrid kutsusid meil täna õhtuks endale külla jaanitama. Väga tore perekond ühe Margusevanuse tütrega. Nad küll ei ole hetkel alalised naabrid, kuid mine tea - võibolla kunagi saavad alaliseks ka. Igasthaes tore, kui noori maale juurde tuleb :D

Magus saagiaeg

Täna käisin siis esimest korda oma maasikapeenrast maasikaid korjamas ja sain uskumatult palju esimese korra kohta. Ja küll need olid ilusad suured, päikseküpsed ja magusad marjad...mmmmm
Kurgipeenrasse piiludes avastasin, et sealgi on õienupud end lahti sirutanud ning ehk saab mõne aja pärast ka värsket kurki...hapukurgid hakkavad ka keldrist otsa saama...

mitmekülgne päev

Täna jõudsime päris palju. Hommikul sai Tiit oma pressiga 5 silorulli pressitud, rohkem seal hetkel ei olnud niidetud. Tundub, et ilmad on viimased päevad väga kuivatavad olnud, sest see silomaterjal tundus üsna kuiv juba olevat, loodan, et meie pressi jaoks mitte liiga kuiv....
Ise püüdsin usinalt tegeleda sellega, mida oleks juba ammu tegema pidanud - nimelt puude lappimisega. Kord on ilmad olnud liiga märjad ja küll pole olnud aega, aga nüüd peab selle töö lihtsalt ära tegema, sest kui keegi tahaks suure lauda pööningule mingit heina tahtma panna, siis sinna sisse lihtsalt ei pääseks, kuna puud on täpselt augu ees.... Päevake tugevat tööd ja siis peakskski valmis saama (kui uusi puid juurde ei tule, sest mõni kuu tagasi sai9 tellitud ning jaanipäeva paiku meile lubati lootust anda)
Veel käisid lapsed peale nagu uni, et ülesse tuleb panna bassein...no ja kuna ilmad hakkavad ka nüüd suve nägu võtma, siis sai seegi töö ette võetud. See aasta siis tegin pingsalt ajudetööd, et välja mõelda kuhu oleks siis kõige parem siuke asi panna, kuna möödunud aastal ei olnud valitud koht vähese päikese tõttu mitte kõige parem. Igasse kohta nagu ei tahaks panna ka, kuna basseini alt see rohi lihtsalt sureb ja ei tahaks sügiseks suurt 3m läbimõõõduga auku keset muru... Lõpuks otsustasime, et paneme basseini maja ette sinna, kus meil oli traktorirattast liivakast...natuke põõsaste kärpimist ja peaks enamvähem platsi välja andma. Päeval peaks seal jaguma piisavalt päikest ja põõsad annavad natuke tuulevarju ka....aga eks näis, kas koht ennast õigustab. Alla üritasime panna penoplasti plaadid, et maapinnast väga külma ei tuleks ja vesi kauem soe püsiks, sellegi õigustatus on veel kahtluse all, aga eks seegi tulevikus näis...Kuid praeguseks on bassein usinasti vett täis lastud ja jääme ootama selle soojenemist. Vähe loperguseks see suur vann küll läks, kuna aluspind ei olnud vast piisavalt loodis - üsna täpne teadus see... lapsed küll tassisid liiva, et vähegi pinda korralikuks saada, aga vist täielikult ei õnnestunud, pole hullu, basseinimõnusid see ei tohiks eriti siiski vähendada:D

Küsimus teadjatele - KES ON?

Täna lõunal koduuksest välja minnes leidis Tiit ukse piida peal istuvat sellise olendi. Just olendi, sest ei oska täpselt öelda, et kas tegu võiks olla putuka, linnu või loomaga....Siiski kipun arvama , et tegu on putukaga, kuid väga suure putukaga. Pildid siis temast sellised:

Heinategu lainel

Nüüd on siis vast käes need päevad, mil julgeb heina teha, sest prognoosid lubavad mõneks ajaks kaunist päikesepaistet. Aga eks näis, kui kauaks seda siis ka tuleb, loodame vaid, et jõuame enamus heinast valmis teha. Eile ja täna Tiit muudkui niittis ja niidab, ...ning see tegevus jätkub ka homme, ülehomme ning üle-üle...ülehomme, ei saa hoolida ei pühapäevast ega mingist muust pühast. (Õhtul tahaks siis jõuda ka koosolekule...) Siiski esmaspäeval tuleb panna järgi korraks ka oma enda press ning proovida ära teha siis sellega silotegu - eks sügisel siis paista, mis välja tuli;) Väiksed kahtluseussid sees sellepärast, et meie press ei ole väga võimas ja mõeldud eeskätt just heina tegemiseks, mis meie peres siiski peamine on.

Pressimine-kiletamine

Pärast kõunat kella kahe paiku läks siis lahti....kaks Tiitu said põldu ning igaüks hakkas oma agregaadiga usinalt tööle. Kokku saime 40 rulli silo...päris korralik tulemus, loodame vaid, et kõik rullid häst säiliksid ka ja linnud katki ei nokiks. Eelmine aasta ei nokkinud linnud ei meie rulle, et lähimate naabrite rulle....kuid ülejärgmised naabrid jäid oma rullidest kahjuks ilma...tänu lindudele. Kui auk sees ja kohe ära ei teibi, siis läheb mädaks...Ja siin siis meie usinad töömehed ongi - ja hea , et Tiit Tiidu appi kutsus, sest muidu poleks ta täna mitte mingi valemiga valmis saanud, sest praeguse hetkeni saab veel minu Tiit kiletada ja rulle tassida...Küla TiitOma Tiit

silotegu

Paar viimast päeva on Tiit vaeva näinud siloteguga. Kolmapäeval, mil ta Saaremaalt koju tuli, ei antud talle enam vaba päeva vaid saadeti otse põldu (siiski peale söömist) niitma. Tol õhtul jäi see siiski pooleli, kuna öö tuli peale, aga neljapäeval sai ta selle naabrimehe majataguse tüki kenasti maha ning täna peale öist vihma ta võttis kaaruti ja ajab selle rohumassi natuke rohkem maast lahti, et see natukenegi närbuda saaks. Ja täna tahaks veel jõuda siis pressida ja kiletada ka...aga eks näis kui palju jõuab...

Lõpuks ometi päike

Tänase ilusa ilma me pühendasime ões olemisele ning lõpuks ometi sain rohu niitmisega õuele ringi peale. Suured tänud pean siiski ütlema Piretile, kes reedesel päeval enamus õuest niidukiga üle käis. Kuid kõige pikemate rohututtidega alad jäid siis mind ootama, et ma neid trimmeriga jõuliselt ründaks, sest see niiduk sinna lihtsalt enam peale ei hakanud. Majatagune ala oli ennem niitmata seetõttu, et ma pidin oma kitsekesi kuskil ketiga karjatama ning vaarikatevaheline ala seetõttu, et naabrimehel oli soov vaarikataimi sealt saada ja kuna ta ei suutnud ennem ära otsustada, kuhu oma taimed maha panna, siis ei saanud ma sealt ka niita. Täna siis tegingi talle sundseisu, et võtad ära või niidan maha....ära võttis ja mina sain ka niidetud. Kuid isegi trimmerile oli see üks paras katsumus, kuna rohi oli ikka totaalselt pikk, siis üsna tihti see lihtsalt keerdus trimmeri pea ümber nii kinni, et pidin seda ära katkuma, et edasi saaks töötada... Oli paras rügamine, aga valmis sain:D Järgmine kord saab juba teha muruniidukiga, mis peaks vähe lihtsamaks osutuma...vähemalt loodan nii...
Ja kuna täna oli ilm nii ilus, siis ei suutnud isegi Margus päeval und saada (isegi peale tund aega viidis olemisele) ning oligi esimest korda terve päev üleval...ja õhtul oli ka esimene mees , kes teki all oli ning magas... Kuid see noormees tahab emme närve viimasel ajal proovile panna sellega, et ei taha mitte üks raas potile minna...ise juba suur poiss..täitsa masendav. Ei aita meelitused, ilus rääkimine, ähvardused, märjad püksid ega märg marli....Teda üldse ei huvitagi, et tal püksid märjad on ja täiesti keeldub neid vahetamast... hakkab juba masendavaks muutuma. Poti peal suudab kenasti pissi välja punnitada(kui sinna istunud oleme), kuid mingit pidamist seal põiel nagu ei oleks. Kui pane kuivad püksid ja teeme ennem ka pissi ära, siis veerand- poole tunni pärast on püksid jälle märjad :O Ja vahepeal ei ole nõus pissile ka minema...hakka või nutma, mõistus täiesti otsas....vanemad poisid käisid siis juba potil....

Esmaspäeval siis mõtlesin, et kuna õues sajab, siis vähemalt kasvuhoones ei tohiks mind see vihm segada ja ma saan rahulikult ühe viinamarja sinna maha istutada. ajasin oma kalossid jalga ning marssisin siis kasvuhoone poole...aga sealsest uksest ma kahjuks selliste jalatsitega sisse ei saanud, ning ma pidin kiirel sammul esikust uusi jajavarje otisma minema...nimelt kogu peenardevaheline ala oli korralikult kaetud lainetava veega...

Ja kuna fotokas juba kaasas, siis võtsin julguse kokku ning piilusin ka maja taga olevat kartuli - põldu ... vaatepilt ei olnud just kõige meeldivam, aga loodan, see vesi seal siiski kaob kiiremini, kui ta sinna tuli...
Aga nüüd siis tagasi sinna, kuhu ma algul plaanisin minna - kasvumajasse viinamarja istutama... Tubasemad tingimused sai siis endale viinamari nimega "Suzy", mis lubab meile kenasid kolaseid marju. Olen endamisi siin palju plaane maha pidanud nende viinapuudega ja ei ole siiani suutnud otsustada, kuhu ma need peaksin istutama... kas panen kõik kasvuhoonde või jätaks kaks tükki ka õue...kui kõik kasvuhiinde panen, siis ei mahu mul sinna enam ühtki tomatit (millest meie pere ilmselt ka puudust ei tunneks) aga paar taime ju võik seal ka olla...vähemalt salati sisse panekuks... seega peaks vähemalt üks viinamari olema õues, aga kus siis? Maja seina äärde ju võiks ka panna, aga seal on veel remont tegemata ja mis jääks sellest puukesest järgi, kui me selle remondini ükskord ka jõuaksime... Ohhh..kui raske... Või jätaks ta üksinda kukile maja taha päikeselisse kohta? Õnneks öeldi, et nad kannatavad seal potis veel kuukese ära, ning loodan, et hiljemalt selleks ajaks olen ka täpse koha välja mõelnud... Tõenäoliselt siis panen kaks tükki kasvuhoonde ja ühe lihtsalt õue, aga ek näis.

Suitsulambasink

Kui keegi mäletab, siis rääkisin siin, kuidas me koorma lambaid Viljandimaale viisime, et Oskari lihatööstuse vahendusel hiidlastele lambaliha pakkuda. Nüüd siis oli meil hiidlastel seda lambasinki kohaliku HTÜ vahendusel võimalik maitsta(tänaseks juba siis otsas:D). Peab ütlema , et tulemus oli üllatavalt hea, kuigi kohati olid osad tükid vähem soola saanud, kui teised, kuid see selleks. Ja rahvale läks ka päris hästi peale...et andke vaid kätte...Kuid Oskaris tehti ka väike näpukas ning kõikidele lihatükkidele oli peale trükitud, et lambasik, kuid mitmed tükid olid kondiga ehk siis raguu variant ning neid tänu valele sildile ei saanud müüki panna. Niisiis mul õnnestuski osad mõnusad kondiga tükid kärulaenutuse eest enda valdusesse saada....ning olen ääretult rahul. Posid saavad tükk aega konti närida ja lutsuda:D

Taevaluugid on valla

Nüüd on seda vihma viimaste päevadega ikka nii palju tulnud, et ma ei julge enam põllule vaatama minnagi, mis seisus need kartulivaod on...maja taga olevasse väikesesst nn. auku hakkab igastahes vesi juba kogunema ning kraanivesigi tõrgub toast välja minnes...Laudaesisest järvest me ei räägigi...Hommikul kitsde juurde minnes oli õunapuude vaheline ala ka veest lainetes...Ühesõnaga nüüd võiks paariks nädalaks see vihmake enda taevastes hoida, sest heinaaeg on kohe-kohe algamas ning Tiitki naabersaarelt koju tulemas. Ja sellist närvesöövat heinaaega nagu oli möödunud aastal, vat seda enam ei taha. Õnneks ilmatargad-prognoosid ütlevad, et seekordne jaanipäev tuleb ilma vihmavarjuta veeta ning viimane juuni kolmandik peaks tervelt kuivemapoolne tulema....no tahaks ometi loota....ja kuivem võiks olla ka juuli algus, sest muidu me seda 70ha heinaks teha ei jõua....

Uute kogemuste lävel.

Ükspäev kiiruga Mareti aiapoodi kapsataimi ostma minnes jäid mind jubedalt ahvatlema viinamarja taimed. Olen neid endale juba ammu tahtnud, et saaks ka päris enda MAHEDAID viinamarju süüa. Olen nende ostuga juba mitu aastat venitanud, kuna pole nagu õiget sorti leidnud... Loodan, et nüüd ma siis sain need sordid mida ma tahtsin...pildi peal on nad küll väga ilusad ja ahvatlevad...sordinime järgi netist otsides leian aga väga vähe infot. Ning järjekordselt pidin ma kasutama seda ajuvaba google tõlke varianti, et mingilgi määral aru saada poola keelest, sest need sordid olid pärit just Poolast...
Esimene sort, mida ma ostsin oli "Suzy" - selle kohta sain lõpuks teada, et on väga tugeva kasvuga, valmib aug-sept., meeldib viljakas ja soe kasvukoht ning on resistentne haiguste ja külmakahjustustele....marjad ise peaksid olema kollased(või siis rohekad võta siin pildi peal kinni)
Teine sort on "Lidia" ja info siis selline -tugeva kasvuga taim, väga varakult valmis, palju marju ja väga ruured ning jääb tõlkides mulje, et kindlasti tuleks neid oksi ka toestada, et seda raskust ära kannaks( pole õrnemat aimugi, kas see tõele ka vastab:P ) Ja väidetavalt peaksid olema magusad ja ahvatlevad marjad (pildil küll on :D) Marjad sellised lillakas-roosad.
Kolmas sort on "Beta", mille kohta on infot siiski natuke ka inglise keeles(vähemalt kaks kohta sai lõpuks leitud) Seal siis väidetakse, et on külmadele eriti vastupidav..isegi -50 ei olevat midagi teinud... See sort valmib suht hilja..nii sept-okt. Need marjad on siis tumedad ja hapukamad, kuid keegi väitis, et mitte kõige hapumad..võta nüüd kinni. Seda sorti soovitatakse kasvatada isegi Soomes :O
Nonii..aga nüüd tuleb hakata endale selgeks tegema, kuidas neid viinamarju lõigata tuleb...sest hetkel ei ole õrnemat aimugi...ja kasvukohtki pole veel välja valitud..ei suuda mitte otsustada, kuid ühe paneks siiski kasvuhoonesse, sest seal mul ruumi praegu on nende 4 tomatitaime kõrval...
( Ärge laske ennast häirida linkides olevast google tõlkest vaid võtke asja huumoriga, fantaseerige ning lugege ridade vahelt :D....Kuna tõgitud lehed olid algselt poola keeles, millest keegi niikuinii aru ei saa, siis pigem panin need siia tõlgituna, siis saab vähemalt naerda)

Vabadus

Mitu päeva sai siin vaeva nähtud kitsede aia ehitamisega - veetud traati, koristatud vana aeda ning usinalt trimmerdatud. Kaks nädalavahetuse päeva kõvasti rabatud ning mõlemad õhtud veel vupsti koosolekulgi käidud. Mõlemad seetõttu, et seekord olid meil külas sõpruskogudus Kumlast, Rootsist.
Aga aed oli vaja kindlasti valmis saada, sest peremehel ootas eest reis naabersaarele kenade juurde, kust ta kolmapäevaks korra koju lubatakse nind siis uuesti neljapäeval peaaegu nädalaks tagasi peab minema. Seega tuli töötada elu eest, sest kui kaua ma neid kitsekesi ikka ketiga mööda õuet talutan, tahaks nemadki väheke vabadust maitsta.
Tõtt öelda, ei saanudki me pühapäeva õhtuks elektrit sisse ning paar päeva ketitassimist pidid nad veel ära kannatama.
Täna siis lootsime, et ilm meid soosib(mida teisipäeva õhtul mitte kuidagi ei saanud loota, sest lubas pea terve päeva jagu äikesevihma) Hommikul oli suur üllatus, sest ilm paistis täitsa kena ning sadu tõenäoliselt meie saarele ei jõuagi. Niisiis saigi hommikul kiiruga hakatud seda viimast traati sinna aia külge vedama ning sai ka generaator lauda tagant koos elektriga kitsede juurde toodud. Hommikul lasin kõik kitsed vana sauna(nüüd siis laudaks ümber ristitud) kõrvale lattidest ehitatud püügiaeda, et nad üksteisega veidi harjuks ka lahtiselt, sest siiani on nad üksteist vaid läbi aia või keti otsast vaadata saanud...ning me kõige pisem ja noorem Piibu ei tundnud meie suuresarvelisi loomi üleüldse veel. Ja tänu sellele sai ta ka päris parasjagu tuupi...eriti Tralla käest, kes tundub ikka päris karmi iseloomuga olevat...vähemalt teiste kitsede suhtes - või on siis äkki karja liider või vähemalt tahtis selleks saada?Ajas igastahes Piibut kõige rohkem taga ja tahtis meeleheitlikult teda sarvede otsa torgata. Piibu - vikene nagu ta on - hüppas supsti läbi klaasita sauna akna sisse ja välja, et ennast veidigi kaitsta, sest keegi teine seda trikki järgi teha ei üritanud :DKuid peab mainima, et karjamaale lastes rahunesid kõik maha ning söövad suht sõbralikult.
Kui lõpuks elektri aeda sisse saime, hakkasin ma oma loomakesi ükshaaval aeda viima... Esimene oli Tralla - jäi mulje, et tal olid varasemad kogemused sellise aiaga, kuna aeda nähes ta pigem eemaldus sellest, kuid lasin tal siiski oma särtsu kätte saada... Teiseks tõin ma Muusa, kes ei teadnus selletaolisest piirdeaiast mitte mõhkugi - toppis oma pea kenasti kahe traadi vahelt läbi ja ma korra juba vaatasin, et ei saagi särtsu, kuid kitse järsk peenike kiunatus pani mind ümber mõtlema...nii on temalgi elektrikogemus nüüd olemas... Järmiseks tuli aeda vaatama Illu, kes tõenäoliselt ka elektrist midagi ei tea, kuid ega ta aia vastu ka huvi üles ei näidanud, ning ma sain tal pooleldi meelitades selle nina aia vastu - sai ka energilaksu kätte..enam vist ei taha. Viimasena oli meil Piibu, kes tundis karjuse kenasti ära ning väga proovima ei kipunud, siiski sai temagi nina igaksjuhuks aia vastust läbi tõmmatud. Niiiii.....tundub, et nüüd on kõik loomad seal aia sees kenasti rahul ning söövad rõõmsalt rohtu ning kuuseoksi ja jään lootma, et õhtul mul keegi lüpsiajaks lauta ka tuleb :D

Juustu vahatamine

Kirjutaks siis veidi lähemalt sellest vahatamisest. Tahtsin mainida seda, et enne vahatamist peaks juustul vähemalt 3 päeva laskma seista ja kuivada, et juustu sees hakkaksid käima need õiged protsessid...ideaalis peaks kõik see toimuma toatemperatuuril, kuid ise olen mõne aja siiski lasknud külmikus kuivada, sest see tuba kipub mul viimasel ajal vähese kütmise tõttu veidi niiske olema ja juust ei taha hästi kuivada ning peale kipuvad istuma äädikakärbsed. Kuivamise ajal võiks seda juustu aegajalt keerata, et mõlemad küljed kuivakisd ühtlasemalt ning sisemised mahlad ka ei valguks ühele küljele. Peale kuivamist siis lasen tavalise valge küünla anumas soojaks, lisan õli nii tunde järgi ning hakkan seda juustu sinna sisse kastma. Parem on mitu õhemat kihti kui üks paks. Kui juust on kenasti sisse "pakitud" , siis jätan külmikusse seisma, kus seda juustu peaks ka umbes päeva tagant keerama. Küsiti , et kas rasv jätab mingi lisamaitse ka sisse, kuid vähemalt esimesel partiil ma seda ei tuvastanud...tõenäoliselt ka mitte järmistelt :D Tegelikult ei ole see vahatamine mitte äsja leiutatud ja kui raamatus( naabrimehe inglikeelses kirjanduses) ka õpetati juustuvaha puudumisel kasutama küünlavaha, siis ei tohiks ju hullu olla:D

Katsetulemuste raport....

Täna astus meilt ootamatult läbi üks minu väga hea tuttav ja lambakasvatuspisiku andja. Ning üllatusena selgus jutu käigus, et temalt sain ka kitsede pidamise pisiku :P Tema külastuse auks sai väriseva südamega lahti tehtud üks mu vahatatud juust... Arvasin, et äkki on seisnud liiga vähe, kuna konkreetne juust sai vaha sisse pandud 31.mai...see oli ju alles... Lahti kraapides ja otsast viil lõigates oli üllatus siiski väga meeldiv - augud olid esimesed ilusad asjad, mis silma paistsid... maitse oli ka juba nagu juustus, kuigi soola oli ääretult vähe( tuleb järgmine kord rohkem panna) Puudus ka igasugune ebameeldiv lõhn ja hallitus. Katse sai tehtud ka juustu sulamises... panin tüki taldrikule ning mikroahju - no sulas nagu PÄRIS juust, ilma igasugu tõrgeteta. Siiani ,kui ma juustu proovisin sulatada, siis jäi see nagu tallanahk ning sulamisest eriti juttu nagu ei olnud. Nüüd nägi see välja väga ideaalne ja veniv. Tunnistan auga selle vahatamise katse õnnestunuks. Täna sai ka uus käkike vaha sisse pakitud - seekord siiski sooalsem variant, kuid ma ei ole siiani kindel, et seegi piisavalt soolane on. No aga eks järgmine kord panen siis veel rohkem soola ..harjutamine teeb meistriks :D

Poisid....

Suvi on rõõmsalt käes (kui ilmad välja arvata) ja lastel on õues rõõmu kui palju. Viimasel ajal on nad üha tihedamini avastamas meie õue puid. Siiano on palju ronitud õunapuude otsas, kuid nüüd vallutatakse meie õue kõrgemaid puid. Aga eks nad on selle ronimise ikka pärinud oma esiemadelt(mina ja vanaema), kes ka nooruses kogu ümbruskonna puud pidi järgi proovima :D Ja punane täpike sellel pildidl on siis meie kallis esmasündinu....eks siis otsige...

Uus laar fetat

Täna hommikul sai käima pandud ka uus ports feta juustu, kuna eelmise suutsin ära jagada ning nüüd vist tahetakse see nädal saada...Aga osa juustu saab mu kallis kaasa ka kenade maale kaasa, et tal ometi kõht tühjaks ei jääks ja kitsemaitse meelest ei läheks :D
Peab manima, et feta väljatulek on suht suurem, kui kõvajuustul..kui 7l piimast saab kõvat juustu umbes 830g, siis fetat umbes 1kg . Nujah...ta märjem ka...

Hoiatus lambakasvatajatele

Usun, et osad seda juba teavad....ja osad võibolla mitte. Kuid ÄRGE KUNAGI PÜGAGE KEVADEL LAMBAID, KUI TAHATE SEALT KORRALIKKU VILLA SAADA. Kui te muidugi seinasoojustuseks seda soovite, siis laske käia. Ise pole ennem kordagi kevadel lambaid pügama pidanud, kuid eelmisel sügisel sai mõni väga noor talleke jäetud pügamata, sest vill tundus kuidagi lühikese võitu ning mõte oli neid siis pügada, kui nad on 1,5 aastased ehk siis alles tuleval sügisel. Aga nüüd kevadel lambakasvatajate harimise eesmärgil sai need 5 päris karva kasvanud lambakest siis ära pügatud. Nüüd kuua ega hiljem vihmaste ilmade auks neid pesema hakates saan päris hästi kiruda....seda heinasodi on ikka seal sees päris omajagu ning hulk kurja vaeva saab näha, et villast head nahka saada. Motivatsioon on ainult see, et 2 lammast olid mustad ning kõikidel oli seljas tallevill e. esimene niide. Tulevikus lasen siiski kõik sügisel ära pügada, olgu nende seljas siis nii lühike vill, kui ta on. Pealegi peale pügamist pidvat noored lambad ka paremini kasvama hakkama, kuna nende isu läheb suuremaks ja ainevahetus muutub kiiremaks...Nii et kasud igati sees.

ja sellised nad siis tulid....

Üks sai siis tehtud tüümianiga, üks basiilikuga ja ülejäänud kolm küüslauguga. Loodan, et homseks on piisavalt maitsestunud ja saame õiged maitsed kätte:D

Vihmane kolmapäev

Täna hommiku - poolikul üritasime vihma trotsides nokitseda kitseaia kallal, et nemadki lõpuks saaks nautida vabadust....no peaaegu vabadust :P Hommikupoole polnudki väga hull, aga lõunapaiku kippus see vihmake meid sealt õuest ikka tuppa ajama. Sestap mõtlesingi, et täna on paras päev hakkata kevadel pügatud villa pesema, siis on ikka lootus need peaaegu puhtaks ka saada. Hetkel kuivabki sauna laval mõnus pehme hunnik musta villa...on see talle vill ikka mõnus küll:D
Hommikul sai ka feta juust soolavadakusse pandud...õhtul saab siis juba tõkkideks lõigata ja õliga purki laduda. Ja seoses juustu ja kitseaia ehitusega hakkasin siis internetist otsima teavet, kui tihedalt peaks karjuse traadid panema...kahjuks targemaks ei saanud...Siis otsustasin ühendust võtta mõne kitsekasvatajaga, ehk neil rohkem kogemusi. Otsisin õles viruaalse laadaplatsi ning sealt leidsin sellise kitsekasvatustalu nagu Voorse... võtsingi ühendust. Peab mainima, et au oli tutvuda ühe toreda perenaisega, kellega sai pikalt kitsedest ja juustust vesteldud...ja südamest loodan, et suhtleme ka tulevikus ja vahetame oma kogemusi selles valdkonnas:D Sest nende kogemused on ikka tunduvalt suuremad, kui minul. Nad valmistavad piimast igasugust värki...sõira,lassi, juustu, määrdeid ja isegi võid....ohhh...mul veel õppida kuipalju... Aga karjuse osas ma suurt targemaks ei saanud, kuna nendel see kajrjuse värk ei töötanud üldse ning kõik nende 26 looma on ketiga maas kinni.... Tahaks loota, et suudan oma 3 sarvilist paremini välja koolitada...aga eks näis.
Veel võtsime me pärvakavva kartulite äestamise...lootuses, et ei ole veel liiga hilja, kuna juba reedel põllul patseerides avastasin, et varased kartulid on oma ninad usinalt maa seest välja lükanud ja hetkel äärmiselt hoogsas kasvutempos. Eks ma siis teada saan kui me pere kõige vanem ja kõige noorem sealt põllult traktoriga tagasi on jõudnud....No igastahes saavad äestatud hilisemad kartulid, need ei tuhiks veel väjas olla...kuid ega pead ei anna. Vähemalt nägin reedel, et päris kenasti on mu porgandid ja sibulad üles tulnud ning jään juba huviga ootama sügisest saaki:D

Feta...

Täna hommikul avaldas Tiit arvamust, et ma võiksin vahepeal teha ka feta juustu...ja seda ma siis täna ka proovisin...esimest korda. Ega ma nüüd täpselt küll ei tea, kuidas see välja tuleb, aga eks siis näis. Tegemise protsess on küll nati lihtsam...ära jääb see kuumutamise koht ja pressi alla ka ei pea panema. Aga eks ma siis anna teada, kuidas ma tulemusega rahule jäin :D

Lõpuks tehtud

Täna siis lambad lõpuks õnnelikult teisel karjamaal...siiski mitte kõik lambad...jätsin osad meelega lauda taha, et jaanipäeval oleks kergem võtta:D Täna tegime seda tööd natuke..hmmm...no palju keerulisemat teed pidi. Nimelt ajasime lambad kõigepealt lauta (no need kes sinna siis tulla kavatsesid, osa jäi õue ka) Siis sotreerisin ära, et kes jääb lauda taha jaanipäeva ootama, kes mitte. Enamus ajasime portsude kaupa auto kärusse, mis oli omaette kunsttükk, ning sõidutasime üle tee teise aeda. Saime seda vahet käia vist kuskil 4-5 korda...mis omakorda tähendab, et eile ületee minejaid oli suht vähe. Laut jäi peaaegu nüüd täiesti tühjaks, vaid kaks kõige nooremat tallekest oma emmedega jäid veel sisse...hakkasin rebaseid kartma...neid viimasel ajal nii palju ja talled väga väiksed veel.

Karjamaa vahetus

Kuna laupäeval saabus meie oodatud generaator, siis täna saime niikaugele, et aed korralikult valmis, särts sees ning oli valmis lambaid vastu võtma. Hommikul sai veel laudas olevatele lammastele ussirohud sisse antud ja viimastele talledele numbrid kõrva pandud...ettevalmistused õueminekuks. Neid me siiski veel täna välja ei lasknud..ehk homme. Õhtul siis proovisime lambaid üle tee meelitada. Ausaltöeldes lootsin, et see üritus kulgeb suht kergelt ja valutult ... ja aulgul see nagu paistiski niiviisi. Võtsin kausitäie vilja kätte...Tiit vilistas lambad kohale... poisid tee äärde valvesse....ja hakkas jooks üle tee - mina valjult utu-utu karjudes kausiga ees ja lambad maialt minu järel. Enamus lambad olidki juba õnnelikult oma uues aias, kui osa pundist arvas ühel hetkel, et keeravad otsa ringi ning jooksuga vanasse aeda tagasi ...Nii jäidki osad viljakausi ümber nosima ning teised olid tagasi oma vanas rohust ärasöödud karjamaal. Mõtlesin uuesti proovida...kauss kätte ning meelitades uude aeda....no peaaegu läks, kuid siis lasi Tiit osad jälle vanasse aeda tagasi, kuna kõik ei tulnud :S. Kolmanda katsega tuli vaid kolm lammast. Eks homme proovime uuesti, sest täna sai aeg otsa, kuna Tiitu ootas saun ning öövahetus tööjuures.....need on siis need patukotid, kelle pärast kogu üritus luhta läks...

Lootus sureb viimasena

Laupäeva hommik hakkas meil jälle päris varakult pihta. Äratus oli 6:30, millelel järgnes kiire kitselüps, hommikusöök ning siis kiirelt suuremate poistega bussile, et võtta jalge alla sõit suurde linna Tallinnasse Lootuse festivalile. Bussireis oli pikk ja väsitav ning Heinil kippus isegi kõhus keerama ning seetõttu sai ta istekoha VIP reas, bussijuhi kõrval:D Kohale jõudes oli laste osa siiski juba alanud. Istekoha valik ei olnud eriti õnnesutnud...kuna uksest sisse minnes suunati vasakusse ritta, siis sai sõnakuulelikult seda ka tehtud, kuid seal istudes ei suutnud me esimesest veerand ajastjutust üldse aru saada, sest vene keel , mida sünkroonis peale loeti, peksis nii üle, et päris raske oli eesti keelseid sõnu sealt välja noppida. Mingist hetkest see siiski muutus ja vene keel jäi vaiksemaks. Kahju, et algus kihva läks. Muidu oli väga asjalik etendus.
Saku Suurhalli kohta , kus kogu see üritus toimus, niipalju et minu kujutelmas oli see paik ikka tunduvalt suurem. Usun, et Jäähallist on see ikka palju väiksem. OK see selleks.
Etendus sai läbi kuskil kella 2 paiku päeval ja kuna meil hulk aega üle jäi, siis otsustasime kambaga minna praktiliselt kõrval asuvasse loomaaeda, kus pole teab mis ajast enam käinud ( lastele on aga juba mitmeid kordi lubatud minna :S) Suurest vabaduserõõmust lasti teepeal lausa tantsu ja hundirattaid. Loomaaia külastuseks jäi meile aega umbes 2 tundu...paras läbi jooksmiseks, aga mis teha, lihtsalt hambad laiali kuskil ka ei tahtnud vedeleda. Vähemalt oli poistel suht lõbus...nägime madusid, elevati ja pärdikuid. Vahepeal sattusime ka Kristjan Jõekalda ja Teet Margna peale, kes tegid saate salvestamist...oli vist selline saade nagu Eesti Kanged...või midagi sellist. Eetrisse pidid saated jõudma alates juulist, kui õieti aru sain. Ülesandeks oli 1 minutiga ära koorida 15 banaani niimoodi, et banaan ise terveks jääks. Peaauhinnaks oli 10 000.- väärtuses reis. Nad olid enne meid seal juba 1,5 tundu istunud ja rekordiks oli 12 banaani... Olime juba sealt lahkumas, kuna aeg pressis peale, kui meie kohalik Käinakas Sirle ütles, et temale jääb kangesti kripeldama see asi, et äkki ikka prooviks ka...Õhutasin teda takka, et mine-mine, tulen kaasa elama:D Hõigati välja, et nüüd on viimane kord proovida, kes tahab...rohkem nad ei jaksavat isutda seal....ja Sirle läkski...Sai kõvasti kaasa elatud....ja sealt see võit tuligi. Kokku kooris ta 17 banaani, millest 16 olid terved :D Pärast alkirjade ja paberite määrimist sai värisevate jalgadega edasi marsitud, et sihtmärgid - troopikamaja ja elevandid ülesse leida ... see meil ka õnnestus. Õnnestus ka veel üks asi...lastel emme ümber sõrme keerata ja batuutidele ronida :P Peale seda oli muidugi lastel hirmus palav, kus nad oma kampsikud ära koorisid ja emmele hoida andsid....sellest algas üks suur jama, mis muidugi selgus alle koju jõudes... Nimelt avastasin siis, et laste esimest korda seljas olevad korralikud kampsunid on jäljetult kadunud. Ja viimane asi, mida ma neid mäletan on see, et suure kiiruga loomaaia wc-st läbi tormates jätsin need sinna mähkimislaua alumise riiuli peale...nende ära võtmist kahjuks üldse ei mäletanud. Võimalus oli ka see, et need on bussis, kuid bussist lahkudes ei jäänud need mulle kuidagi silma...Hakkas siis suur paaniline pluusiotsing. Sai õhtul veel helistatud Timole, kes meie gruppi juhtis, kes omakorda helistas bussijuhile, mille peale tema ütles, et ei näinud bussis midagi üleliigset...Järelikult on siis loomaaias...uni oli totaalselt rikutud(no lihtsalt ei tahtnudki enam peale tulla) Ei jäänud muud üle kui saata oma palve Jumalale, sest tema teadis nende asukohta....Hommikul enne ühesat juba kõne loomaaeda, kus inimesed otsingule suundusid. Sinna tagasi helistades ütlesid, et leidsid pluusi...olin õnnelik, aga kui ta seda kirjeldama hakati, siis sain aru ,et see ei ole üldse meie oma...pealegi oli neid seal ainult üksainus... andsin loomaaiale veel oma numbri, et kui leitakse, siis saavad teada anda, et ma ei ole veel lootust kaotanud, kuigi lootus hakkas vaikselt vajuma. Kahju oli neist pluusidest... Kuid kuskil kella 2 paiku helises telefon, kust teises otsas minu ema, kes rõõmsal häälel teatas, et pluusid on leitud - olid siiski bussis :D Tänu Jumalale! Olin nii õnnelik...helistasin ka loomaaeda, et suur paanika on möödas ja pluusid leitud - ja nemadki olid õnnelikud minu õnne üle:D Ütleks siis veelkord, et lootus sureb viimasena :D