Algus tehtud

Mõtlesin, et sellel aastanumbril ma ei jõuagi villa pesemiseni, aga näe võta näpust, Tiit keeras eile saunas ühe toru külge voolikuvahetüki, et nüüd saan võtta sealt survepesuri jaoks vett, täna tarisin siis pesuri ka sauna ja katsetuseks pesin esmalt saunapõranda korralikult puhtaks... vaadates et asi töötab päris kenasti, tassisin ka esimese villakoti sisse ning panin pool vanni villa likku( et algatuseks mitte väga suurt ampsu võtta), mille ma siis kannatamatult poole tunni pärast ka pesuriga puhtaks pesin. Nüüd soojaröövi taga restidel kuivab mõnus valge ja pehme tallevill :D Ausaltöeldes töötas kogu asi mu ootustest paremini - kartus, et kogu sitt mööda sinu laiali pritsibei osutunuki tõeks (natuke ikka läks, aga mitte midagi kohutavat) ja nüüd tänud Üllele, kes lahkelt näitas oma videod tema villapesu katsetusest plastikkastiga, sest plastikkast lihtsalt toolil töötas ka suurepäraselt. Suve algul, kui ei taibanud kasti kasutada ja rehvormi peal pesin, siis paninasin oma pead sellega, et kuidas ma saunas pesta saaks, suve lõpul panin kasti rehvormile ja oli tip-top... Aga nüüd saunaski oli kastivariant suurepäraseks lahenduseks ...aitäh! Kuigi algul kartsin, et kast lihtsalt puutooli peal ei ole eriti hea, aga seegi kartus ei osutunud tõeks...
Ja nüüd kogu jutu kokkuvõtteks võin öelda, et villapesuhooaeg on ametlikult avatud ja loodan töö tehtud saada kiiremini, kui möödunud aastatel. Saab vaheldumisi ühel päeval villa pesta ja teine päev rahulikult peeti marineerida ... töö kenasti ära jagatud :D

Kas pikapööruliste erandid?

Olen lugenud ja kuulnud lugusid mu slovakkide kohta, et nad võtavad õppust maru aeglaselt, aga kui midagi ära õpivad, siis ei unusta seda iial.... Selles õpetamiskartuses ( ja võibolla ka otseses mittevajaduses) ei ole ma seda korralikku treeningut veel ette võtnud. Loomulikult olen neile paar elementaarset asja selgeks teinud - nagu EI ja SIIA. Täna aga oma külmikut sorteerides, avastasin ma et mõned grillvorstid on sandiks minemise ääre peal, seega veel võimalus koertele sööta. Aga päris niisama ei raatsinud ka kätte anda.... Nii ma siis tegingi katset - võtsin vorstitüki ja kamandasin ISTU! Vahtisid teised mulle totaka näoga otsa ja tormasid ümber minu, ise suures segaduses, et miks ma juba ei anna. Aitasin natuke käega tagumikku maha suruda ...ja siis...voilaa... nagu oleks seda nad juba ammu teadnud, kuidas istuda...ja mõlemad.... Niiet vorst nina alla ja enam-vähem 10 minutiga olid nad mu käpa all :D Enne kui laudast lahkusin tegin pulli pärast veel katse, et andsin käskluse ISTU! ja mõlemad istusid supsti üksteise kõrvale ja vaatasid mind lootusrikka näoga.... Uskumatu ütleks selle peale. Mäletan, kui õpetasin oma borderit istuma, siis olin hämmingust lausa sõnatu, kui ta hakkas 10 minutiga istuma ja 15 minutiga lamama... nüüd olen veel rohkem hämmingus, et need slovaikd kordasid sama. Hästi huvitav oli vaid vaadata, kuidas nad nagu üksteise pealt üritasid matkida, nagu silmanurgast jälgides, et näe, tema istus ja sai vorsti, mina tahan ka... ju pean ka istuma :P Olen nüüd nii uudishimulik, et kindlasti katsetan teine päev ka lamamise asja, aga tõenäoliselt pean seda istumise asja ikka natuke kinnistuda laskma :D

Sõbrad

Olen juba pikalt kahtlustanud, et suvised kassipojad semmivad meie slovakkidega. Üks õhtu nägin ka lambavaatluskaamerast, et valgete kuhilate(koerte) otsas on must kogu(kass). Täna aga sai Tiit meil hea tabamust kaameraga,kus Dan`i otsas suisa kaks kassi korraga magasid. Dan olevat korra ka pead tõstnud ja silmanurgast Tiitu vaadanud, aga hommikusest õues jooksmisest( õues oli täna nii fantastiline lumine ilm, et isegi koerad olid vabatahtlikult enamus hommikupooliku lauda taga õues) nii väsinud, et magas rahulikult edasi. Aga eks kassid saa ka aru, kus on hea ja turvaline olla :D

Reklaamiminutid....

Ei jäänud mul muud üle, kui avada oma tagasihoidlik müügiosakond, mida üritan jooksvalt täiendada. Link asub Blogi päitses OMATOODANGU MÜÜGIOSAKONNA nime all. Ei ole mul seal siiski müügil teab mis suuri erilisi saavutusi, aga ehk keegi ikka leiab endale miskit sobivat....

Valmis

Lõpuks ometi on asi nii, nagu olema peab. Nädala keskel sain kätte ka sildid, mis muudavad mu marineeritud peedipurgid täiuslikuks. Kohe samal päeval sain hulgi purke sildistada, et müügiks ette valmistada ja täna rändasid 3 banaanikastitäit peete mandri poole, kus nad erinevatesse mahepoodidesse ja pealinna Talu toidab poodidesse müügile toimetatakse. Nüüd jääb veel loota, et rahvas selle ka hästi vastu võtab ja nad selle maitsega rahul on. ( Vähemalt on siiani tagasiside igati positiivne olnud)

Ja kui nüüd peaks siin lugema mõni selline inimene, kes sooviks ka neid oma juurde müüki saada, siis olen avatud kõikidele pakkumistele. ... loomulikult saab seda minu käest osta igaüks kes vaid soovib :)

Nahad

Värskelt saabusid esimesed 6 lambanahka ja 2 kitsenahka(üks suur hall ja teine väike valge) parkija käest. Kellel soov neid imepehmeid tallenahku omandada, võtku aga julgelt ühendust. Pargitud käsitööna maarjajää ja äädikaga, ehk siis vähe naturaalsema pargiga nahad. nahad on pehmed nii ühelt kui ka teiselt poolt. Keskmine pikkus on umbes 100-110 cm juures ja karva pikkus keskmiselt 8cm. Hinnaks valge lammas 40€ ja must 65€.

Lambaid vähem

Üle pika aja jälle siis paar rida...kiirus sunnib tegema muid asju ja kirjutama ei jõua, ...küll võitlused proteusega, mis natuke energiat ära röövis, küll projektid-plaanid ja lisaks kõigele veel hunnik pereliikmete sünnipäevi.....pisipoja sai ka selle käigus uskumatult 5 aastaseks :D..aga....

Eile hommikul läks mul selle aasta viimane ports lambaid Märjamaale lihaks. Koju jäi veel mõned päris pisikesed pussakad ja mõned mustad poisid, keda tahan just naha pärast ise lihaks teha, et jõulude aegu ka mitte keegi ilma lihtata ei peaks olema ;) Eks mõni lammas-tüdruk läks ka elusalt uude koju, mille üle on mul eriti hea meel ja paar jääragi on endale uued pruudid leidnud. Aga tundub, et sel aastal jääb meil üle talve umbes täpselt 150 looma ringi. Nüüd kui lihaloomad on läinud, saab hakata oma lemmikuid-püsielanikke aiakestesse ära jagama, sest praegu olid nad päris ajutiselt laiali mööda lauta.

Peete pole juba paraku olnud vähemalt paar nädalat aega purki panna olnud, kuid seda viga tuleb ka kiirelt parandama hakata, aga enne tuleb veel kõva äriplaan-projekt valmis saada (mis tahab kõik su juuksed halliks ajada), et natuke Priast eururahasid välja nõuda, iseasi, kas nad annavad ka, aga ega küsija su pihta ei lööda ju :P

Ei see ega teine

Täna sai ette võetud viimase kolme noore kitsepoisi patta panemine...õigemini kahe poisi ja ühe tüdruku....või siiski ka poisi....

Lugu järgmine. Kui kevadel kits poegis oma kolmikud, siis olin siiralt veendunud, et ma sain 3 tütarlast. Aga läks mõni aeg edasi, kui kitsetalle tagumikku, sinna tüdrukute asjade juurde,allosasse, tekkis mingi roosa mumm. Arvasin (ja mitte üksnes mina vaid ka loomaarst), et tegu on mingi kasvajalise või müoomiga. Arst arvas, et see võib iseenesest mingil ajahetkel taanduda. Ja selle, et ta tänu sellele "müoomile" end täis pissis ja tagant kogu aeg selline pruun oli, ei tahaks ma mitte kohe mainidagi...see lihtsalt oli jälk ju.... Aga asi kiskus kahtlasemaks just sügisepoole, kui hormoonid hakkasid möllama nii tüdrukutel kui ka poistel....nimelt see "tütarlaps" käitus kuidagi poisilikult - ajas tüdrukuid taga ja mögises indlevatele kitsedele ja püüdis neid karata. Hakkasingi uskuma, et tüdruk on poluvernik ja teda lüpsikitseks jätmine muutus aina ebatõenäolisemaks, esiteks juba sellepärast, et ta end kogu aeg täis pissis ja mis haisvast udarast ma ikka tahaks lüpsta. Täna siis selle otsuse langetasingi, et läheb patta. Tapal selguski tõsiasi, et ta oligi POISS-TÜTARLAPS, sest väliselt oli ta nagu tüdruk, isegi emakas oli sees, mis sest,et hirmsasti vett täis.....aga emaks kõrval ilutsesid ka kaks väikest munandit, niiet....niimoodi sünnib ka olema....ja tapaotsus oli 100% õige otsus....

Elu läheb kiiresti...

ja nii ka vist koertel... lausa uskumatu, kui suureks nad kasvanud juba on. Mäletan, et algul ei ulatanud kutsad korralikult lammaste jooginõust joomagi - nüüd panevad nad sealt juba vabalt.Juba on nad mõistnud, et kõik lambad ei ole mitte väga sõbralikud ... ja nad silmanurgast ikka jälgivad lammast, et kas tasub temast mööduda või mitte. Samas osa lambaid on ka ära harjunud, et need kaks valget karvakera peavadki nende ellu kuuluma, kuigi mõnedel võtab see harjumine vist hulka kauem aega ja umbusaldus nende slovakkide vastu on kohati veel päris korralik. (Eriti pärast seda, kui emmal-kummal neist tuleb mõttevälgatus neid lambad korraks lõbupärast taga ajada, seda nad teevad õnneks vaid minu silme alla ja minu kisa peale nad TAVALISELT lõpetavad)
Väiksed X faktorid :D
Oskame ka olla teineteisega sõbralikud, kuid tundub, et hetkel on juhtpositsiooni enda kätte võtnud Dan, sest kontide äravõtmise eesõigus on TEMAL ja neiuke Zeta peab õnnetult alla andma....olen neid mõni kord ka pidanud lahutama, sest on ikka hirmutav mörin ikka küll, kui poiss otsustab neiule kohta kätte näidata ja hammastega tal kõhust kinni on....ja vaimusilmis kujutan ette, kuidas nad metsloomi ära ajavad....
Aga lambasitt on endiselt väga maitsev :D
Üks neist lammastest, kes on meil leebubud ja kohe peaga koertele vopsu ei jaga enam.
Ja selline siis me suuremaks saanud poja Dan ongi....ja karvasemaks on ta ka juba läinud, selja peal sellised kelmikad lokikesed-lainekesed :P Arvasin juba, et ta jääbki kole lühikarvaliseks, aga endised koeraomanikud lohutasid, et ta vanematel sünnivadki algul vähemkarvased lapsed ja karvakasv algab hiljem....erinevalt meie tütarlapsest, kes nägi välja meil nagu valge lumepall.... kuid täna hakkasin vaatama, et ka tema udemed hakkavad asenduma "päris" karvadega :D

Kokkuvõtteks läheb meil päris kenasti ja arvan ka et suht edukalt, aga eks päris tulemused ole järgmisel aasta paista. Hetkel tundub,et tüdruk on umbusklikum ja igat ühte ta endale kohe ligi ei lase ning haugub valjult, kuid Dan läheb rõõmsalt kõigile inimestele vastu hoogsa sabaliputusega. Aga ega nad mul inimesi ei peagi karjaaiast tõrjuma, probleem on mul ju hoopis ebasoovitavate metsaelukatega, kes meie maale trügivad....

Külalised

Eile käisid meil külalised - üks tore pere mulgimaalt - Rita abikaasaga....Läbi raskuste, aga siia nad lõpuks jõudsid. Aga tulemise põhjus oli lihtne ja hea - meie pere paar noort kitseneiut ja üks sikupoiss said endale uue hea kodu. Kuna poisid lähevad mul niikuinii potti, siis lausa kahju oli seda poissi sinna panna, kuna ema oli tal hea piimaandja ja ka uhkete nisadega ning poiss nägi välja, kui kompu, puha lokkis tukaga, nagu oleks ma igal hommikul tangidega keeramas käinud :D Ja tegudemees tahtis ta ka kohe hirmsasti olla, tuli ta juba lausa ketti panna,muidu teeks kõik töö me vana sikupoisi eest ära(vist osa ka tegi) Seega...vähemalt ta nüüd uues heas kodus. Kaasa sai neile pandud ka kaks noort kitsetalle, sest minu laut ja võimalused lihtsalt nii palju lüpsikitsesid vastu ei võta, võin ju tahta, aga suund meil siiski lammastele ja 6. lüpsikitsest +4 noort kitsetalle, mis alles jäid, on mulle ikka rohkem, kui küll. Ja rõõm, et need kaks toredat kitsetalle ei pidanud oma otsa leidma supipotis...mingi valik ju tuleb endal teha, kuigi raske südamega.... Õnne ja rõõmsaid päevi neile sinna kaugele!!

Üle pika aja....

...kirjutaks ka natuke. Kiire-kiire on kogu aeg, nagu iga sügis, aga see käib elu juurde. Aga lõpuks ometi sain ma kartulid sorteeritud ja arve kokku lüües oli üllatus suur, sest number oli kohe hulka suurem, kui möödunud aastal - eelmine aasta 5,2t ...see aasta 8,2t (arvestuses siis nii väikesed, suured, praagid ja seeme) .... See muidugi selgitab, miks need kartulikastid mitte kuidagi ei tahtnud lõppeda. Kokkuvõtteks peab ütlema, et kartul oli ilus ja saagiga rahul. Tänasest sain ka oma kartuli kohalikku Selverisse müüki...eks näis, kuis läheb...

Järge ootavad aga villad, mis nüüd pesu tahavad. Sai täna kõik laudast ära aita tassitud, et lähitulevikus oma lambad lauta panna...on õues ikka nii maru külmas-märjaks-nõmedaks muutunud, et lammastest lausa kahju (kuigi ise nad ei tundu sellest väga numbrit tegevat, aga enda seisukohalt on paha vaadata...ja rohi kipub ka lõppema) . Aga homme-ülehomme Tiit tööl ja kõik see töö jääb järgmiseks nädalaks.

Eile sai ka käidud suurel mandril...ja nagu meile omane, sai reis võetud ette ootamatult. Viisin linna kartuleid -peete ja minu uut toodet - marineeritud peeti... Samas sai peale võetud mahesuhkur ja maheäädikas peetide marineerimiseks, et siis varsti tuleva (loodetava)positiivse otsuse korral mahedaid peedimarineeringuid teha ja müüa.... Ja neid tuleb tõenäoliselt päris hulka, sest toorest peeti on mul aidas veel nii peaaegu 400kg jagu.... niiet tööd jagub.

Laupäeval käisin aga kohalikul Sügislaadal, millel osalemise võin ka suht edukaks lugeda - vähem, kui 2 tundi ja 7kg juustu oli läinud....

Aga nüüd lippan jälle tegutsema, sest kutsud laudas ootavad süüa ja kitsed tirimist....

Masendav

Ma ei saa aru, kas mina olen loll, naiivne või muidu idioot....Ühesõnaga...helistas mulle inimene, kes soovis osta suurema koguse kartuli...ja kui algul käis jutt mahekartulist, siis meie jutt jõudis välja sellisele kohale, et see nn. meie mahe kartul ei jõua kunagi turule mahekartulina, sest viisakaltöeldes ainult idikad maksavad mahekartuli eest rohkem. Ja see, et kui mina (meie enamus talude kartulikasvatajad) soovivad kg hinnaks saada 45 senti, siis käsiti mul uurida eestis kokkuostuhindasid..... Ja üleüldse tahtis ta Hiiumaalt minimaalselt kokku saada 10 tonni kartulit(taludest nagu aru sain), mis natuke kahtlane mulle,et niipalju saab.... Ja kui lõpuks ütlesin talle, et kui ta arvab, et meil siin talunikud on nõus kartulit neile müüma alla 40 sendi kg-st siis öeldi mulle kiirelt head aega ja rohkem pole mõtet rääkida...siis millest me räägime üldse??? Siis võiks nad ju kohe minna suurtootjate käest neid kartuleid ostma ju! Miks nad üldse talunikke narride hindadega kiusama tulevad, sest isegi 45 senti on selline hind, kus jään mõtlema, et kas järgmine aasta üldse niipalju kartuleid maha panen, sest see vaev ei tasu ennast lihtsalt ära, küte on kallinenud pea 100%, kuid kartuli hind vaid napilt poole võrra.....talunikku ju ei saa suurtootjaga võrrelda. Aga nagu ta ütles, et inimest üldse ei huvita, kas kartul on mahe või mitte vaid ainult see, kas selle saab odavalt , siis julgen selles kahelda...pidage siis mind kasvõi lolliks! Aga tuju ta nati ära rikkus külllll.

Las sadada

Täna saime lõpuks kõik kartulid üles, niiet las sajab nüüd ja see kartus, et kartul uppuma hakkab, on vähem. Ka küüslaugu sain maha, niiet tali võib peaaegu tulla.

Järgi on vaid kartuli sorteerimise töö, mis ka omajagu aega võtab....kui lihtsalt suure-väiksed ja seemne eraldama peaks, võtaks see nati vähem aega, aga kui tahad veel vaadata vähe kaubanduslikku välimust ja auguvabadust, siis võtab see töö siiski nati rohkem aega.

Jätkuvalt sebin oma mahepaberimajandusega, et ametlikult võiks mahedana nii peedisalatit kui ka juustu müüa...aga oma idiootsusest ja lollusest võtab see jama aega, aga kedagi teist, kui ennast süüdistada ka ei ole....niiet tuleb pilk häbist maha suruda ja edasi mässata, sest pooleli oleks ka nagu narr jätta....

Tutvumine lammastega

Üritame siin teha tutvust lammastega. Poiss on nagu rahulikum tüüp, ei ta eriti karda neid ega ka haugu väga lammaste peale - ju siis on enesekindlam. Aga neiuke on veidi arglikum ja kipub kogu aeg haukuma, eriti alguses, aga nüüd on asi veidi parem. Lauda taga tundub mul olevat üks parem seltskond lambaid, kes väga jalaga trampijad ei ole ja hirmus uudishimulikud on nad ka, nagu ka alumise pildi pealt näha on, tulevad pigem koeri uudistama. Koedad käivad aga nina maas ja otsivad lambašokolaadikomme, mida aga põske pista - kohe hirmsasti lähevad need ubinad neile peale, vastik lausa vaadata. Aga mis teha.Dan , nagu ütlesin, on julgem ja marssis lausa lammaste keskelt läbi, Zeta vaatab igaksjuhuks veidi kaugemalt....
Aga uuriks ikka seda asja lähemalt ka, sõber Dan ju ikkagi läks
Aga haukuda tahaks ikkagi nende peale, arvab Zeta
Siin aga laudatreeningud. Panin osad väääga julged lambatalled lauta ja käime siis mitu korda päevas nende aias tutvust tegemas. Need talled on tõesti vanad rahud ise - löövad koera lähenedes tagajalad harki, saba püsti ja loodavad, et ehk need karvakerad ka neid sügaksid....aga esialgu peavad koerad nendega harjuma...eriti plika. Aga poiss juba tõmbab oma väga tatise keelega üle lammaste ninade ja on marurahulik....
Algul täna õues olles läks kõik nagu paanipäraselt ja tutvus oli ilus....kuni jälle Zeta haukuma kippus ja seepeale lambad lõpuks jooksu pistsid......ja loomulikult koerad seda vahva mänguna võtsid ja neile järgi kihutasid, vältides minu kisa ja kutsungeid...Pärast seda ma siiski lahkusime karjamaalt, sest nendele kippus see mäng vist meeldima...aga mulle jälle ei meeldi....

Väike tunnustus

Tunnustus, mida ma ei oleks eales arvanud ja miks ma selle vääriliseks osutusin jääb mulle siiani selgusetuks..... Aga tänud sellegipoolest ja püüan olla edaspidi veel tublim, et selle tunnustuse vääriline ka olla....

Siin nad siis ongi...meie pere uued karvased

Pühapäeval linnas käies saime ja oma kutsud kätte. Mingil hetkel tundus, et asi on keerulisem ja äkki ei saagi neid sel päeval, sest mingil imelikul põhjusel oli kuskil resi jälgimise lehel kirjas daatum 19.sept....aga ei lasknud end sellest heidutada .... ja kell 1 aegu sai uuesti helistatud lennujaama kus nad pidavat täpsemalt teadma, mis on juba Prahast õhku tõusnud lennuki pardal...ja tõesti seal me koerad olid. Tore :D Ja kogu see kätte saamine lennujaamast oli niiii lihtne, et lausa lust - läksime lennujaama taga olevasse saatmisfirma lattu, kus kutsikad oma suure saatekorvikesega olid, andsin allkirja ja kohaliku lennujaama maksu ja koerad olid minu...nagu nalja. Ja nüüd võin ma neid teile tutvustada....

Tõuks on Slovakkia tšuvatš, korralik ja töökas valvekoer. Suurem noormees pildi keskel on Dan ja pisem karvane neiu on Zeta. Poiss on häääästi sõbralik( kui mitte liiga sõbralik, mida me hea koerte organisaator ja tulevane nõuandja Teet kõige rohkem kardab) Neiu on natuke ettevaatlikum...noh ta on ka pea kuu aega noorem ka. Poiss siis 3,5 kuud vana ja tüdruk 2,5 kuud. Aga käivad mul sabas nagu oleks kogu aeg minu koerad olnud...maha ei jää. Lammastega tutvus võtab veel aega, sest esimese hooga nad hakkasid nende peale hoopis haukuma, noh pole nad ju neid varem kohanud oma elus.
Bella pärast oli mul natuke mure, et kuidas tema nendega sõbruneb, ei julgenud kohe mitte lahti lastagi ja panin ta rihma otsa. Aga tundub, et asi väga hull ei ole, algul püüdis ka veidi uriseda, aga nägi, et pole mõtet, kuigi vahel jääb mulje, et püüab neid ohjes hoida ja nad paika panna. aga eks näis kuidas läheb.
Siin on siis esimene hommik laudas, kus ma nad ka lõpuks pildile sain, sest on nad ju nii mu külje alla kogu aeg, et mitte ei saa pildile...nagu ka järgmisel pildil näha...

Homme siis Tallinna linnas üle pika aja...seekord siis erakordsel üritusel( vähemalt minu jaoks) Vabaõhumuuseumis leivapäeval ja mahedaüritusel... ja lisaks veel esmakordselt väljaspool Hiiumaad oma juust müümas, seda siis ka samade päevade raames korraldataval sügislaadal, niiet mandri inimesed, kel huvi astugu läbi. Juusut hakkan müüma umbes kella 12 ajal kuskil maheda leti nurga peal, kus mulle lahkelt kohta pakuti.....

Ja tagasi tuleme tõenäoliselt koos väikeste kutsadega, kui kõik ikka plaanipäraselt läheb ;)

Valmis....

Täna saime lambad karvatuks.... suur töö on tehtud, kokku sai pügatud 194 lammast Kogu selle sirteeringu ja numbrite kirjapanekuga selgus, et üks kadunud lammas on siiski mul karjas, kuid üks noor must pisike utetall aga kaduma jäänud....suvel juuli keskel ta veel igatahes oli ta alles, aga nüüd on kadunud ja ei teagi kuhu....Aga selle peaks vist juba niisuure karja juures lugema loomulikuks kaoks, kuigi seda on raske endale tunnistada. Veel nägime pügamise aegu väga kummalise asja - ühe lamba põsk oli niimoodi paistes, et kohe kole ja tuvastasime lõpuks, et see pehme suur põsk on lihtsalt mäda täis - tegime sinna augu ja hakkasime mäda välja pigistama....ausaltöeldes oli päris räige tegevus, aga ehk saab kõik korda, sest lammas ise nagu tunneb end suht normaalselt, sööb ja joob rõõmuga ja ei tee sellest jubedusest nagu väljagi....aga mis teha, kuid põhjus on selgusetu.

Aga täna Märjamaale minevad lambad on jätkuvalt siiski meie laudas, sest kuna hommikuks saabus kohale torm Katja, siis jäid ära kõik reisid ja seega jäi ka Märjamaa auto teisele poole, aga homme hommik on siiski rohkem lootustandev ja ehk saavad lambad reisi alustada siis.

Pikk läbirääkimiste-otsingute-saamiste protsess hakkab lõpule jõudma......Koerad tulevad..... eeldatavalt pühapäeval :D

Lühidalt - müdistan paberimajanduses, lammastes ja kartulites. Kõik väga tähtsad ja kiired toimetused ja lihtsalt ei teagi mis järjekorras kõike peaks tegema.õ

Lahtiseletatult - paberimajandus keerleb hetkel ümber mu uue toote - marineeritud peedisalatis, mida plaanin turule paisata...kohe-kohe paberid korras ja tõenäoliselt läheb esimene partii pühapäeval mandri poole, et siis mingil hetkel Tallinnas Rimis Talu toidab nurgas müüki panna....

Lammastega madistamine tähendab seda, et pühapäeva lõunaks sai kogu sitt välja ja söötmed jälle paika ning peale lõunat said ka lambad sisse vihma eest varjule pandud, et siis teisipäeval-kolmapäeval pügajate käte vahele langeda.....ja kolmapäeval lähevad osad lambad ka lihatööstusesse....ühesõnaga täna tuleb neid veel sorteerima hakata....

Kartulitega on asi niikaugel, et varane kollane katul on üleval ja sorteeritud ja seda koguseliselt siis nõks rohkem kui 2700 kg. Antsu kartul on osaliselt üleval, kuid pea pool on veel maas. Üleval olevad Antsud aga ootavad sorteerimist, milleks mul lihtsalt hetkel aega ei kipu olevat....ja mu uus maasikapeenar....ootab ka...ja aega ei ole....aga hirmsasti tahaks seda valmis saada.....ehk siiski jõuab enne talve maha istutada ja nad jõuavad ka juurduda...nüüd aga lauta..

Toimekas päev

No ei taha öelda, et teised päevad küll logeleks, aga eile sai rügatud mitmel rindel....hommiku algus oli veidi nukker, sest Triibu nägi välja veidi kahtlasevõtu haige - nukrutses nurgas, et söönud, ei tahtnud liikuda ja käies lausa taarus...ehmatas mind ikka väga ära. Esmalt arvasin, et sai üleeilse hirmkohutava vihmaga külma, kuid kraadides mingit erilist palavikku talt välja ei võlunud, siis turgatas mulle pähe, et ehk on mälu kinni, sest andsin talle vist eile vähe suurema leivakannikate koguse - ehk oli palju. Sai talle siis oma kapist viimane Rumenstarteri tuubi lõpp välja otsitud ning vähemalt osa sellest talle hommikul sisse pressitud - küll hoidis omi hambaid tugevasti koos. Päeval käisin mitu korda teda jälgimas ja olukord tundus kogu aeg vähe nutusevõitu. Enne õhtut sai veel üks ports rohtu sisse talle pressitud.... Täna hommikul ei olnud ma mitte kindel, kas ta veel elus on....ruttu esimese asjana lauta tormates vaatas ta aga mulle palju rõõmsama näoga üle aia otsa....ja ta mäletses. Veidi nõrk veel on, aga ju kosub :D

Järgmine asi, mis oli vaja sel päeval korraldala, oli lambatapp...Ajasin Bella abil lambad üle tee lauta, valisime seekord välja ühe musta poisi, sest mustade nahkade soovi on juba üsna mitu inimest andnud...

Järjekorda ootas õunamahla tegemine,millega siiski mu vanemad aitasid.... Aga enne seda tuli ära teha ka juust, sest piimakapp hakkas üle ajama.

Ja miks kõik nii kaua aega võtab, sellest lihtsalt aru ei saa...aga õunamahla kuumutamiseni ( ja pärast suve esimest korda tule pliidile alla tegemiseni) jõudsin alles pärastlõunat.....ja oh seda sauna, mis me köögist sai :P Aga minu ports mahla ( umbes nii 70-80l) sai vähemalt kuumutatud ja ema rändas veel 80 liitriga kodupoole..mahla tuli hulka rohkem, kui plaanitud ja minu purgitagavarad tahtsid vägisi otsa lõppeda...

Veel sai vahelduva eduga rehekoda koristatud ja talvepuude konteinereid varju alla taritud( no seda tegi peamiselt siiski Tiit oma tõstukiga) sest see viimaste päevade pagivihm mitte ei mõju me põhimõtteliselt kuivadele puudele hästi....

Õhtuks ei tahtnud enam jalad aga hästi peal kanda...aga laste kooliriided olid ka veel valmis panemata, tuli neid veel kapist välja otsida ja poistele sega proovida, et kas on suvega liiga palju pikkust visanud...aga püksid oli praegu täpselt parajad( kevadel olid püksiotsad peaaegu vastu maad) Niiet uute pükste otsimisest või pikemaks laksmisest ma siiski pääsesin...

Täna sai võetud esimene ports kartuleid üles...natukene...nii 700kg ringis. Tegu on varase kollasega (jubedalt hea pudrukartul) ja saak on üsna korralik. Kes tahab kartuleid, andku teada, ehk saame kokkuleppele!

Tähelepanu!

Igaaastaselt on mul jälle probleem ploomipuu all....siit üleskutse - KES TAHAB PLOOME, ANDKU ENDAST JULGELT TEADA JA TULGU KORJAMA!!!!

Aga nüüd on mul maja jälle täiseti tühi külalistest - esmaspäeva hommikul lahkus Martin ja täna hommikul lahkusid ka itaallased. Tulemas on siiski korraks ehk meie oma neiu...Madli, aga tema täpsest tulekust veel ei tea, sest vahele on tal tulnud tähtsad toimetused, aga ehk ikka ühel päeval jõuab, vähemalt meie ootame teda küll :D

Poistevahetus

Nonii...Laupäeva hommikul läksid mu itaalia noormehed korra Eesti lõunapoole poole, et sealt kaasa võtta üks oma kolmas sõber ja siis koos tagasi tulla....no ja nüüd täna õhtuks nad tagasi tulidki, kui siiski kahekesi, üks mu poistest jäi sinna ja asemele tuli seal viibinud noormees... Päev oli neil kohutavalt pikk, sest ärkasid nad juba kella 6 paiku, et siis ikka meiepoole hakata hääletama, aga neid oli tabanud terve päev üks suur ebaõnn ja keegi ei ole neid peale tahtnud võtta, aga õhtuks nad siiski siia jõudsid...

Aga minul on nüüd suur segadus, sest see teise sõbra nimi on Frederico ja see eelmine oli Fransesco....no ja ma lihtsalt ei suuda kuidagi meelde jätta, kummal see kumb nimi nüüd oli.. sestap ma nüüd siia selle üles tähendangi, et kui kahtlema hakkan, siis saan siit spikerdada :D No on ju ned nimed nii sarnased, mõlemad F-iga ja lõppevad ka O-ga....niiet...ehk saan ka selgeks :D

Päevaplaan 200% täidetud

Eilne päev oli meil ilusa ilma tõttu väga produktiivne. Päevaplaan nägi ette porgandite ülesvõttu ja juustutegu.... ja ootamatult maandus meile ka 11 kg lesta, mis ootasid puhastamist ja soolamist. Lestapesu õnnestus me itaaliapoistel teha, et nad eelmise päeva peedivärvitud sõrmed "liivapaberiga" puhtaks saaks....mina panin samal ajal juustu tegusse ja siis porgandipõldu...

Ja uskumatu...porgandid said üles nagu naksti - neli inimest on ikka neli ja töö lausa lendab. Kaks suurt kasti sai uhkelt porgandeid täis ja nüüd ootasid need veel puhastamist-sorteerimist ja lehtede eemaldamist. Üldiselt peab selle aasta porgandite kohta ültema, et vääääga palju on haralisi ja keerukujusid. Selle põhjuseks väideti targemate poolt, et selle aasta ilm on kõiges süüdi ja mina ei pidavat mitte ainuke ohver olema - pikk kuiv ja siis vihm.... Aga ehk elame üle, üritame võtta neid mida saame....niiet pakkuda oleks ka hulgi mittestandartseid porgandeid odavalt....

Pärastlõunasööki läksime porgandite lehti siis lõikama ja päevaplaaniks oli üks kast ära lõpetada....aga võta näpust, saime teisegi kasti valmis. Üksi oleks ma seda nii paar päevakest vähemalt teinud. Lisaks porganditele sain ka peedid ära sorteeritud - suured ühte kasti ja väiksemad (mida inimesed siis osta võiksid) teise. Nüüd saan siis neist suurtest peetidest hulka marineeritud peeti teha - nii 200 kg vähemalt..... Või on keegi veel huvitatud peetide endale soetamisest?? Tulge ja valige vaid välja!

Peet üleval, porgandivõtt ootamas...

Tegelikult on saavutusi natuke rohkem. Täna, vihmaga võideldes, lõpetasid poisid kartulipõllu rohimise, mille üle mul on ikka väääga hea meel. Pole küll kontrollimas käinud, aga arvestades eelnevate päevade töö tulemust arvan, et ei pea ma seda ka tegema. Nüüd võib rahus juba kolletuma hakkavaid kartulivarsi maha lõikama, kartmata et umbrohuseemned mööda põldu laiali lendaks ja järgmisel aasta sajakordselt end kasvataks.....

Pärastlõunat sai veel kiire töö tehtud peedipõllul, kus võtsime üles kõik oma peedid, sest kartsin, et varsti on juba kõik nii suureks kasvanud, et keegi ei taha seda enam osta. Niikuinii pean vist üsna mitmed kilod tegema purki ja sedaviisi ära müüma. Ausaltöeldes ei saa ma linnainimese eelistustest vahest kohe mitte aru. Väidavad, et nad tahavad väga väikeseid peedikesi ja ka väikeseid purke misiganes sisuga, käivad iga päev ja igaks päevaks eraldi süüa ostmas ja kõik peab samal päeval suudetama ära süüa... no kohe mitte ei saa hästi sellest mõttest aru, miks peab iga päev mööda poode kolades aega viitma kui saab osta mitme päeva portsu süüa kohe valmis.Aga eks see siiski iga inimese lõplik otsus siiski ole ja mina seda tõenäoliselt muuta ka ei saa. Seega tuleb nende pilli järgi tantsida ja teha suuremad peedid väikestesse purkidesse (vähem kui 0,5 l purgike) ja pisemad peedikesed nõudlikele linlastele maha müüma.

Veel käisid mul täna külas kõrgem seltskond rahvast - nimelt seitsmeliikmeline komisjon, mis hindab mahetootjaid ja mahetooteid. Hiiu Mahe hirmsasti tahtis mind sinna esitada, mida nad ka tegid ja nüüd käis siis komisjon minu elamist ja tegemisi hindamas. Ei tea ma täpselt, miks mind sinna taheti saata, ei ole ma midagi erilist, nokitsen vaikselt põlve otsas ja püüan vaikset viisi inimestele lihtsalt pakkuda seda ehedat ja head, aga kogused on väiksed ja teadmiste poolest veel nigel....niiet...mis siis ikka, eks näis mis sest jamast välja tuleb, tõenäoliselt mitte midagi sest minust suuremaid ja paremaid leidub palju rohkem ju :P Aaaa...siiski kogu selle külaskäigu finaaliks osutus kiire lambanaha(-kade) ost....sest jäin ilma kõigist kolmest ilusast nahast, mis mul veel varuks oli :D Nüüd tuleb aga jälle siis lambatappusid ootama, et uusi nahku saaks :P

Ja kohal nad ongi...

Eile saabusid meile kaks itaallasest poissi ja täna siis see kolmas noormees. Tunduvad kõik päris normaalsed ja toredad inimesed olevat. Lõunapoisid ,Alessandro ja Fransesco on natuke ebaootuspäraselt vaiksemad ja tagasihoidlikumad aga see tänane poiss - Martin on täis posotiivset pulbitsevat energiat ja pealehakkamist. Täna käisime itaallastega jätkuvalt kartulipõldu rohimas, sest pole ma sellega ikka veel ühele poole jõudnud....päris hulka saime edasi - kolm inimest on ikka kolm inimest ja lõbusate itaalia laulude saatel lendas töö jõudsalt. Ehk homme annab ilm ka midagi normaalselt siis on isegi lootus see põlluke valmis saada.... kunagi lähitulevikus :D

Veel sai möödunud paaril päeval tegeletud sellise asjaga nagu omale karjavalvekoera otsingutega. Külas käis Teet Otstavel, kes sellega otseselt tegeleb - väga mõnusa olemisega mees peaks mainima..ja tore abikaasa ka :D Aga nüüd me siis otsimegi lahendust oma ilveseprobleemile... aga kust siis ikkagi see koer endale hankida. Üldjoontes maksab üks selline kutsikas nii 1000 € aga kui hakkasime itaallastega seda koera nii huvipärast itaalia lehelt otsima (just seetõttu, et koer algselt just pärit sealt maalt), siis pidin pikali kukkuma, sest seal antakse neid isegi tasuta ära, rääkimata sellest , et paberitega uhkema vanemate loomagi saab nii 400-600€ eest..... hakka või Itaaliasse sõitma.... mine sa tea...eriti veel, kui mõte liigub rohkem kahe looma poole. Kui seda mõtet Teedule rääkima hakkasin, siis mõtlesin, et naerab mind kohe välja, aga võta näpust, kiitis veel takkagi ja ütles, et mõtles isegi seda mõtet... Aga eks siis näi, mis tulevik toob ja mis pöördeid võtab, selge on see, et selline koer saab majja võetud....

Sellest, teisest ja ka kitsest

Olme juba kodus mõnda aega, täpsemalt laupäevast saadik ja kodu oli jätkuvalt samal kohal ja hästi hoitud Ruthi poolt ja kuidagi ei saa ma tänudsõnu ütlemata jätta ka Viivikale, kes aitas Ruthil kitsi lüpsta. Aga nüüd on Ruth juba tagasi Saksamaal ja mina jälle üksi, aga pühapäeval peaks siia jõudma kaks itaallast ning esmaspäeval on lisa oodata ühe meesterahva näol Slovakkiast(kui õieti mäletan), kes juba Eestis viibib ja kuskil teises talus aega veedab....

Tahtsin rääkida ka oma kitsest, keda ma hakkasin lihtsalt lüpsma,kuna ta udar oli ikka oioio, kui suur ja kartsin, et sinna võib lõpuks tekkida ka põletik, kui asja niimoodi jätan. Aga jama oli juba siiski alanud, sest esiteks tühjakslüpstes ma siiski avastasin ühe mitte väga ilusa ümarja moodustise sealt nisast, mille tõttu sai talle ka kohe antibiotikum peale lajatatud.... oli abi ja mõne päeva möödudes tal see muna kadus ja nüüd ei ole seal mitte midagi tunda. Piimakogus on ka mitte poeginud kitse kohta ikka päris korralik - nii pea liiter hommikul kui õhtul.... aga probleem on selles, et me seda piima ise mitte kuidagi kohe tarvitada ei saa :S piima on totaalselt roosa. Rääkisin sellest arstiga ja see arvas, et ehk on mingi veresoon lõhkenud ja see peaks paranema umbes nädalaga...no selline kahtlus oli minulgi....aga kui hakkas jooksma juba kolmas nädal, siis tekkis juba kerge paanikaosakond, sest niimoodi asi ju jätkuda ei saa. Rääkisin ka teise kitse kasvataja ja mu hea sõbra Külliga, kes ütles, et tal oli umbes sama kogemus, kus noort kitse( ja muide minu kitse tädi) lüpsma hakkas ja sealt nii kolm nädalat oli roosat piima tulnud...oli ta juba mõelnud, et teeb kitse lihaks, aga siis läks asi normi. Aga minul juba kolmas nädal, aga ei miskit muutust. Jälle on mul telefoni toru pius ja kõllan loomaarstile. Jäi teine ka mõttesse ja siis mõtles välja - ainuke võimalus veel proovida teha kaltsiumi süsti naha alla, vähemalt lehmadel see aitab. Nii saigi kohaliku tohtri juurde pöördutud, et seda preparaati tuua. Lehmadel tuleb seda süstida veeni, kuid kitsel on see ikka totaalselt võimatu ...ma arvan...nii et tuli teha seda naha alla.... Aga katsu sa seda sinna teha, kui ta tõmbab oma naha seljas närvipingest nii prinnile, et lausa võimatu mingit nahka näppudega üles tõmmata. Kuidagi see siiski õnnestus, kuigi pean ütlema, et kaks päeva tagasi, kui ma seda opi esimest korda tegin, siis tundus, et pea pool sellest preparaadist lihtsalt läks kaotsi... täna tegin teist korda ja see õnnestus tükk maad paremini... Aga nüüd siis esialgsetest tulemustest - tundub, et asi liigub paremuse poole ja eile õhtul ja täna oli piima juba heledam, tükk aega kiikasin sinna ämbrisse, et kas on normaalne või mitte, aga ise veel siiski juua ei julge sest kõrvalämbris oli piima siiski päris kriitvalge, mida siiski selle neiu piima kohta veel öelda ei saanud....Niisiis said kassipojad endiselt värsket piima, mille üle vähemalt nemad ei kurda :D

Puhkus

Üle pika aja olen ka mina (meie) puhkusel. Läksime perega Soome minu õele külla. Esimesel päeval külastasime Helsingis lõbustusparki, kus vähemalt mina ja Gabriel nautisime seda täiel rinnal - sai sõidetud raketiga ja lastud enda ajusid pea alaspidi loksutada....Õhtuks olime loomulikult kõik parajad laibad ja uni oli ütlemata magus. Mis sest et ei pidanud hommikul kitsi lüpsma minema, aga Margus oli üllatuslikult pool kaheksa üleval( kodus ta ka nii vara tavaliselt ei ärka), aga mis sest. Eks ta natuke magas ka autos, kui olime teel Urve juurde, mis asub nii 160 km põhja poole...ja Heinigi oli kohale jõudes täiesti tuttu jäänud ja oli paras tegu teda üles ajada....no küll oli magus uni...

Tänase päeva plaan on käia natuke onu Tapio paadiga sõitmas....

Kogu selle reisi juures on muidugi kõige igavam ja tüütavam auto ja praamisõit, aga üritan sedagi aega väeheke kasulikumalt veeta - kaasas vardad ja lõng ning täiesti esimest korda elus olen kudumas kaelapitssalli :P Siia sõitmisega õnnestus mul peaaegu pool salli valmis saada :D Ehk koju jõudes on valmis .....

Tõsilugu ja naljalugu

Viimases kohalikus (Hiiu Leht 26. juuli) lehes ilmus artikkel ilveste murdmise kohta, mis nii mind kui ka teisi naabreid on kimbutanud...kes silmi viitsib punnitada, see saab lugeda seda siit alt....Päitses oli ka kena pilt, kus ma koos lammastega olen, aga see lihtsalt ei olnud skännides väga hea kvaliteediga enam...ostke leht :P

Aga täna helistas äiapapa ja teatas, et meis kirjutatakse ka õhtulehes... Kuna ma tavaliselt selle lehe austaja ei ole ja seda ei osta, siis täna ma seda siiski tegin, sest sellist head naljaartiklit lihtsalt pidi lugema ja kohe korduvalt...no niiiii naljakas oli, päeva parim kild ja tujuparandaja( mis mul täna kohe vägisi käest kippus minema) Tekst ise selline, head lugemist:

Ilves hoiab Hiiumaal inimesi hirmu all, küttida ei tohi.

Hiiumaal on ilves tänavu murdnud vähemalt viis inimest, kuid keskkonnaameti sõnul pole kahjud metslooma küttimiseks piisavalt sured. Turismitalu pidav FIE Maire Kannas Käina vallast puutub ilvesekahjustuseda kokku juba mitmendat aasta: ilves on käinud räsimas tema juures peatuvaid turismigruppe.

"Ilves on minu juures nelja aastaga kokku murdnud üle 25 soomlase. Loom on julge ning inimesed on teda kohanud korduvalt, ühte murdmist on lausa pealt nähtud" ütles peamiselt väismaalastele suunatud turismitalu omanik.

Keskkonnaameti jahinduse spetsialist Ivar Marlen aga leiab, et praegu pole probleem veel nii suur, et peaks küttima väljaspool jahihooaega. "Murdmine peaks olema suurem" ütles Marlen

Tulevad ja lähevad

Ja nii ongi...Kolmapäeva hommikul saatsin bussi peale Nicola ja nii ma veetsin kaks päeva täiesti üksi...Neljapäeva õhtul tuli aga juba paar päeva Tallinnas viibinud Ruth, kes juba tuttav eelmisest kevadest ja esialgsete plaanide kohaselt pidi sama bussiga saabuma ka üks eesti poiss, aga tema teatas natule enne viit, et jäi noh bussist maha.... no mis sa hing ikka kostad, kui maha, siis maha ja kõigi eelduste kohaselt jõuab ta nüüd täna õhtuse bussiga.

Aga homne päev on paras katsumus, kus ma lisaks oma kuueke kitsele ka Külli 13 kitse pean nii hommikul kui õhtul lüpsma minema...eks võtan siis oma külalised kõik praktiseerima :D..aga nali naljaks, tõenäoliselt pean siiski ise selle lüpsitöö ära tegema....Eks siis anna teada, kuis läks....

Kitsede liigutamine

Juba paar päeva tagasi andis Spoti väga järsk piima vähenemine märku, et vist on nende karjamaal nende jaoks seda maitsvat kraami väheseka jäänud. Ja juba eile hommikul viisin ta ära suurele vastvalminud karjamaale, kus võsa ja kõike mõnusat hetkel jagub küllaga. Aga kuna ta seal väga üksikuna( mis sest et seal teisigi kitsi oli) ja hirmsasti kogu aeg kisada üritas, siis mõlgutasin terve eilse õhtu mõtteid selle ümber, et kas viia ka ülejäänud lüpsiloomad sinna või mitte. Kahtlema pani vaid see asjaolu, et sealt lüpsma on palju ebamugavam minna ja karjamaal seda ka teha ei saa, sest pole nii mitut kitse seal kuhugi kinnitada jne. Aga siiski lõpuks jõudsin selgusele, et parem ikka viin, sest piimaand oli neil ikka kõvasti vähenenud. Eks siis õhtul paista, kuidas me lüpstud saame :D Aga hommikul andsin kõigile külalistele ühe kitse näppu ja läkski lahti jalutuskäik kitsedega. Ainult Triibu jäi kitsetalledele seltsiks....ehk talle jägub seal piisavalt süüa ja saan teda ka seal lüpstud....

Vanad uudised...jälle

Alustan siis eelmise nädala reedest, kus olin uue külalise ootuses...laupäeval pidi meile saabuma sakslanna...aga võta näpust, mu ait täitus päevake varem ja ka väga oodatud ootamatute külalistega....

Reede pärastlõunal helises telefon, kus teises otsas oli meil juba korduvalt wwoofinud juba oma inimene - Maris....teatas, et on praamil ja tulemas siia saarele, koos ema ja õekesega...peamiselt siiski folgile, kuid astuks ka meilt läbi. Olin väga õnnelik, et sai neid jälle näha. Ja kuna neil ei olnudki ööseks kindlat peavarju, siis pakkusin veel tühjana seisvat aita, sest siia tahtsid nad jääda vaid üheks ööks ja kõik nagu sobis :D

Saime jälle maitsta Marise maitsvait kooki ja lasin tal mulle meelde tuletad

a, kuis tehti seda ahjupeeti, mille üle ma juba üsna tükk aega olin mõtteid mõlgutanud, et peaks ta käest küsima, aga nüüd tekkis kohe selline harukordne võimalus :D...Ühesõnaga oli Maris meie köögis täiesti omas elemendis :D Kas pole?

Nende äraminek aga lükkus muudkui edasi, sest kuidas sa ära lähed, kui su omatehtud kook just ahjust tulnud ja maitsvad peedid just sinna rändasid? Ei saa ju.... ja lambaaed oli ka poole ehitamisega :D Said nemadki natule kätt külge panna ja näe.

..saigi valmis ning järgmisel hommikul said me pool nädalat laudas istunud noorloomad jälle rohumaale...ja vee SUURELE ROHUMAALE tagasi , oh mis rõõm :D Aitäh teile!

Siin pildil see väike koomiline olukord, kui vanu utteid eraldasime hetkeks kitse aeda ja nad seal sees end nõnnaviisi ära olid parkinud :D

Enne äraminekut said nad muidugi tere ütelda meie pere uuele ajutisele liikmele - Nicolasile - neiu saksamaalt. Temal on tänaseks päevaks kitse lüpsmine täiesti selge ja tuleb Illu lüpsmisega täiesti toime, ilma et ma peaks teda enam kontrollimagi. Muidu igati armas tütarlaps, kes tavaelus tegeleb filmindusega....

Aga esmaspäeva õhtul tulid meile juba järgmised sakslased, üks paarike - Volker ja Caro. Kuid nemad lähevad juba homme pärastlõunal minema, neil on plaanis teha pikem tuur läbi baltiriikide ja mina olin esimene peatuspaik...nad on autoga...Aga eks see lüpsmine on üks asi, mille edusamme ma nagu oskan kõige rohkem hinnata,seega räägin ikka sellest :P.... ühesõnaga neil võiks lihtsalt olla natuke rohkem julgust seda tissi pigistada, muidu pole nagu midagi - tuleb välja küll :D Lihtsalt rohkem praktikat. Paari päeva koh

ta täiesti OK

Sai ka üks õhtu oma suures kartulipõllus käidud - sinna oli selline mets peale kasvanud, et lausa kohutav. Mõnes mõttes ei midagi katastroofilist, aga samas mitte ka midagi ilusat. Lihtsalt mõned maltsad olid paari nädalaga ennast lausa puuks kasvatanud, niiet kartul lausa ta alt enam välja ei paistnud, aga samas oli ka täiesti puhtaid platse, et nagu pole peaaegu midagi rohida.

Pool põldu saime metsast harvendatud, teine pool on siiski veel teha. Tahan loota, et ehk jõuab homme hommikupoole veel kambaga sinna peale rünnata, enne kui meil kaks töökätt vähemaks jääb, sest lahkub see paar pealelõunat.

Täna sai aga peaaegu mittemidagi tehtud...ja pean tunnistama, et see oli väga väsitav. Hommikupoole sain neile siiski näidata, kuidas käib juustutegu , kuid pealelõunat käsime Eesti suuruselt viiendat saart vaatamas ( Kassaris, kui keegi ei teadnud)

ja kiiresti lups ka Kõpus ja vanajõeorust läbi lipatud...ja metsa all mustikaid söödud ( 4€ kilost kokku hoitud :D )

Nüüd olen aga mittemidagi tegemisest surmväsinud ning lähen magama ja pildid panen kunagi teine homme.......

aaa...ja laupäeval tuleb järgmine sakslanna...seekord korduvkülastus eelmise kevade külastaja Ruthi poolt ;) Puhta sakslaste kuu :P

Suur madin ja kisa

Eile sai ette võetud see suur töö - lammaste sorteerimine, ussirohu andmine. Eraldasime lambad kolme gruppi. Esimeses olid selle aasta talled ja osad vanemad lambad, kelle talled juba olime ära söönud ning noor poolpeenivilla jäärapoiss, nemad saavad nüüd täiesti uuele rohumaale, aga enne tuleb veel sinna aed paigaldad, seni jäävad nad lauta, et nad saaksid rahulikult omad parasiidid välja lasta. Teise gruppi jäid vanad uted, kes said seltsiliseks vanema jäära. Kolmandasse said mut jäärapoiss koos temale sobivate tüdrukutega.....Aga kisa on nüüd palju, sest emmed otsivad lapsi ja vastupidi...aga see peaks mööduma paari päeva jooksul ja siis on kõigi eelduste kohaselt karjamaadel rahu ja vaikus. Aga selle sorteeringu käigus selgus see, et kaotsis on siiski veel paar noor väiksemat talle :S Laipasid pole ka nagu näinud või lihtsalt viidi need nii kiiresti ära, et näha ei jõudnudki....Aga kokku võttis see töö oodatust kauem aega, planeerisin nii 3-4 tundi, aga tegelikkuses alustasime kella 11 paiku ja lõpetasime õhtul 7 aegu...seal see siis ka lõunapaus....aga ikkagi hirm kaua aega läks...

Saime

sel öösel veel pea terve öö mõnusasti vihma, niiet hommikul enam ei tulnud vähemalt majatagusest põllust mitte grammigi kuiva mulda välja. Olen nii tänulik. Suurde põldu lähen hiljem tutkima, loodan, et sealne seis on sama.

Aga täna hommikul seda linnupesa kontrollides pean kahjutundega ütlema, et seda enam ei ole...kas siis sellest hirmsast vihmavalingust või leidis tõesti sellise vihmase ilmaga mingi loom selle üles, aga puruks see on, munad kadunud ja lindu loomulikult ka. Tegelikult vaatasin seda pesaehitust ...tundus mitte eriti vihmasõbralik olevat, tehtud puhtast heinast ja see põhi oli küll kuidagi rabe...vat ei tea, igatahes katki see on....

Ei jäänud tulemata...

üle pika aja see kosutav vihmavaling...taimed niiiii rõõmustasid :D Ööseks lubatakse veel seda juurde...las tuleb( peaasi, et korraga nüüd liiga palju ka ei tule, siis võib uputuseks minna)

Lubatud linnupildid

Kui tahtsin hakata pilte arvutisse tõmbama, siis selgus kurb tõsisasi, et mu kaardilugeja oli tuksis..väikese uuringu käigus selgus, et lihtsalt üks juhtmeke oli pooleks läinud ja seda andis edukalt tinaga parandada...kui Tiidul aega ükskord on... ja nüüd tal oli ja pildid on kenasti teile nähtavad :D

Ükspäev aga sain juba kerge ehmatuse osaliseks, kui nägin, et mu kass tõi oma suures armastuses minu vastu, mull ühe samasuguse linnukese, kes seal pesas istub...ei osanud kassiga mitte pahandadagi. Tõttasin kohe pesa kontrollima...ja ema ei olnud pesas...olin õnnetu. Õhtupoole läksin uuesti vaatama, et ehk ikka polnud see lind ja õige on pesas tagasi... ja seal ta istus ja vaatas mulle otsa :D Käin ikka aegajalt vaatamas, et kas kõik endiselt nii...tean, et see minu vaatamine midagi ei aita, aga ikkagi...

Aaa, muide me vaarikad hakkavad juba valmis saama :O Pole ükski aasta nii vara neid saanud, tavaliselt kipub see jääma juuli lõppu, aga selleaastane suur kuumus ja troopika vist mõjub neilegi. Tuleks seda vihma ometi ka...me pole siiani saanud mitte piiskagi vihma, viimati saime seda õnneistust nõks enne jaanipäeva. Heinad on kõik ilma vihmata valmis tehtud, lõhnavad ja rohelised, paremat pole tahtagi, aga nüüd oleks tagumine aeg vihma saada, sest muidu ei ela mu sibulad ja kartulid seda põuda üle...eriti sibulad, mille lehed kohati kolletuvad tippudest. Kui seda ilmajaama natukenegi uskuda( mis viimasel ajal ikka suht puusse on pannud) siis täna õhtul on meil järgmine võimalus seda kastet saada( mis juba nädal tagasi pidi kindlalt tulema, aga on päevade kaupa aina edasi lükatud) Saab siis näha...ehk tuleb ükskord ära ka :D

Vahelduseks midagi ilusamat

Tahtsin kirjutada juba varem, aga mitte mahti ei ole...nii ma siin nüüd poole öö aegu toksingi, harjunud juba hilja magama minema, talvel seda aegu juba ammu keeraksin kolmandat külge( va. poegimiste aegu :D )

Kõigepealt juustust....ükspäev tegin siin järjekordselt juustu, aga päris kiire oli ja nii see kalgend jäigi vähe kauemaks seisma sinna potti....ja hakkas kergelt hapnema...ja siis otsustasin teha uutsorti juustu, mida ma kahel korral päris kogemata ja enda teadmata poolikult tegin. Seekord siis püüdisn teha vähe õigemat moodi. Jutt käib mozzarella juustust, mida just tehakse hapukamast juustumassist. Eelmised korrad juba nägin, et kui seda lõigatud kalgendit kuumutasin, et siis see mass kuidagi venima, ei oskanud ma seda mozzarellaga mitte seostada, sest pole seda poest kunagi ostnud ja pole ka selle tegemist lugenud.....nüüd siis esimest korda tegin ja peaks ütlema, et päris hea tuli - selline rebitav ja soojas meeletult sulav-veniv..tee või patsi :D , maitset "päris õigega" võrrelda ei tea, aga tõenäoliselt teen ma seda ka teinekord. ... Aaa...ja kõige tähtsam teade, mis juba isegi natuke hapuks on läinud....NÜÜD VÕIN MA TÄIESTI AMETLIKULT OMA JUUSTU MÜÜA JA MITTE KEEGI MU KALLALE EI TULE ja seda nüüd juba peaaegu kuu, aga möödunud nädalal käis ära ka inspektor, kes kontrollis ära kõik paprid ja analüüside tulemused :D

Aga eile trimmerdasin ma vaarikate vahelist ala, mis suht metsa kasvanud ja vaarikad ise karjuvad ka, et PALUN ROHIGE MEID.....aga sain vähemalt nende vahel tehtud...aga umbes vaarikarea keskpaigas nägid üllatusena üht linnupesa sinna okste vahele tehtud...ja ka munad sees...5 tükki tervelt. Esimene mõte oli, et ju on see pesa ilma emata, sest pesa oli tühi....no aga loomulikult, kui mina sellise käramasinaga sinna rüdistan. Lõpetasin rea ära ja läksin uuesti pesa kaema ja suur oli mu üllatus, kui emme oli pesal ja vahtis minuga tükk aega tõtt...üritasin kiirelt lahkuda ja teda mitte häirida. Aga murelikuks teeb mind see, et tõenäoliselt need linnupojad suureks kunagi ei saa, sest kass sööb need 90% tõenäosusega lihtsalt ära - pesa asetseb maapinnast nii umbes 60-70 cm kõrgusel.

Tegelikult lindudest räägiks veel, sest kui ma kitsedega kevadel nn suvelauta ( maja taha asuvasse vanasse sauna kolisin) nägin ükspäev oma suureks üllatuseks, et ühe riiuli ülaosas asub linnupesa. Lootsin , et saan varsti linnulaulu saatel kitsi lüpsta....aga läks teisiti... Ükspäev ma lindu enam ei näinud ja pesa katsuma minnes oli seal see 4 vastkoorunud surnud linnupoega.... tõenäoliselt sattus see lind kassi ohvriks :S Ei oskagi öelda, mis linnuga tegu oli - selline väike linnuke ja äkki isegi on sama lind, mis vaarikate vahel. Aga pildid ma sain vähemalt sellest vaarikalinnust ja üritan need siis üles riputada, kui olen nad kunagi oma fotokast arvutisse...ehk jõuan kunagi :P

Ja heinast ka siis veel.....Tänase päeva seisuga on enamus maha niidetud - nii 45 ha ja selle nädala lõpuks peaks selle ka kõik kokku saama, sest vihmapilved triivivad meist aina kõrvale ja meile jääb vaid kuum lõõskav päike, mille abiga saab loomulikult mõnusat rohelist lõhnavat heina. 10 ha vähemväärtuslikku heinamaad jääb veel teha ja sellega nii kiire ei ole....

Vist ikka õige otsus....

ja ütleks veel ainuõige, et ajan iga õhtu omad lambukesed lauta. Täna hommikul tuli naabrimees, kes ka lambaid kasvatab, meile ja ütles, et täna öösel on tal üks lammas murtud. Tegelikult murti tal ka jaanipäeva aegu miskit, aga siis ei ole ta kellelegi ennem sellest rääkinud...aga nüüd olid minu lambad laudas ja kuskil tuli sel hullul loomal ju murda.....Läksin oma "asjatundliku" pilguga siis seda lammast vaatama... no pilt ikka väga sarnane - kõri läbi ja tagakannika pealt tahetud sööma hakata. Helistasin siis aga jälle juba tuttavale puhkusel viibivale ametnikule, kes lubas asja esmaspäeva hommikul vaatama tulla...no talle ka rahu ei anta. Naabri karjas on aga surnute kontrolli all hoidmine ja tuvastamine tunduvalt raskem kui minul ja nad ausaltöeldes ei ole üldse kindlad, kas neil karjamaal rohkem laipu ei ole...katsu sa läbi käi 10 ha suurune suht kõrge rohuga ala, mis on pikitud kadakate ja muude puudega...lihtsalt võimatu...ja üle lugeda ka lambaid ei saa nii lihtsalt, sest neilgi on karjas üle 100 looma. Aga selline hirmuseis võtab varsti ausaltöeldes nutumaigu suhu, sest mitte midagi ei julge teha. Tahtsin teha uue karjama, aga ei julge, sest sealt ma ei saa mitte lambaid igal õhtul koju lasta ja sealgi muutub laipade otsing keeruliseks, sest ala palju suurem ja puudevõsaga osaliselt kaetud....ei kujuta ette kui suure -kõrge aia peab kiskjate tarvis ehitama.

Ja veel vaevab mind üks suur küsimus...et kuidas ma oma lambad nüüd ära jagan??? On mul ju karjas kolm täiesti erinevat jäärapoissi ja tahtsin teha ka kolm eraldi gruppi, aga kui ma pean iga päev lambad ühte lauta ajama, siis see ei ole võimalik....ja õue ei julge ma neid ka jätta....ja innaaeg tuleb varsti kuu aja pärast peale....ja arvan, et talvel ma päris näo järgi ma neid tallesid omadele isadele külge ei poogi....ja kevadeks ma poegimist ka ei tahaks jätta, selliselgi juhul, kuhu ma need jäärad ja mõned kotipoisid panen..lauta heinale eraldi aeda???, parem mitte, juba katsetatud lollus....ah....sai vist kõik oma hinge pealt ära räägitud...aga mure jääb ikka

Keeruline

Elu ikka peab vahel nii keeruline olema...kõik oleks nagu vääga hästi, kui üks asi peab selle ära rikkuma....räägin ikka va kiskjast, kes mu karjamaal mu lambaid "armastamas" käib. Pärast juunialguses murtud lammast ajasin ma oma lambad üle tee suure lauda taha, seal on neil siiani olnud turvaline ja keegi neid murdmas ei ole käinud.....aga kui kaua sa neid ikka seal hoiad - toit saab ju seal otsa ja päris dieedi peal pole nagu ratsionaalne neid hoida, kui ma mingit toodangut ka nagu tahaks....päris lõbupärast ma neid siiski ju ka ei kasvata...Seega lasin ma nad selle nädala alguses uuesti üle tee parematele rohumaadele. Esimene öö oli rahulik, teisel päeval sain ma kätte kõrged karjusepostid ja ürtasin vähemalt ühest küljest( ilvese arvatav sisenemise pool) aeda kõrgemaks ja tihedamaks teha....seegi öö pole keegi keegi käinud....aga peale kolmandat ööd nii hästi siiski ei läinud. Hommikul jälle karjamaale minnes oli mul jälle üks laip, kes seekord oli arvatavasti üks noor aprillilõpune tall, täpsemalt tuvastada ei suutnud, kuna seekord oli juba pea ka ära söödud...ja tagumik....ja sisikond...nägin vaid et tüdruk, sest sabaalune oli järgi.

Ei jäägi nüüd hetkel muud üle, kui ajan iga õhtu oma lambad üle tee lauta. Natuke kahju on seda teha, eriti kui näed, et lambad on just pärast suurt päevakuumust õhtuhämaruses asunud täiesti haudvaikselt einestama....aga mis sa teed, Rohkem loomi ma lihtsalt ei tahaks ohverdada. Ja keskonnaametnikku nüüd päris püsikülaliseks ka ei tahaks....

Aga head uudised siis lõppu :D Meie lammaste talvehein on peaaegu valmis...umbes 50 rulli varuks siiski veel, tehtud on 294. Homme läheb aga jälle niitmiseks ja tõenäoliselt peab ka ilma, kuigi tahaks ka väga seda vihma, mida eile õhtul vaid kerge kaste eest saime. Pühapäeval on jälle väike lootus, et ehk saame...võiks ju...ja see väike vihmake ei tee ka homme niidetud heinale midagi, vaid loputab puhtaks :D Kunagi öeldi, et üks õige hein peabki väikse vihma kätte saama..mine sa tea. Aga ülejäänud nädal tõotab erinevate prognooside kattudes kuiv tulema, eks näis, sest tahaks siiski teistele lamba-loomakasvatajatele head kvaliteetset heina müüa ;)

Nädala kokkuvõte

Ja juhtub nii nagu alati( nagu teiste blogijate kogemuski ütleb) - piltidest tuli üks segapuder, aga üritan nüüd lahti seletada, aga järjekord on puht pudru....Nädala lõpus tuli lõpuks ka selline ilm, kus võiks öelda, et nüüd on aeg suve nautida, sel puhul me tassisimegi oma toidupotid õue ja einestasime seal...
Veel sai see nädal tehtud kooki...meie pere majoneesikooki :D ...Meie kiire elutempo juures kooki küll väga tihti ei saa aga selle nädala vihmasel neljapäeval see siiski juhtus :P
Veel saime tänu Florenci abiga tehtud ühe suure töö....peedipõllu rohimise ja nagu pildiltki paistab, on see tehtud töö( või tegemata) väga selgelt nähtav... Ja kuna lubasime peale rohimist ka õhtul korra rannas käia, siis tulid poisidki meile korra appi( no seda siiski igapäev ei juhtu :P )
Ja siis sai nagu eestlasele kombeks ka veidi jaanitatud - esimesel õhtul käisime naaberküla jaanitulel, kus kohalikud Florencile kohe nobedalt eestlaste "kombeid "õpetama" hakkasid -
....sokutasid koduõlukapa kohe pihku ( õnneks ei tehtud sel aastal väga kanget õlut, vähemalt nii nad väitsid)...siis viidi küla vaatama, suitsulammast ahjust võtma...varsti arvasin, et minnakse ka sõnajalaõit otsima :D...siiski mitte :P

Siin me ülemeelikus ja üleväsinud tujus noormees, kes arvas, et jaanipäevaks on nii tugevaks kasvanud, et suudab emme õhku tõsta :D
Korra sai siis ka rannast läbi hüpatud( ikka siis peale seda rohimist)Aga siis hakkas Kassaris vihma sadama ja tuli aga Käina poole tagasi minema, kus ilm oli ilus ja päikegi kippus paistma.


Ja siis ehitasid lapsed endale kõrguhüppe...ja nii nda siis hüppasid päevast-päeva :D Lõpuks kiideti, et juba oleme üle hüpanud 110cm-st ... tubli on !Margus siiski nii kõrgele ei küündinud :D

Sai pestud ka villa...ja pean ütlema, et valmis sain..lõpuks. Nüüd on kõik vähegi pesemist kannatavad villatutid ära solberdatud ja võib vabrikusse viia :D

Kiiresti sai ka kedratud, sest Florence tahtis saada kirjut lõnga. Viimase päeva õhtuks saingi korrutatud umbes 150 g lõnga. Ühekordset oli veel, aga aeg sai lihtsalt otsa, sest korrutamistki tegin öösel nati enne 12-st

Ja loomulikult ei saanud jätta lambaid kallistamast ;)

Aga laupäeva hommikul läks Florence ära ja tagasitulemise tõenäosus on ikka päris suur...ehk juba sel talvel ;D

Florence on tagasi :D

Mul on jube hea meel, et Florence, kes meid külastas möödunud jõulude aegu, on meil jälle tagasi ja saab siia jääda kuni laupäevani. Tal on viimased Eestis olemise päevad ja pärast seda läheb ta üle pika aja jälle tagasi Prantsusmaale. Aga meil mõlemil on vääga hää meel ükseist enne seda veel näha. Ta on tõesti tore, energiat täis tütarlaps....

Lõpuks ometi

Silo sai eile valmis...vähemalt see, mis oli maha niidetud. Kokku on meil siis 40 rulli, natuke oleks veel vaja. Ja nüüd võib rahus sadada ja kasta me põudset maad...küll on tore. Ja seda on nüüd juba sadanud päris mitu tundi ja praegugi räästas siriseb. Seega pärastlõunane elu toimus rohkem toas, ikka seda seapesa koristades, mis enam kriitikat ei kannatanud, hommikul tegin siiski veel kiire villapesu. Õhtuks nägi tuba juba päris elamiskõlblik :P

Aga siiski...üks asi on veel, mida ma täna tegin - jogurtivalmistamise kasti ....Idee tuli sellest, et kui hakkasin suvepoole siin nati jogurtit tegema ja pliidi alla enam suvesooja tõttu tuld teha ei saanud, siis tekkis probleem, et kuhu ma võiks panna selle jogurtipurgi, et ta ka soojas seisaks. Parasjagu seisis mul köögi nurgas kraasi kõrval üks villakott....mis oleks, kui topiks selle sinna sisse, mõeldud tehtud. Hommikul oli mu üllatus suur, kui jogurtipurk ikka veel soe oli ning jogurt täpselt parajalt hapnenud, e. jogurtiks muutunud. Siis mõtlesin, et ega ma saa jääda sinna villakotti seda purki toppima, teeks parem sellise kasti, mille ma vooderdan seestpoolt villaga. Selletarbeks mõtlesin kasutada sellist villa, mis oli juba lamba seljas pooleldi vilti läinud ja ühes tükis, seda oli mugav ümber purgi panna ja purgi väljavõtteski jäi kenasti õigesse kujusse. Loomulikult pesin villa enne ka puhtaks ;) Eks varsti proovin, kas ja kuidas siis kastimeetod töötab :D

Loll pea, mis teha

Niimoodi ma kirjeldaksin hetkel ennast, kui ma õiget aegu unustasin kitsedele ussitõrjekuuri teha. Nüüd siis teen seda osadekaupa, et mitte korrapealt kogu piimast ilma jääda. Rohuks kasutan ikka albendazoli, mille piimajoogikeeld kestab vaid 4 päeva. Kõigepealt võtsin ette need, kel pole üldse tallesid ja selle ühe kolmikutega muti, kes koos talletutega ringi hängib...niivõrd-kuivõrd, sest tundub teine selline eraklik rohkem olema ja oma teid käima....

Tema neli päeva sai nüüd läbi ja vist natuke pealegi ja nüüd tõin ma ta nende talletute mammide juurde, et hakkan siis ka teda lüpsma, sest tema talled ka piisavalt vanad, et saavad ilma emmeta hakkama.

Ja siis läks kord nende kahe kitse kätte, kel ma just nädal-poolteist tagasi talled juurest võtsin....katsetasin, et kas võtavad veel talled omaks ja alla. Tundub, et üks võttis kindlasti, kuid teise jätsin oma kaksikutega siiski igaks juhuks lauta boksi, et vajadusel emmet paar korda päevas kinni hoida. Nende piima saan ma nüüd tarbima hakata pühapäevast alates...või siis laupäeva õhtust. Ja siis need ülejäänud kaks....hmm...need tuleb vist ükshaaval ära rohutada ja piim lihtsalt tallekeste kätte joota, sest nad on ikka niiiii maiad seda piima-vadakut ämbrist lürpima :P

Esimesed silod siis tehtud ja kui homme ilma ikka peab, siis saab ka tänased niidetud 4 ha tehtud. Vihma pole meil endiselt tulnud, kuigi kõik põllud karjuvad selle vee järele, aga mis teha. Samas heina-silo tahaks ka teha, aga kõike head vist korraga ikka ei saa.

Rohi on igalpool nii pikaks kasvanud - nii majaümber, kui ka karjaaedade alt. Siiani on traatidest küll vool kenasti läbi käinud, ükspäev sai just üks kitsetalleke nätaka kirja, kui läks liiga traadi lähedalt rohuliblet püüdma. Maja ümbruse heinamaad üritasin täna ka käed villis ja higipull otsaees veidi madalamaks ajada, pool sain vist tehtud. Aga hetkel tundub, et lihtsalt töökäsi veidi napib... Ise olen mitmed päevad tegelenud liha ja lammastega - noh jaanipäevaeelne aeg, mis teha ja egas siis klienti saa ka uksest välja saata, seega miski muu koht peab selle arvelt kannatama, aga mis ikka. Peedid peavad veel seda rohimist-kõplamist ootama, viimane tutt villagi on veel pesemata, ja tubades valitseb kaos. Naljakas, mõtled küll, et mida ma siis teinud ka olen??!!?? Aga aeg nagu lihtsalt kaob käest ja lased ringi nagu orav rattas - teed natuke siit ja natuke sealt ja vastik on asja juures see, et näha pole nagu midagi( peale selle, et kapp paisub juustust ja koeral on tükiks ajaks lihasaadusi sügavkülmas)...neh....jäin nüüd lobisema, lähen parem koristama, enne kui voodisse kobin...

Kisub silole-heinale

Kuna meie kandis seda vihmaõnnistust väga ei ole olnud, vaid kuivailmapiisku saime, siis läks Tiit täna hommikul põllule niitma. Tõenäoliselt läheb see siiski siloks, aga järgnevad põllud tuleb kiiresti heinaks tegema hakata, saaks ehk kvaliteetse heina, sest rohukasv nagu lubaks juba niita vähemalt osadel põldudel.....aga eks näis, mis see ilmasäädus lubab, hetkel igatahes lauspäike ja +22,3 .....

Kuum

No kohe ei saa üle ega ümber neist halbadest uudistest. Aga nagu igalpool mujal Eestis, nii ka meil olid ilmad ikka jube kuumad, üsna mitu päeva( vist isegi terve nädal) järjest näitas meie termomeeter maksimumi paar komakohta vähem, kui +30 ja see oli liig....nii ka lammastele...

Laupäeva hommikul läksin ma lambaid kontrollima - oli selline sisetunne - ja seal ta oli, üks noor talvine talleke, kes tegi oma viimseid tõmblusi....pea oli juba lõnts...jooksin ruttu tuppa noa järele, et ehk saab veel vere kätte, noh natuke saingi... Väliselt oli lambaga kõik korras. Ja kuna Tiit oli sel päeval jälle tööl, siis tuli mul esimest korda elus ise see nülgimise ja kõik muu, mis lamba tapuga kaasas käib, ise ära teha. Ja kuna olen seda korduvalt kõrvalt näinud ja viimasel ajal ka natuke aidatud jalgade lahti võtmisega, siis see töö nüüd täiesti võõras ka ei olnud.... Nii siis venitasingi lamba lauta ja hakkasin pihta - tahtsin ju väga teada saada, mis seal lamba sees on, et kas miskit sisemist viga või tõesti kõik korras ja lihtsalt kuumarabandusse surnud. ( noh ja väike uudishimu ka, et kas saan selle tööga ISE hakkama) Ja saingi ise valmis, nahale tegin vaid ühe väikese augu sisse. Aga sisemiste organite vaatluse tagajärjel võisin öelda, et seestpoolt oli ta korras...soolikad olid veidi punakamad, kui tavaliselt, aga arvasin esmalt, et seetõttu, et veri ehk ei ole ka päris korralikult välja voolanud, kuigi süda oli verest tühi.

Pühapäeva hommikul käisi jälle igaks juhuks lambaid kontrollimas ja kõik oli kõige paremas korras, kui välja arvata see, et ega nad laudatagusest puudevõsast lahkuda küll ei taha( ja nii ikka iga päev ja terve nädal) ja terved päevad on neil lihtsalt dieet....Õhtul aga avastasin ehmatusega, et üks järgmine talvine tall on ära koolnud, sealt enam midagi päästa ei saanud, sest oli kange juba.

Nüüd võtsin igaks juhuks kätte telefoni ja helistasin arstile, keda ma ikka aegajalt oma murega piinan, vähemalt teab ta mida ta räägib, kuna tal endal ka lambad - Tõhela loomaarst ....Ja sealt sain ma vastuseks, et jah, lambad võivad saada kuumarabanduse, temalgi seda juhtunud....ja küsimuse peale, et kas soolikad olid punakad-roosakad, pidin ütlema, et jah....see oli kindel tõestus, et kuumarabandus ja selline seisund pidi olema pöördumatu ja kui lammas veel hinges on, siis aitab ainult nuga ja saad vähemalt natuke liha, sest ravida seda ei saa....Selle seisundi kohta oli üks keeruline nimi ka, aga seda ma parem ei ütle, sest võin juba valetada :P

Siit kokkuvõte, kulla lambakasvatajad, olge selle kuumaga ettevaatlikud ja jälgige hoolikalt omi lambaid, sest see rabanduse hetk võib tulla äkki....

Ja platsis ta ongi...

va see vastik ilves... Käisin täna kiiresti sups Pärnus, et ära tuua silokiled ja rullivõrgud, sest eks see heina-siloaeg lendab ikka kolekiiresti peale. Jõudsime õnnelikult juba enne kella 7-et koju, kuid siin ootas mind halb üllatus - tegin lammastes ikka kontrollreidi..... ja avastasin, et karjas oli käinud möödunud öösel ilves ja maha murdnud ühe noore aastase ute. Oli teine selle hirmsa kuumaga paisunud nagu õhupall ja ei imesta, kui hommikuks lõhki on, aga ma ei tohi teda liigutada ka, sest homme hommikul tuleb ametnik paprit vormistama ja seda õnnetut ohvrit üle vaatama. No mitte ma ei saa aru, mida see ilves nagu tahab, sest lihtsalt murrab maha ja sööma nagu ei kipugi, nii oli eelmisel aastal ja ka sel korral ja murdmise aeg on ka enamvähem sama, kui möödunud aastal - nati enne jaani. Murelikuks teeb jätkuvalt see, et kuhu ma siis oma lambad viima pean ja millise hiidaia ma pean neile ehitama?? Aga eks katsume seda aeda ka veed täiustada ja kolme traadi asemel neid vähe rohkem panna ning kõrgemaks tegema....

Miks????

Nagu igal hommikul, läksin ka täna südamerahuga ja pahaaimamatult kitsi lüpsma...panin neid järjest aga laudas keti otsa, kuid asi muutus kahtlaseks kui Liivit ei tulnud....hüüdsin, aga ei midagi. Läksin välja kontrollima, et kus ta siis jäi....kui nägin, et ta on käkkus lauda otsas rohu sees maas ja ei taha nagu reageeridagi. Lähemale astudes oli mu silme ees öövastav pilt - kitsel kõht lõhki ja pool magu lebas väljaspool kitse. No mida????? Esimene mõte oli, et kuidas võivad kitse olla nii julmad, sest olen ju näinud, kuidas vahes nende sarvedega üksteisele äsatakse. Kuid lähemal uurimisel selgus, et see haav tundub olevat rohkem lõikehaava moodi...aga kust ta selle sai???? Jalutasime aias ringi ja mida ma nägin, üks raudkivi oli otsapidi nii terav, et see selle pahanduse põhjustajaks tõenäoliselt oligi, sest seal kõrval oli ka väike vereloik. Arvan, et ta oli mingi kitse eest põgenedes üle kivi tahtnud hüpata, kuid maandus paraku selle otsa... Kuna teha ei olnud enam midagi ja päästa seda kallist looma ei õnnestu, siis tuli lihtsalt ta vaeva vähendada....ja kuna Tiit oli sel hommikul tööl ja kojutulemine võttis tal veel nati aega, siis tuli mul see kole verelaskmise töö ise ära teha...jube... Pahandusekott kivi, sai nüüd veidi teistpidi keeratud, et selliseid intsidente enam ei juhtuks.

Külalised

Täna külastas meid Marju pere. Esmane külastuse eesmärk oli ühe kitsetüdruku ära andmine, kuid tänu sellele vahvale perele saime me ise rikkamaks ühe poolrootslase võrra, mida ma vahetasin ühe oma texeli ristandtallega. Aitäh Marju! Eks siis näis kellega ma ta sügisel kokku panen, sest egas ma nüüd mingit suvalist lammast sellega nüüd paaritama ei kavatse hakata, aga kujutan ette , et mõni must neiu oleks talle paras kanditaat , aga eks näis. Keeruliseks teeb asja veel see, et nüüd on mul lausa kolm jäära( millest kaks on siis noort) ja ma tahaks tekitada mingid grupid, kuid ei tea kuidas neid nüüd täpselt jagada ja millisesse koplisse nad nõnna panna....aga eks aeg annab arutust

Põllal

Juba üsna tükk aega on ringi madistatud mööda kartulivagusid ja muudkui istutatud ja külitud. Seega nüüd võin öelda, et enamus peeti-porgandit on maas, kartulgi sai eile maha topitud, porru siiski kasvab veel aknalaual, aga eks temagi varsti sinna põllule jõuab, nagu ka sibul, mis aidas oma aega ootab. Aga noh, lihtsalt ei jõua kõike korraga ja hetkel olen täiesti ainsuses ka, külalisi-abiväge on oodata alles juuni algul.... ja rohi kasvab õues nii et müriseb ja mürinaga riist üritab hetkel meie poja abiga natukenegi seda rohumürinat peatada....ehk õnnestub...

Blogi pani segast....

Paar päeva on blogiga olnud mingi probleem....ma kirjutasin üks hommik siia terve pika jutu, mis minu arust ka kenasti ära avaldati( vähemalt mina nägin seda ) aga nüüd vaatan, et täiesti ära kadunud...ja uuesti ei viitsi ma seda ka trükkima hakata...

Aga kokkuvõtvalt ja lühidalt oli sisu see, et nüüd on minugi lambad-kitsed läbi suure tallekisa ja segaduse õues...kisa jätkus õues päris pikaks ajaks...noh...igaaastane suur segadus ja jama nende talledega, kes mitte ei mõista vabatahtlikult ise õue minna.

Veel sai katsetatud mõnel päeval survepesuriga villapesu, mis peaks mainima, edenes päris hästi...vähemalt niikaua, kuni see turbootsik töökorras oli ja ei ole streikima hakkanud...päris vihale ajas, ei aitanud enam ei koputamine ega peksmine ega ka lihtsalt palumine...aga nüüd varsti saame ehk uue, sest see vana lakkas täiesti töötamast...vist mingi praakvärk või lihtsalt nõrguke..sest naabri oma, mis on sama firma oma, töötab laitmatult ja mehe tark pilk ütles, et see torbovärk seal sees on tugevam( vist metallist, aga meil oli plastist)...võta kinni, aga uus on siiapoole siiski teel...saab siis näha

Palju kisa ja suur segadus

Eile otsustasin, et ehk lasen ka nüüd lambad välja...ega seal nüüd teab kui palju seda rohtu ei ole, aga lihtsalt hakkas neist loomadest juba väga kahju...õues nii ilus ja nemad peavad ikka sees olema. Ja kui nüüd rohtu ei jagu, siis panen heinarulli ka ette.

Aga välja laskmine on üks suur jama nagu iga aasta. Vanad lambad lähevad küll kõik rõõmuga õue ja suurt tagaajamist ei peagi toimuma, aga need talled.....no mitte ei lähe oma aedadest välja. Kui nad ise tahavad välja pressida, siis on kõvad mehed tulema, aga noh...siis nad ju väravast ei tule vaid leiavad igasugu muid pragusid...niisiis...väravast tulemine ei ole mitte sobilik viis väljuda. Ja siis üks tants ja trall lahti lähebki, vanad lambad on juba õues ja meie Tiiduga jookseme mööda aedikuid ringi ning püüame tallesid ja üritades neid ikka väravast välja loopida, ühed saame välja ja samas osad kargavad jälle tagasi. Suure higistamise tagajärjel oleme siiski nad kõik välja saanud, aga õues jätkub suur kisa.... ja nii paar päeva, sest emmed rahulikult nosivad ja ega neil enam nii suurtest talledes väga asja polegi. Aga küll need lapsed jälle emmed üles leiavad, on ju iga aasta leidnud.

Kitsedki lasin üleeile paariks tunniks õhtul välja, vähemalt osa neist. Ja jälle need talled olin need, keda pidin ükshaaval uksest õue viskama ja siis kiirelt uks kinni, sest isegi vanad kitsed tahtsid kohe sisse tagasi põrutada, sest MINA ju läksin ära...niikaua kui ise juures istusin, polnud nagu vigagi ja aitas see rohi süüa ka, aga ilma minuta oli kuidagi ohtlik tunne ja lautaminemise kiht oli ikka suur. Eile oli asi juba parem, sest seltsis olid ka lambad ja turvatunne suurem ja talledki ei kartnud seda õuet.

Eile tegi Tiit ka kaera maha, nüüd jääb oodata vaid natuke vihma, et kõik kenasti kasvama ja hakkaks...ja PRIA-s sa ka esmaspäeval käidud, et ikka igaaastane suur rahaküsimine ära teha, vähemalt sellega on selleks aastaks ka ühelpool.

Üllatus-üllatus

Toimetasin toas, kui järsku kuulen Bella kole kurja haukumist lauda poole. Minu kutsumise peale tuleb korra ära ka, kuid jookseb kohe tagasi ja haugub võimsalt edasi. Mõtlesin asja veidi uurida , kuid arvasin, ehk on seal mõni metsloom või teab kes...aga üllatus oli suur, kui mu pilk maandus üleval katusel ja märkasin selliseid uhkeid olevusi. Ma ei ole teab mis ornitoloog, aga minu arust on need ju valged toonekured, mida Hiiumaal ikka suht harva näeb, sest siin nad ju ei pesitse...ei tea küll miks, aga nii see on. Aga nüüd nad mu laudakatusel rõõmsalt istusid ja natuke sain ma neid ka pildistada, kuid läksin vist liiga lähedale ja nad lendasid ära ja tõenäoliselt nad sellise kisakoti, nagu Bella, juurde tagasi tulla ka ei taha, aga mine sa tea, ehk oleme esimese toonekure pesa omanikud...noh väga loll naiivitar siinpool :P

Ja läinud ta ongi

See pilt tehtud paar päeva tagasi, kui meil laudas toimus suur tallede agaajamine ja nummerdamine. Tagaajamise tööd sai teha aga Berit....kuid nüüd on ta paraku praamipeale jõudmas ja päris kahju oli jälle lahkuda. Oli ta just üks selline neiu, kes igati tragi ja meeldiv seltskonnakaaslane ( ja Tiit sai ka tihti kooki süüa :D )... ja temalegi meeldis siin ja kui tulevasest tööst natuke mahti jääb, siis tuleb ka tagasi. Seniks sooviks talle kena kojujõudmist.....