Õnnistused

Nonii, proovin nüüd rääkida pikemalt sellest heast uudisest. Jutt tuleb tõenäoliselt pikk, et kes viitsib lugeda, see viitsib, kes mitte, see jätab vahele...Aga alustaks siis sügisest....
Oleme tegelikult juba mõnda aega mõelnud uuest natuke suuremast traktorist, sest  mõne töö jaoks oleks vaja lihtsalt võimsamat ja teiseks oleks vaja vahel ja kedagi Tiidule appi võtta vaja, aga ega ju vikati ja rehaga ei saada sinna põllale... Siiani on olnud meil väga hea naabrimees, kes omast vabast tahtest on käinud meid aitamas, kuid sellegipoolest ei saa ju ainult teiste peale lootma jääda... ning oma poisid on ja juba selles vanuses, et võiksid natuke traktoritöid teha.... niisiis... oleks vaja uut traktorit.... Siit siis küsimus, et kust saada selleks vajaminev raha, sest päris oma rahadega me siiski välja ei tuleks ja panka ka ei tahaks mitu aastat nuumata. Jäi järgi veel PRIA oma investeeringutoetusega. Teadsin, et ega mul sealt väga suurt lootust ei ole raha saada, aga kes ei küsi, see ei saa kohe kindlasti. Nii ma siis hakkasingi pabereid valmistama ja pead nende numbritega vaevama, mis tahtis kangesti juuksedki halliks teha ja pea valutama panna, aga lõpuks siiski valmis sai ja PRIA-sse ära viisin. Olin jätkuvalt tegelikult kahevahel, et kas me peaks selle traktori muretsema või mitte... kas see on vaid meie enda inimlik unistus saada teine veel või on see tõesti meiele väga vajalik.... Seega jätsin kogu selle otsuse Jumala hooleks, sest tema teab paremini.
Vahepeal sai küsitud ka luureinfost, et kuidas mu projektil läheb, mis peale öeldi, et kahtlane värk, kuna sel aastal oli küsijaid ikka marupalju....kuigi mu punktisumma ei olnudki väga paha, aga lihtsalt konkreetne taotlusvoor oli väääga lõhki juba. Järgmise küsimise peale öeldi, et jah, hetkel tundub, et jääb ikka välja ja raha ei saa..... Siis tuli info, et riik annab näppuotsaga raha juurde, kuid seda ikka ei tea, kas mina sinna sisse jään.... ning jaanuari keskel oli viimane uudis see, et jah, sain küll edasi lükatud järgmisse ringi, kuid kindel pole midagi.... Seega järgnes kolm kuud teadmatust ... kuid olin rahulik, sest teadsin, et kui ma pean selle saama, siis ma saan ja kui me tõesti ei pea saama  ja see meile ülejõu käiks( sest asi on ikka piiri peal), siis me seda ka ei saa... küll Jumal teab, mis ta teeb.
Nii siis tuligi see 19. aprill, kus oli viimane päev, mil nad pidid välja kuulutama tulemused. Ja üllatus oli ikka suur, kui öeldi, et JAH, oleme saanud positiivse vastuse. Ei suutnud seda pikalt uskuda, kuid siis tänasin Jumalat. Järgnev rahaline seis on küll veel veidi segane, kui küll seegi veel laheneb , olen selles kindel.
Aga nüüd pean ausalt üles tunnistama, et see ei ole mitte nüüd esimene kord, kui olen saanud selliselt, üle noatera toetust ja ma kohe üldse ei usu, kui keegi ütleb, et oh, sul oli hea õnn ...
Nimelt esimene kord oli siis, kui küsisin noorte alustamise toetust, mille küsida saamine ise oli paras üllatus, rääkimata sellest, et ainult tol korral sai sisse panna aasta varem tehtud investeeringud (tänu millele me saime kaelast ära 20. aastase pangalaenud, millega ma olime just aasta varem ostnud traktori(traktorit oli vaja, sest olemasolev vana sakslane tahtis vägisi otsad anda)... kas pole ime? ) Ja see, et me selle üldse saime on teine ime, sest mulle väideti igalt poolt, et mul ei ole töökogemust ja ei saa ka seetõttu neid häid vajalikke punkte, mis annaks lootust saada toetust.. ometi olin ma juba mitu aastat tegelenud FIE-na, kuid mu sissetulek olevat ju vaid harrastaja oma....ja töökogemust mul ei ole ju siis... Aga siiski, täiesti viimasel minutil sai paberitega kaasa pandud minu mõne aasta tuluteklaratsiooni E vorm, et kui keegi tahab arvestada, siis arvestab ja kui ei, siis ei..... Ja te ei kujuta ette kui suur oli mu üllatus, kui keset suve sain kirja, kus mulle teatati, et minu taotlus rahuldati ja ma saan raha... no te ei kujuta ette.... sest olin ikka täiesti kindel, et siit ma mingit raha ei saa. Jah, see raha oli mõnes mõttes hädavajalik, et minna edasi selles suunas, et loomapidamisega oma pere täielikult ära elatada, sest ilma selle vajamineva tehnikata (traktor, heinapress, kiletaja, lambaveokäru ja veel nipet-näpet) oleks raske midagi teha....
Nii siis saimegi tänu Jumalale paremale järjele.... laudas töötas edasi see päevi näinud vana sakslane...ja nikerdamine sellega lauda ei olnud mitte kergemate killast, kuigi tegi ausalt oma töö ära... kuid siis mõtlesime, et ju peab ta ikka hakkama pensionile saatma ja jätma ta ainult veel kartulivagude jaoks... nii saigi küsitud esimest korda pria-st investeeringutoetust, et muretseda endale väike tõstuk e. hoovilaadur, mis lihtsustaks oluliselt tööd ja ma ei peaks muretsema et millal tehnika üles ütleb. Aga nagu ikka, oli seegi kord raha saamise võimalus ikka nii minimaalne.... kuid usaldasin jälle asja Jumala kätte. Nii meil tuligi kevadel otsus, et oleme raha saanud, kuigi olime nende saajate seas ikka ühed viimasemad, aga näe, saime.  Seda enam, et täpselt nädala jagu varem me ustav sakslane väsiski ära ja hakkas streikima  ja ei tahtnud enam hästi keerata ja oli ikka paras nikerdamine, et loomadele söök lauta tuua.
Niiet oleme olnud väga õnnistatud ja ma ei saa kohe seda siin ütlemata jätta - usaldage Jumalat ja tema ei jäta teid hätta! Neid imelisi hetki, üllatusi ja õnnistusi võiks siin veelgi rääkida, aga seekord ma siiski lõpetan, kuid lühidalt ütleks, et kogu mu elu siin maal, alates algusest(selle maja, kui ka lauda saamisest), on olnud täis imelisi asi (mida tihti öeldakse, et head kokkusattumused, kuid seda ma hetkel küll ei usu)

Tulemas on häid uudiseid :D Ei tea hetkel, mida ise selle hea uudisega peale hakata...las ma veidi seedin seda ja siis... hakkame tegutsema ;) Varsti täpsustame :D

Titeuudiseid

Uudiseid peaks jälle alustama mitte oma laudast, vaid külapealt. Seekord käisi hea tuttava kitsekasvataja Urve juures, kus ta noor kitseke juba päeval ühe paiku oli veekoti välja punnitanud, aga õhtuks ikka veel ei midagi ja otsest pressimist ka ei olnud. Kuna mul sel aastal üks lammas ka tegi sama triki, siis võtsin asja rahulikult, sest minu talled sündisid vaatamata kõigele täie tervise juures. Kell juba 9 õhtul ja mina ikka laskevalmis. Enne jõudsin muidugi oma laudas ka tuvastada, et üks mu kolmest poegimata lambast tõenäoliselt ikka nüüd kohe-varsti tegema hakkab, aga sinna oli siiski natuke rohkem aega, kui selle kitsega.

Kuna Urve ei ole ise sünnitusabiga väga sinapeal, siis lubasin talle ikka appi minna, kui vaja, kuid enne proovisin teda telefonitsi informeerida. Nimelt peale üheksat hakkas kits ikka selle pressimisega vähe usinamalt tegelema ja lõpuks oligi selge, et tulemas on üks nina.... aga suureks õnnetuseks ei olnud jalgu ja minu juhendamise peale jalgu otsida ka ei andnud tulemusi, kuna seis oli ausaltöeldes seal sees ikka suht segane... Ei aitanud midagi, tuli voodist välja kobida, autole hääled sisse ajada ja sinna sõita.... sest segane olukord tuli ju ometi lahendada. Nii meil siis hakkas tõsine poegimistöö, sest jalgade sortiment sinna pea juurde oli lai - ühesõnaga tahtsid kahe talle jalad korraga tulla ja andis ikka tegu teha, et üleliigseid jonnakaid jalgu eemale saada. Viimaks saime talle kätte. Küll mul oli sellest kitsest kahju, sest kisas teine ikka koledasti nagu tapetaks :S Aga siis vaja ju ka teine välja saada, aga nende jalgade juurde ei leidnud ma kuidagi pead, nagu oleks peata tall. Lõpuks leidsin pea, aga see ei läinud mitte mingi valemiga õigesse kohta, pista või oma näpud tallele silma, et pea õieti seisaks, aga seda ka ju teha ei tahtnud.... Oli päris lootusetuse tunne :S Olgem ausad, kui mina oleks pidanud üksi ja esimest korda tegema sünnitusabi, siis oleksin vist siinkohal omad silmad saamatusest välja nutnud... Viimases hädas tegime katse, et ehk tuleb ainult jalgadega ja kõvera kaelaga välja ( tean, et lamba peamõõtu arvestades see kohe kindlasti ei õnnestuks, vähemalt lihalammaste puhul mitte) Ja see meid siis hädast välja ka aitas. Mõlemad talled tunnevad end täna hommikul väga hästi ja pidid olema täis elurõõmu ja energiat :) Emale palusin ma aga hommikul teha üks antibiootikumi süst, sest selline sees sobramine ei pruugi mitte hästi lõppeda. Ausaltöeldes kartsin ma, et vigastan kitse seestpoolt, aga õnneks kitse tervis ka täna hommikul hea :) Ütleme, et lõpp hea, kõik hea :D

Aga nüüd siis oma lauta tagasi. Panin kella juba üheks äratama, kuid mitte kohe ma ei saanud aru, mis telefon mul karjub sellisel ajal :D Aga ei midad, siiski toibusin mõni aeg hiljem ja tõdesin, et nüüd tuleb vist ikka lauta minna, sest kaamerast vilksatas lamba pepust üks suur pea... Jah... poleks ma õhtul märkanud, et see lammas poegima hakkab, oleks läinud kõik aia taha, sest tall tuli üks jalg ee, teine sees asendis ja seda enam, et tegu oli seekord üksiktallega, siis ka mõõtmetelt veidi suurem.... Aga lauta oli mul tõesti viimane aeg minna, sest talle pea oli juba paisunud õhupalliks, keel paksenenud ja talleke sündimisest väsinud. Noor esmaemme oli aga tubli, sest hakkas usinalt kohe talle lakkuma. Aga nüüd oli mul selline koht käes, kus ma tõesti tundsin puudust sellest maosondist, sest tall ise imemisvõimeline ei olnud (ülepundunud keele ja suu pärast ja püstitõusmisega olid tal ka vist suurenenud pea tõttu raskusi) ja söömata ka teda ei tahtnud jätta. Seega ma riskisin, lüpstes välja natuke piima ja vägisi seda suhu jootes. Vähemalt ei tundunud, et oleks kopsu tõmmanud ja nii me 100g sinna lambasse kadus. Läksin tuppa magama, sest teha ei saanud ma enam midagi, jäi lihtsalt oodata...hommikut...
Hommikul oli minu suureks õnneks kõik korras ja see priske poisslaps tundis end jalgel hästi ning sõi usinalt ema alt piima :D Siinkohal ei saa ma jälle jätta kiitmata seda kaamerat, mis võib elusid päästa :D

Nüüd siis kaks laeva veel, kelle pooldumist ma ootan....

Uuendused

Jätaks nüüd selle eelmise teema ja liiguks eluga edasi... mis olnd, see olnd

Lähme edasi uuendustega.... Nimelt tegi mu kallis kaasa paar päeva pingsalt tööd äsja toast väljaviidud põranda- ja laelaudadega ning nii valmis mulle kitselüpsipukk, sest üha suureneva ümarvormi tõttu on see varsti hädavajalik.... Nüüd ma siis harjutangi kitsi sinna pukile ronima ja tundub, et edukalt. Algul nad küll ei saanud aru, et miks ma neid üldse oma aiast välja tarin ja miks ometi peavad nad mingi krenku otsa ronima? Aga eks see viljapott seal ninaees on piisavalt ahvatlev, et nüüd pärast paari päeva ei peagi neid enam tagumikust üles lükkama :) Paar tükki muidugi käitusid, nagu oleks ennegi sellist agregaati näinud- kasutanud ... aga vaevalt nad seda siiski teinud on...

Illu ja Sirtsu talled on ka nüüd juba üle kahe nädala vanad(saavad juba kohe kolm nädalat) ja proovisin neidki nüüd eile ööseks ööseks emast eraldada. Üks Illu talledest oli küll hommikuks ema juures tagasi ( on nad ju mõnusad pugejad) ja arvasin, et nüüd on ka tissid tühjaks tõmmatud, aga emme ei olnudki talle alla lasknud. Lüpsin ta pooleldi tühjaks, jättes ka talledele midagi.... aga kummalisel moel ei laskun ema ikka kumbagi alla ja nii tuligi õhtul ka veel mul lüpsta ja jätsin talled ema juurde ööseks...ja hommikul oli ka udar täis... no üldse ma sellest kitsest nüüd aru ei saa... pole ta nii mul mitte enne teinud. Aga täna õhtul siiski tundus, et tissid oli nati tühjemad, kui oleks täiesti imemata udar... ehk ikka talled saavad ka süüa,kui ei, siis pean hakkama tallesid ise söötma. Aga eks näis.

Hoiatus

Mõtlesin siin pikal, et kas seda postitust kirjutada või mitte, aga jõudsin järeldusele, et ehk pean ka teisi nii praegusi kui võibolla ka tulevasi loomakasvatajaid hoiatama.

Nimelt kui keegi mäletab, siis ostsin endale möödunud kevadel Raplamaalt Heili Tammaru käest noore siku. No väitis, et tegu on puhtatõulise saanega ja isal on paberid ja puha... kohale minnes ei näinud ma ei isa ega pabereid (isa olevat just läinud külapeale "tööle" ja pabereid ka ei toodud) .... Noja, kuna enamus kitsi nägidki seal välja sellised valged, siis ei olnud mul väga alust ka nii suurt valet ka kahtlustada (no kui loll siis loll) Sai vahetatud see sikk 4-ja noore lambatürduku vastu, keda ta küll ise pidi edasi lutitama... sest muidu ta tahtis saada nn puhtatõulise siku eest saada natuke üle 2000 krooni.... no mis ikka....

Aga sügisel selgus tõsiasi, et see loom kohe mitte ei taha meie ega ka kellegi teise kitsedega toimetada...noh, tegelikult tema tahtis toimetada küll - kargas mis kole ja tüdrukud olid ka väga küljealla hõõrujad.... aga näe tulemust ei tahtnud tulla... nii ta kargas tüdrukuid suisa vähemalt 3 ringi. Ja kahe pere peale kokku oli neid natuke rohkem, kui 15, millest siis lõpuks vaid 2 kitse ka tiineks jäid. No oli sellega kuidas oli, aga mõtlesin, et viiks selle siku siis algsele omanukule tagasi, millega ta isegi alguses nõus oli, aga kui hakkasime rääkima, et ehk saaks pool raha ikka tagasi, siis hakati ähvardama kohtuga ja nõudma arstlikku tõendit ja tema oli oma võidus väga kindel.... Ja kui pakkusime välja, et ehk annaks siis vähemalt kaks lammast tagasi, siis öeldi "Oh Jumal" ja pandi toru hargile..... No see selleks, ju ma võin selle siku ka oma koerte kätte sööta ja olgu ta oma lammastega õnnelik, aga siia kirjutama ajendas mind hoopis see, kuidas see daam valetada suudab, sest minu antud lambaid müüb ta netis texelite pähe 120€( või oli 130 isegi?) tükk ( tundub, et nüüd on ta hinna igaksjuhuks ikka maha võtnud), kuigi sai talle korduvalt ja pikalt seletatud , et lambad on texeli veresusega, loetledes üles, mis verd nad veel sisaldavad... Veel müüb ta thüringeri ja saane ristandeid (kui seal käisime, siis ei näinud me mitte ÜHTEGI thüringeri kitse, mis oma värvi poolest peaks ometi silma hakkama), kes annavad 7,8 l päevas piima. Ja kuulutuse juures olevatel piltidel olevad ilusad thüringeri pildid on pärit internetist ja tema väite alusel on just nemad tema karja eellased... No nii haiget juttu annab ajada ju... Aga ega tema valedel ei ole piire ja neid tekkis üha juurde ja väga sorava jutuna( must valgeks ja vastupidi)... nii ma siis hoiatangi, et keegi teine , kes peaks omale looma soetama, seda kohe mitte selle inimese käest ei teeks.

Aga eks kuidagi peab omad õpperahad ära maksma ja eriti selles osas, et ära usalda igat inimest. Ei pea ise viha ja võtan asja juba ükskõikselt, sest muuta ei saa enam midagi, kui pidasin oluliseks lihtsalt teisi hoiatada, sest mind ei hoiatanud keegi ... Siiski arvan, et ega temalgi need vitsad saamata ei jää, olgu see siis varem või hiljem ... loodan siiski, et varem....

Kõigepealt üks väike pildike meie lammaste karjamaast, millest on saanud järv...õigemini on see järv juba palju väiksemaks jäänud, kuid poisid käisid seal usinalt parvetamas vanad sigade söötmiskünadega, millede seest me suvel lammastele meelituseks vilja oleme andnud..... Aga leidlikusel ei ole ju piire, kui lapsed ükspäev tuppa tulid ja uhkelt teatasid, et nemad parvetavad :D Aga mõni aeg edasi, kui lapsed koolis-lasteaias olid, avastasid selle meeldiva järve parv luiki, kus nad nüüd juba üle nädala end mõnusalt on tundnud... kauaks neile seda lõbu ei jätku ja loodan siiralt, et see kevad ka sel aasta ükskord kohale jõuab ( mida eile hommikul aknast välja vaadates küll kuidagi ei saanud arvata)Aga siis veel ühest mu saavutusest, kus käisin ühe tuttava Ave-Marii juurest viltsusside tegemist õppimas :D Viis korda pesumasinas loksumist.... ja...Tundub, et õpitund oli edukas, sest tulemus näib vähemalt minu enda jaoks päris mõnus :P Lisada tuleks veel nahktald.... Heinigi pistis sussid korra enda jalga ja teatas, et väga hea... temalegi võiks sellised teha :D Niiet tuleb vist varsti uusi susse tegema hakata. Täna käisingi endale poest uusi viltimisnõelu toomas, sest eelmise ja ainumase suutsin ma kohe õpetaja juures pooleks saada. Eks see oli vist ka liiga peene nõel ja nüüd ostsin vähe jämedama lisaks...