Head Eesti Vabariigi sünnipäeva!

 Juba 105 aastat on meil olnud Eesti Vabariik. See on suur õnn ja me peame olema äärmiselt tänulikud Jumalale, et meil jätkuvalt on see riik, kus vabalt elada. Hoidkem siis seda väikest Eestimaad.

Käina Huvikoolis toimus sellele aastapäevale pühendatud kontsert, kus esinesid ka meie lapsed. Kes kohal polnud, saavad seda teha nüüd siit.

Talv tuli tagasi

Juba üle kuu aja oli meil siin saarel peaaegu kogu aeg maa must, vahest tuli kirme ja seegi oli järgmiseks päevaks juba kadunud. Mõni päev oli juba väga kevadine, aga nii kergelt mei siiski ei pääsenud ja tagasi see tali tuli oma ilu, võlu ja valuga... 

Lapsed said kui tellitult vastlapäevaks lume ning kõik läksid kelkudega kooli liugu laskma 😀. Meie siin kodus saame aga teha lumelabidaga jõu ja ilunumbreid. Ning Tiit traktoriga mööda meie valdusi traktoriga ringi tuisata (küll on hea, mul on mootoriga lumelabidas koos ooeraatoriga😀)

Laudas on aga kõik endine. Hurmuritest kitsetalled poevad järjest sügavamale põue ja härra Jännase pruudid ootavad jalad ristis ja kavatsevad siis äkkrünnakut vist teha 🤔? 

Lükkame nunnumeetri veel lati kõrgemale!

Kõik talled tahaksid korraga sülle tulla...aga no ei mahu, eriti kui soovin sellest hetkest teise käega väikese jäädvustuse teha. Need talled on nüüd 3-4 päeva vanad ja hakkavad muutuma juba päris asjalikuks ja on vaid rõõm nende juures olla. Hetkel on sündinud 9 kitsetalle ja neist VAID 2 tk on poisid... Ei tea, kas see on ilmne vihje, et tuleb oma vanem generatsioon hakata pensile saatma , vot ei teagi. Mõni ..tegelikult üsna paljud, on mul juba 7-8 aastased ja paar vanematki, aga kui on tekkinud omavaheline klapp ja piima ka annavad, siis no kuidas ma saan nad lihtsalt maha kanda. Süda ei luba. Ühe tüdruku jätsin sügisel puhkusele ja võimalik, et ta sinna ka jääb, aga kuna tegu lapse ühe lemmikkitsega ning ta on TÕESTI armas, siis ei saa me temast ka ju loobuda, onju?

Sel tallehooajal püüan esmakordselt teha tallede kasvatamisel veidi teisiti - nimel proovin seda lutitamise süsteemi, sest no tõesti tahaks saada julgeid kitsi ja tallesid , mitte kunagi 1,5 aastat hiljem neid püüdma ja treenima julgusele - jube tüütu. Vot ja siit siis tulebki jälle sisse see uue julge põlvkonna ja julgete lüpsikitsede kasvatamine :D Saab siis näha, kuidas tegelikult läheb. Seniks nautige videot!! 

Paar talle on meil siiski ka suures aias nende päris emadega..nemad lõbustavad koera...võis siis on koer tallede lõbustamiseks :D 

 

Kitsebeebid

Eile õhtul võtsid tuurid üles kitsed, kes üksteise võidu tittesid toodavad. Õhtul tegi üks esmane emme kenad kaksikud. Täna hommikul lauta minnes ootas mind üllatus, kus värsked kaksikud beebid häälekalt hüüdsid. Käisin paar tundi kodust ära ja tagasi tulles läksin ruttu lauta, kus mind ootasid juba järgmised kaksikud titad. Seni siis tegid tallesid kõik esmapoegijad, kes said selle ülesandega vägagi hästi hakkama. Nüüd ootab järge üks kogenud neiu ning umbes 2 kuu pärast peaks veel 3 kitse poegima.... Siis on kitsedega kõik. 

Üks nunum kui teine ❤️

Talv Lepaniidis

Sel aastal on nähtud talve mitu nägu - detsembris uputas lumest korra nii, et lapsed ei saanud kooli ja pea pool Eestit oli ilma elektrita. Aga läksid jõulud, läks ka lumi ning ilm kohati suisa kevadine. Eriliselt ilusad olid ühed jaanuari päevad, kus puud ja kõikvõimalikud kohad olid uhkes härmas - vaid vaata ja imetle seda looduse imelist maalingut ❤️

Üllatuslikult ja ootamatult (isegi ulmeliselt uskumatult ootamatult) lisanudus meie perre veel üks tegelane - imearmas eesti hagijas Tommy 

Tommy on juba küll peaaegu 3 aastane, kes küll algupäraselt anti ära perekoeraks, kuna ta ei tahtvat üldse metsas(jahil) käia. Uues peres aga vaatas uus perenaine, et koeral on tugevad jahiinstinktid ja koer peab kindlalt saama oma oskusi arendada, seepärast oleks vaja talle peremeest , kes mõistaks ja sooviks tema vajadusi täita. Ja kuna meie peres on kirglik jahimees, kes juba mitu aastat unistanud hagijast (mina ei võtnud kuidagi vedu), siis see koer oli kui kingitus Lepaniidi peremehele. Ja kuna tegu on üliarmsa koeraga, siis meie südamed olid võidetud kohe esimese päevaga ❤️

Kohanemine toimus megakiirelt. Esimesel öösel juba magas meie toas voodis 😂 Tundub, et seal oli hea ja turvaline. Tänaseks päevaks magab ta juba ka mujal majas ja ei peagi vajalikuks meie voodis magada.

Jahil käib nädalas mitu korda ja tööd teeb nagu oleks koguaeg jahil käinud (no tõesti ei saa aru mis sellel esimesel omanikul häda oli) Juba esimese nädala lõpuks  koer nuttis kui Tiit toast lahkus (eks ta sai juba aru, kes metsa viib 😅) Ja katsu sa jahiautot käima panna ilma koera nututa.... Tundub, et mul on nüüd kodus kaks kirglikku jahimeest 😀

Peale jahti kõlban mina ka- saame koos kududa näiteks

:

nii me siis koos oleme ja naudime üksteise lähedust.

Laudas on ka nüüd alanud poegimise periood, mis sel aastal miskitpärast hirmsasti venis. Kui jäär sai tüdrukute juurde päris septembri esimestel päevadel, siis võiks arvata, et poegimine algab pigem jaanuari lõpus, aga sel aastal tegelikkuses algas see nüüd veebruari teisel nädalal.  Sellist viibimist pole enne olnud. Ja mis veelgi kummalisem, siis poeginud on hetkel eranditult vaid ühe jäära juures olnud tüdrukud, Jännase tüdrukud hoiavad kõik jalgu veel ristis.... Aga mis seal ikka-hõissa, alaku unetud ööd 😀