See on nüüd üks sellistest juttudest, mida ma parema meelega siia ei tahakski kirjutada, rikub selle kauni maaelu ära. Aga mis teha, ega muidu ei öelda, et kui aias sees, siis ka aia taga, kuid vahel on need aiatagused värgid liiga valusad...nii ka seekord. Nimelt juba eile vaatasin, et me jäärapoisiga on lood veidi halvad - ei tahtnud enam süüa ja kõht on lohkus, st et pole ta ka eile korralikult söönud. Aga kuna lammas on kord selline loom, et kui asi juba tõsine, alles siis näitab välja, et miskit lahti, siis õige ravi peab olema kiire. Võtsin tarvitusele meetmed - helistasin loomatohtrile, et oma raviprotseduuridele kas siis kinnitust saada või mitte....mõtted meil ühtisid - teen doosi antibiootikumi ja igaksjuhuks annan ka mälurohtu, sest ei näinud teda ka tükil ajal mäletsevat. Päeval palavikku nagu ei olnud, kuid enne õhtut tuli seegi, kuigi mitte väga kõrge - 40,7 ....Lootsin väga, et täna hommikuks on asi juba parem, kuigi eile õhtul teda vaadates oli sees juba selline kahtlane kartus. Ja see osutus hommikuks tõeks - poiss enam meie karjamaadel ei söö.
Jälle loomatohtritele helistamine, sest vanus juba nõuab ajuproovi võtmist. Pea raiumisel ütles tohter, et naljakas...nagu oleks ise tapetud loom, ei mingit verd tule enam...Kus see veri siis oli?? Asi tundus väga kahtlane. Kui enne me polnud päris kindlad, et kas teeme väikese lahkamise, siis nüüd otsustasime seda siiski teha, äkki oli mingi sisemine verejooks? Aga millest? Kõhu lõhki lõikamisel oli esimesena käes maks...ja rohkem me ka ei otsinud, sest see maks nägi välja nii hele, nagu inimese nahk....ühesõnaga täiesti töövõimetu elund ja kogu selle jama põhjustajaks oli just see. Vähene veri, mis lagedale ilmus oli kah kergelt aneemiline. Loomulikult oli see mull mingis mõttes väike rahustus, sest hakkasin juba kartma, et ise oma meditsiinilise abiga hiljaks jäin, kuid sellise maksaga ei oleks mitte midagi teha ka andnud, paraku. Kuid kummitama jäi küsimus - millest selline maksakahjustus, eriline joodik ta nagu ei olnud...... On läind, siis läind, teha pole enam midagi, nüüd tuleb vaid uus jäär endale otsida. Aga lihtsalt on südamest kahju sellest poisist, kes võitis igaühe südame, käies aia ääres sügamist nõudmas ja siis rõõmsalt selle peale saba liputas.....