Sai täna koristatud neid vaarikaoksi, mida ma ükspäev Bellaga lõikasin. Ja kuna meie kitsed ei ole nii andekad nagu need siin, et suudaksid meie õunapuude kasvu ka ladvust ohjes hoida, siis seda pidi tegema Tiit. Meie aia kõige vanem õunapuu oli nimelt väga käest ära läinud. Ajaliselt veidi hilja on veist seda teha, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Oksad viisin lambakarjamaale kuid põlema neid panna ei raatsinud... Ja kuna ilm oli lausa suviselt soe ( soojakraade lausa +ˇ18) siis mõtlesin ka meie kitsekesed sel kevadel esimest korda õue lasta, et ehk närivad täiesti LUBATUD õunapuid :D Aga paraku nad neid siiski sööma ei läinud vaid nosisid vaikselt lauda seina ääres mõnusaid värskeid rohuliblesid. Aaa..esmalt oli vaja siiski paika panna( või õigemini kõigile taasmeenutada) hierarhia järjekord.
Laudast kitsi välja viies olin jälle ühe üllatuse osaliseks, sest meie järgmine MAI poegija oli parasjagu poegimas. Seegi kord oli tegu tüdrukuga. Emme oli esmaspoegija, aga peab tunnistama, et väga tubli emme oli...ja piima tundub tal ka olevat ikka ohtralt, kui seda nüüd udara järgi otsustada.Aga nüüd on meil siis järgi 2 poegijat...ja ega neilgi pikka pidu enam ei ole, kuid loodan siiski, et nad ei kavatse teha homme ega ülehomme, kuna need päevad kujunevad mul üle pika aja jälle enda harimise peale....ikka Suuremõisa ametikoolis lamba- ja kitsekasvatajatele mõeldud õppepäevadel.
Aaaa ja ei saa kohe mainimata jätta, et kõigil töödel oli meil ikka abiks Bella, kes üritas umbrohtunud mullakamarat ümber pöörata :P Aga samas on ta oma totrustes ikka NIIII armas ja õnneks ei ole veel andnud mulle põhjust enesest VÄGA välja minna...aga süda aimab ette, et need päevad meil suve jooksul tulemata ei jää
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar