Jätkame vähe rõõmsamalt...

Alustan täna kõige värskemate uudistega... tulin just hetk tagasi laudast, kust ma(üllatus-üllatus) jätkuvalt poegimisega tegelesin. Seekord siis jälle poiss ja tüdruk... poiss tuli esimesena ja tema põhimõtteliselt abi ei vajanud, aga tütreke ei oleks ka kõige parema valemiga ka ise sealt välja saanud, sest pea oli jäänud kuskile kahekorra ja jalad tahtsid juba välja tulla. Jälle aga küünarnukini sisse ja punnimise peale sain ka pea kätte ja edasi läks vähe libedamalt... kuigi see neiu oli ikka eriline aktivist, kes mööda aeda ringi tormas ja juba ka kõrvalaeda välja jõudis ja kui üks noormees ka varastama kippus tulema, siis sai mul küllalt ja eraldasin emme talledega nurga sisse, ehk saavad rahulikult üksteisega tutvuda ja hommikul on asi klaar, kes kelle emme või laps on... aga öö on veel ees ja mitme päeva vaikuse auks saan ma täna öösel vähemalt korra poegimas käia... kui mitte kaks...aga eks näis...Õhtul oli aga taevas võrratu päikeseloojang... kuigi pildil ei ole see pooltki nii ilus, siis sellegipoolest tahtsin seda teiega jagada...

Aga päeval sain üllatuse osaliseks, sest poegis just see lammas, kellest ma veel midagi otseselt ei oodanud... aga näe tegi siiski nüüd ja kohe. Ühed väikesepoolsed kaksikpoisid, kellest üks on ikka väga totu...muudkui karjub ja tissi alla väga ise ei viitsi end ajada. Olen teda nüüd mõne korra püüdnud ise tissitada, ehk saab tast asja, kui ei.... ei saa ma ka midagi vist sinna parata.

Kuna see lammas on esimene lammas, kes koerte poole peal poegis, siis nii kummaline on vaadata koete, eriti Zeta käitumist.... juba tallede tuleku algusest pealt olen märganud, kuidas nendel slovakkidel kohe eriline huvi on tallede vastu.... kuid nüüd kui tallekesed on ööpäevaläbi nende aia kõrval...oh seda rõõmu... Zeta istutas end söötmesse ja küll ta jälgib ja valvab neid pisikesi vahelduvalt lambamammaga kakeldes, kes ei ole sellest pingsast vahtimisest just kõige suuremas vaimustuses, kuigi tundub, et ta hakkab vaikselt harjuma...praegugi vaatan kaamerast, kuidas ta end on söötmesse maga lausa heitnud( ei mäleta, millal ta seda viimati küll tegi?kui tegi) Aga ehk on hea märk. Üldse ma vaatan, et nii lambad, kui ka koerad on omavahel natuke leplikumaks läinud ja kui lambad otseselt ei ründa koera ja neile haige paugu pihta ei pane, siis on kõik väga OK ja rahulik... Nad kipuvad juba lausa nautima, kui ma neid erinevatesse lambaaedikutesse endaga kaasa viin... eriti tore on siiski neid komme seal maiustada :P
Päeval käis Tiit ka korra metsas, kus naabrimehe jahikoerad pidasid kinni kolm kährikut... ja ta palus , et Tiit need endale võtaks.... Üks kährikutest oli elus ja nendele loomakestele kombeks mängis ta väga osavalt surnut. Viisime ta ka korra koertele näha, et vaadata, mida nemad sellisest elukast arvavad.... ausaltöeldes ei arvanud midagi, sest kui loom on "surnud" siis pole teda ju vaja ka ajada kuhugi :D Sinnapaika siis see asi ka jäi... kõige rohkem tundis kähriku vastu huvi hoopis Bella :P
Aga täna hommikul sain jälle üllatuse, sest kui lauta läksin ja esimesena vaatlustuuri alguspunkti tagasi jõudsin, siis tervitas mind täiesti värske kirju jäärapoiss ... aga kuidas ma sain seda poegivat utte mitte märgata?? no kohe üldse aru ei saa. Lüpsin kitsed ära ja selle aja jooksul oli ka teine talleke- valge poiss - sündinud. Kõik oli parimas korras ja ei pidanud neid rohkem segama...

Pühapäeval oli üks poegimine...kuigi ootasin rohkem, aga nad teevad mulle pikka nina nagu lammastele omaseks juba saanud...

Aga õhtul siis see üks poegis ja hea oli , et ma õiget aegu koju tagasi jõudsin, sest esimese asjana toas riideid vahetades lõin lahti ka kaamerad, kus märkasin lammast poegimas ja kohe täie hooga. Kiirustasin lauta, kus lammas juba vajaski hädasti abi, sest tallel oli väljas pea ja üks jalg ning edasi kuidagi liikuda ei tahtnud. Püüdsin korra ka teist jalga kätte saada, aga ei õnnestunud ning proovisin siis olemasolevast jalast ja peast sikutada... no täiesti kindlasti ei oleks ta ise hakkama saanud, sest see jõud, mida ma sinna rakendama pidin, oli ikka suur.. Sündis poisslaps ...selline pruunika alatooniga... mõne aja pärast aitasin ka teise talle ilmale, sest temalgi oli vaid üks jalg tulemas, aga kuna pead ei olnud veel välja pressitud, siis teise jala otsimine ja õigesse asendisse sättimine ei olnud eriline kuntstükk.... ka poiss... ja selline kergelt kreemikas.. Paberitesse märkmeid tehes selgus, et tegu siis järgmiste poolpeenvillastega.... Siiani on nagu kiuste kõik ta järeltulijad poisid..aga ehk tulevik toob ka mõne tüdruku...

Reede hommikul üllatas aga veel üks lammas, kes oli oma talled minu lauta mineku ajask tublisti valmis teinud... küll piidlesin terve öö kaamerast neid kahtlaseid lambaid, aga näe, tema nihverdas osavalt minu vaateväljast kõrvale või oli eriti nobe tegija....Seekord siis must tüdruk ja valge poiss.