Kuna õues oli ilm nõnda ilus ja kevadine ja nädala alguses sai just üks tükike maad ostetud, siis sai otsustatud, et läheme kõik koos perega seda maad kaema ja kuna teadsime, et seal oli talv ka männi oksi maha murdnud (nagu sel talvel igal pool), siis oleks need nüüd õige hetk tuua kitsedele maiuseks. Niis me siis teele asusime - mina, Tiit, Margus, Elisabeth ja Tommy. Ja kuna sellel maal on ümberringi võrkaed ja värav ees, siis oli meil hea plaan lasta Tommy niikauaks, kuni me okstega tegeleme, aias lahtiselt joosta. Aga asjad läksid kõik hoopis teisiti.
Üsna varsti suples Tiit autoga kõhuni mudas, Tommy leidis aiast augu ja läks ise metsa jahile (mida ta teha ei tohiks 🙄, õnneks panime igaks juhuks GPS rihma kaela...)
Kõne sõbrale, kes aitas Tiidu koju traktori järele, sest jala minna oleks olnud liig kaugel (u 5-6km)... Eriti tegi mure Tommy, kes selle ajaga oleks olnud ei tea kuhu juba...
Mina lastega jäime paigale ümbrust uurima. Kenad metsvaarika puhmad, keerduvad humala oksad puude ümber... Ja siis Margus teatab, et MINA astusin praegu ussile otsa. Õrnade närvidega kiljatasin ja hüppasin mitu head kiiret sammu edasi.(ei ole just need mu lemmikolevused) Siis taipasin, et et täna ju ikka 1.aprill ja sain poisi peale juba kurjaks, et nii ei tohi, juba teist korda mind haneks tõmmata... Tema ikka kindlalt, et uss ju siin, et astusin otsa tegelikult ka...
No seekord oli tal õigus.. Õite pirakas rästik oli päikest võtmas. Tundub et ma talle siiski haiget ei teinud, sest jäi rahulikult oma positsioonile... Kuni puges kulu alla peitu, sest hakkasin teda õrnalt oksakesega puutuma... Kas pidin julgema niimoodi edasi tatsuda, teades et rästikud istuvad kulu all peidus?? No vähemalt seda laigukest ma vältisin ja rohkem pole me teda näinud.
Varsti oli kuulda ka tuttavat traktori häält.
Auto mudast väljas (jättes käru veel mutta), kihutasime ruttu Tommyle järele, et ta oma suure jahituhinaga väga sügavale metsa ei jõuaks. Õnneks saimegi ta kiirelt kätte - küll see GPS rihm on alles õnnistus.
Nüüd siis tagasi käru välja tõmbama. Loomulikult laadisime käru männioksi täis ja võtsime suuna kodu poole. Ja oi kui õnnelikud kitsed olid. Hommikuks oli ühest päris suurest oksast, mida lauta sisse neile vedasin, järgi vaid roots ja kooritud puu.
Ja see kõik pole mitte 1. Aprilli nali 😀
Peale seiklusterohket päeva veel üks mõnus laupäevaõhtune saun, enda valmistatud jäätis ja rakett 69....mõnus 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar