Hoiatus lambakasvatajatele

Usun, et osad seda juba teavad....ja osad võibolla mitte. Kuid ÄRGE KUNAGI PÜGAGE KEVADEL LAMBAID, KUI TAHATE SEALT KORRALIKKU VILLA SAADA. Kui te muidugi seinasoojustuseks seda soovite, siis laske käia. Ise pole ennem kordagi kevadel lambaid pügama pidanud, kuid eelmisel sügisel sai mõni väga noor talleke jäetud pügamata, sest vill tundus kuidagi lühikese võitu ning mõte oli neid siis pügada, kui nad on 1,5 aastased ehk siis alles tuleval sügisel. Aga nüüd kevadel lambakasvatajate harimise eesmärgil sai need 5 päris karva kasvanud lambakest siis ära pügatud. Nüüd kuua ega hiljem vihmaste ilmade auks neid pesema hakates saan päris hästi kiruda....seda heinasodi on ikka seal sees päris omajagu ning hulk kurja vaeva saab näha, et villast head nahka saada. Motivatsioon on ainult see, et 2 lammast olid mustad ning kõikidel oli seljas tallevill e. esimene niide. Tulevikus lasen siiski kõik sügisel ära pügada, olgu nende seljas siis nii lühike vill, kui ta on. Pealegi peale pügamist pidvat noored lambad ka paremini kasvama hakkama, kuna nende isu läheb suuremaks ja ainevahetus muutub kiiremaks...Nii et kasud igati sees.

ja sellised nad siis tulid....

Üks sai siis tehtud tüümianiga, üks basiilikuga ja ülejäänud kolm küüslauguga. Loodan, et homseks on piisavalt maitsestunud ja saame õiged maitsed kätte:D

Vihmane kolmapäev

Täna hommiku - poolikul üritasime vihma trotsides nokitseda kitseaia kallal, et nemadki lõpuks saaks nautida vabadust....no peaaegu vabadust :P Hommikupoole polnudki väga hull, aga lõunapaiku kippus see vihmake meid sealt õuest ikka tuppa ajama. Sestap mõtlesingi, et täna on paras päev hakkata kevadel pügatud villa pesema, siis on ikka lootus need peaaegu puhtaks ka saada. Hetkel kuivabki sauna laval mõnus pehme hunnik musta villa...on see talle vill ikka mõnus küll:D
Hommikul sai ka feta juust soolavadakusse pandud...õhtul saab siis juba tõkkideks lõigata ja õliga purki laduda. Ja seoses juustu ja kitseaia ehitusega hakkasin siis internetist otsima teavet, kui tihedalt peaks karjuse traadid panema...kahjuks targemaks ei saanud...Siis otsustasin ühendust võtta mõne kitsekasvatajaga, ehk neil rohkem kogemusi. Otsisin õles viruaalse laadaplatsi ning sealt leidsin sellise kitsekasvatustalu nagu Voorse... võtsingi ühendust. Peab mainima, et au oli tutvuda ühe toreda perenaisega, kellega sai pikalt kitsedest ja juustust vesteldud...ja südamest loodan, et suhtleme ka tulevikus ja vahetame oma kogemusi selles valdkonnas:D Sest nende kogemused on ikka tunduvalt suuremad, kui minul. Nad valmistavad piimast igasugust värki...sõira,lassi, juustu, määrdeid ja isegi võid....ohhh...mul veel õppida kuipalju... Aga karjuse osas ma suurt targemaks ei saanud, kuna nendel see kajrjuse värk ei töötanud üldse ning kõik nende 26 looma on ketiga maas kinni.... Tahaks loota, et suudan oma 3 sarvilist paremini välja koolitada...aga eks näis.
Veel võtsime me pärvakavva kartulite äestamise...lootuses, et ei ole veel liiga hilja, kuna juba reedel põllul patseerides avastasin, et varased kartulid on oma ninad usinalt maa seest välja lükanud ja hetkel äärmiselt hoogsas kasvutempos. Eks ma siis teada saan kui me pere kõige vanem ja kõige noorem sealt põllult traktoriga tagasi on jõudnud....No igastahes saavad äestatud hilisemad kartulid, need ei tuhiks veel väjas olla...kuid ega pead ei anna. Vähemalt nägin reedel, et päris kenasti on mu porgandid ja sibulad üles tulnud ning jään juba huviga ootama sügisest saaki:D

Feta...

Täna hommikul avaldas Tiit arvamust, et ma võiksin vahepeal teha ka feta juustu...ja seda ma siis täna ka proovisin...esimest korda. Ega ma nüüd täpselt küll ei tea, kuidas see välja tuleb, aga eks siis näis. Tegemise protsess on küll nati lihtsam...ära jääb see kuumutamise koht ja pressi alla ka ei pea panema. Aga eks ma siis anna teada, kuidas ma tulemusega rahule jäin :D

Lõpuks tehtud

Täna siis lambad lõpuks õnnelikult teisel karjamaal...siiski mitte kõik lambad...jätsin osad meelega lauda taha, et jaanipäeval oleks kergem võtta:D Täna tegime seda tööd natuke..hmmm...no palju keerulisemat teed pidi. Nimelt ajasime lambad kõigepealt lauta (no need kes sinna siis tulla kavatsesid, osa jäi õue ka) Siis sotreerisin ära, et kes jääb lauda taha jaanipäeva ootama, kes mitte. Enamus ajasime portsude kaupa auto kärusse, mis oli omaette kunsttükk, ning sõidutasime üle tee teise aeda. Saime seda vahet käia vist kuskil 4-5 korda...mis omakorda tähendab, et eile ületee minejaid oli suht vähe. Laut jäi peaaegu nüüd täiesti tühjaks, vaid kaks kõige nooremat tallekest oma emmedega jäid veel sisse...hakkasin rebaseid kartma...neid viimasel ajal nii palju ja talled väga väiksed veel.

Karjamaa vahetus

Kuna laupäeval saabus meie oodatud generaator, siis täna saime niikaugele, et aed korralikult valmis, särts sees ning oli valmis lambaid vastu võtma. Hommikul sai veel laudas olevatele lammastele ussirohud sisse antud ja viimastele talledele numbrid kõrva pandud...ettevalmistused õueminekuks. Neid me siiski veel täna välja ei lasknud..ehk homme. Õhtul siis proovisime lambaid üle tee meelitada. Ausaltöeldes lootsin, et see üritus kulgeb suht kergelt ja valutult ... ja aulgul see nagu paistiski niiviisi. Võtsin kausitäie vilja kätte...Tiit vilistas lambad kohale... poisid tee äärde valvesse....ja hakkas jooks üle tee - mina valjult utu-utu karjudes kausiga ees ja lambad maialt minu järel. Enamus lambad olidki juba õnnelikult oma uues aias, kui osa pundist arvas ühel hetkel, et keeravad otsa ringi ning jooksuga vanasse aeda tagasi ...Nii jäidki osad viljakausi ümber nosima ning teised olid tagasi oma vanas rohust ärasöödud karjamaal. Mõtlesin uuesti proovida...kauss kätte ning meelitades uude aeda....no peaaegu läks, kuid siis lasi Tiit osad jälle vanasse aeda tagasi, kuna kõik ei tulnud :S. Kolmanda katsega tuli vaid kolm lammast. Eks homme proovime uuesti, sest täna sai aeg otsa, kuna Tiitu ootas saun ning öövahetus tööjuures.....need on siis need patukotid, kelle pärast kogu üritus luhta läks...

Lootus sureb viimasena

Laupäeva hommik hakkas meil jälle päris varakult pihta. Äratus oli 6:30, millelel järgnes kiire kitselüps, hommikusöök ning siis kiirelt suuremate poistega bussile, et võtta jalge alla sõit suurde linna Tallinnasse Lootuse festivalile. Bussireis oli pikk ja väsitav ning Heinil kippus isegi kõhus keerama ning seetõttu sai ta istekoha VIP reas, bussijuhi kõrval:D Kohale jõudes oli laste osa siiski juba alanud. Istekoha valik ei olnud eriti õnnesutnud...kuna uksest sisse minnes suunati vasakusse ritta, siis sai sõnakuulelikult seda ka tehtud, kuid seal istudes ei suutnud me esimesest veerand ajastjutust üldse aru saada, sest vene keel , mida sünkroonis peale loeti, peksis nii üle, et päris raske oli eesti keelseid sõnu sealt välja noppida. Mingist hetkest see siiski muutus ja vene keel jäi vaiksemaks. Kahju, et algus kihva läks. Muidu oli väga asjalik etendus.
Saku Suurhalli kohta , kus kogu see üritus toimus, niipalju et minu kujutelmas oli see paik ikka tunduvalt suurem. Usun, et Jäähallist on see ikka palju väiksem. OK see selleks.
Etendus sai läbi kuskil kella 2 paiku päeval ja kuna meil hulk aega üle jäi, siis otsustasime kambaga minna praktiliselt kõrval asuvasse loomaaeda, kus pole teab mis ajast enam käinud ( lastele on aga juba mitmeid kordi lubatud minna :S) Suurest vabaduserõõmust lasti teepeal lausa tantsu ja hundirattaid. Loomaaia külastuseks jäi meile aega umbes 2 tundu...paras läbi jooksmiseks, aga mis teha, lihtsalt hambad laiali kuskil ka ei tahtnud vedeleda. Vähemalt oli poistel suht lõbus...nägime madusid, elevati ja pärdikuid. Vahepeal sattusime ka Kristjan Jõekalda ja Teet Margna peale, kes tegid saate salvestamist...oli vist selline saade nagu Eesti Kanged...või midagi sellist. Eetrisse pidid saated jõudma alates juulist, kui õieti aru sain. Ülesandeks oli 1 minutiga ära koorida 15 banaani niimoodi, et banaan ise terveks jääks. Peaauhinnaks oli 10 000.- väärtuses reis. Nad olid enne meid seal juba 1,5 tundu istunud ja rekordiks oli 12 banaani... Olime juba sealt lahkumas, kuna aeg pressis peale, kui meie kohalik Käinakas Sirle ütles, et temale jääb kangesti kripeldama see asi, et äkki ikka prooviks ka...Õhutasin teda takka, et mine-mine, tulen kaasa elama:D Hõigati välja, et nüüd on viimane kord proovida, kes tahab...rohkem nad ei jaksavat isutda seal....ja Sirle läkski...Sai kõvasti kaasa elatud....ja sealt see võit tuligi. Kokku kooris ta 17 banaani, millest 16 olid terved :D Pärast alkirjade ja paberite määrimist sai värisevate jalgadega edasi marsitud, et sihtmärgid - troopikamaja ja elevandid ülesse leida ... see meil ka õnnestus. Õnnestus ka veel üks asi...lastel emme ümber sõrme keerata ja batuutidele ronida :P Peale seda oli muidugi lastel hirmus palav, kus nad oma kampsikud ära koorisid ja emmele hoida andsid....sellest algas üks suur jama, mis muidugi selgus alle koju jõudes... Nimelt avastasin siis, et laste esimest korda seljas olevad korralikud kampsunid on jäljetult kadunud. Ja viimane asi, mida ma neid mäletan on see, et suure kiiruga loomaaia wc-st läbi tormates jätsin need sinna mähkimislaua alumise riiuli peale...nende ära võtmist kahjuks üldse ei mäletanud. Võimalus oli ka see, et need on bussis, kuid bussist lahkudes ei jäänud need mulle kuidagi silma...Hakkas siis suur paaniline pluusiotsing. Sai õhtul veel helistatud Timole, kes meie gruppi juhtis, kes omakorda helistas bussijuhile, mille peale tema ütles, et ei näinud bussis midagi üleliigset...Järelikult on siis loomaaias...uni oli totaalselt rikutud(no lihtsalt ei tahtnudki enam peale tulla) Ei jäänud muud üle kui saata oma palve Jumalale, sest tema teadis nende asukohta....Hommikul enne ühesat juba kõne loomaaeda, kus inimesed otsingule suundusid. Sinna tagasi helistades ütlesid, et leidsid pluusi...olin õnnelik, aga kui ta seda kirjeldama hakati, siis sain aru ,et see ei ole üldse meie oma...pealegi oli neid seal ainult üksainus... andsin loomaaiale veel oma numbri, et kui leitakse, siis saavad teada anda, et ma ei ole veel lootust kaotanud, kuigi lootus hakkas vaikselt vajuma. Kahju oli neist pluusidest... Kuid kuskil kella 2 paiku helises telefon, kust teises otsas minu ema, kes rõõmsal häälel teatas, et pluusid on leitud - olid siiski bussis :D Tänu Jumalale! Olin nii õnnelik...helistasin ka loomaaeda, et suur paanika on möödas ja pluusid leitud - ja nemadki olid õnnelikud minu õnne üle:D Ütleks siis veelkord, et lootus sureb viimasena :D