Vahelduseks midagi ilusamat

Tahtsin kirjutada juba varem, aga mitte mahti ei ole...nii ma siin nüüd poole öö aegu toksingi, harjunud juba hilja magama minema, talvel seda aegu juba ammu keeraksin kolmandat külge( va. poegimiste aegu :D )

Kõigepealt juustust....ükspäev tegin siin järjekordselt juustu, aga päris kiire oli ja nii see kalgend jäigi vähe kauemaks seisma sinna potti....ja hakkas kergelt hapnema...ja siis otsustasin teha uutsorti juustu, mida ma kahel korral päris kogemata ja enda teadmata poolikult tegin. Seekord siis püüdisn teha vähe õigemat moodi. Jutt käib mozzarella juustust, mida just tehakse hapukamast juustumassist. Eelmised korrad juba nägin, et kui seda lõigatud kalgendit kuumutasin, et siis see mass kuidagi venima, ei oskanud ma seda mozzarellaga mitte seostada, sest pole seda poest kunagi ostnud ja pole ka selle tegemist lugenud.....nüüd siis esimest korda tegin ja peaks ütlema, et päris hea tuli - selline rebitav ja soojas meeletult sulav-veniv..tee või patsi :D , maitset "päris õigega" võrrelda ei tea, aga tõenäoliselt teen ma seda ka teinekord. ... Aaa...ja kõige tähtsam teade, mis juba isegi natuke hapuks on läinud....NÜÜD VÕIN MA TÄIESTI AMETLIKULT OMA JUUSTU MÜÜA JA MITTE KEEGI MU KALLALE EI TULE ja seda nüüd juba peaaegu kuu, aga möödunud nädalal käis ära ka inspektor, kes kontrollis ära kõik paprid ja analüüside tulemused :D

Aga eile trimmerdasin ma vaarikate vahelist ala, mis suht metsa kasvanud ja vaarikad ise karjuvad ka, et PALUN ROHIGE MEID.....aga sain vähemalt nende vahel tehtud...aga umbes vaarikarea keskpaigas nägid üllatusena üht linnupesa sinna okste vahele tehtud...ja ka munad sees...5 tükki tervelt. Esimene mõte oli, et ju on see pesa ilma emata, sest pesa oli tühi....no aga loomulikult, kui mina sellise käramasinaga sinna rüdistan. Lõpetasin rea ära ja läksin uuesti pesa kaema ja suur oli mu üllatus, kui emme oli pesal ja vahtis minuga tükk aega tõtt...üritasin kiirelt lahkuda ja teda mitte häirida. Aga murelikuks teeb mind see, et tõenäoliselt need linnupojad suureks kunagi ei saa, sest kass sööb need 90% tõenäosusega lihtsalt ära - pesa asetseb maapinnast nii umbes 60-70 cm kõrgusel.

Tegelikult lindudest räägiks veel, sest kui ma kitsedega kevadel nn suvelauta ( maja taha asuvasse vanasse sauna kolisin) nägin ükspäev oma suureks üllatuseks, et ühe riiuli ülaosas asub linnupesa. Lootsin , et saan varsti linnulaulu saatel kitsi lüpsta....aga läks teisiti... Ükspäev ma lindu enam ei näinud ja pesa katsuma minnes oli seal see 4 vastkoorunud surnud linnupoega.... tõenäoliselt sattus see lind kassi ohvriks :S Ei oskagi öelda, mis linnuga tegu oli - selline väike linnuke ja äkki isegi on sama lind, mis vaarikate vahel. Aga pildid ma sain vähemalt sellest vaarikalinnust ja üritan need siis üles riputada, kui olen nad kunagi oma fotokast arvutisse...ehk jõuan kunagi :P

Ja heinast ka siis veel.....Tänase päeva seisuga on enamus maha niidetud - nii 45 ha ja selle nädala lõpuks peaks selle ka kõik kokku saama, sest vihmapilved triivivad meist aina kõrvale ja meile jääb vaid kuum lõõskav päike, mille abiga saab loomulikult mõnusat rohelist lõhnavat heina. 10 ha vähemväärtuslikku heinamaad jääb veel teha ja sellega nii kiire ei ole....

Vist ikka õige otsus....

ja ütleks veel ainuõige, et ajan iga õhtu omad lambukesed lauta. Täna hommikul tuli naabrimees, kes ka lambaid kasvatab, meile ja ütles, et täna öösel on tal üks lammas murtud. Tegelikult murti tal ka jaanipäeva aegu miskit, aga siis ei ole ta kellelegi ennem sellest rääkinud...aga nüüd olid minu lambad laudas ja kuskil tuli sel hullul loomal ju murda.....Läksin oma "asjatundliku" pilguga siis seda lammast vaatama... no pilt ikka väga sarnane - kõri läbi ja tagakannika pealt tahetud sööma hakata. Helistasin siis aga jälle juba tuttavale puhkusel viibivale ametnikule, kes lubas asja esmaspäeva hommikul vaatama tulla...no talle ka rahu ei anta. Naabri karjas on aga surnute kontrolli all hoidmine ja tuvastamine tunduvalt raskem kui minul ja nad ausaltöeldes ei ole üldse kindlad, kas neil karjamaal rohkem laipu ei ole...katsu sa läbi käi 10 ha suurune suht kõrge rohuga ala, mis on pikitud kadakate ja muude puudega...lihtsalt võimatu...ja üle lugeda ka lambaid ei saa nii lihtsalt, sest neilgi on karjas üle 100 looma. Aga selline hirmuseis võtab varsti ausaltöeldes nutumaigu suhu, sest mitte midagi ei julge teha. Tahtsin teha uue karjama, aga ei julge, sest sealt ma ei saa mitte lambaid igal õhtul koju lasta ja sealgi muutub laipade otsing keeruliseks, sest ala palju suurem ja puudevõsaga osaliselt kaetud....ei kujuta ette kui suure -kõrge aia peab kiskjate tarvis ehitama.

Ja veel vaevab mind üks suur küsimus...et kuidas ma oma lambad nüüd ära jagan??? On mul ju karjas kolm täiesti erinevat jäärapoissi ja tahtsin teha ka kolm eraldi gruppi, aga kui ma pean iga päev lambad ühte lauta ajama, siis see ei ole võimalik....ja õue ei julge ma neid ka jätta....ja innaaeg tuleb varsti kuu aja pärast peale....ja arvan, et talvel ma päris näo järgi ma neid tallesid omadele isadele külge ei poogi....ja kevadeks ma poegimist ka ei tahaks jätta, selliselgi juhul, kuhu ma need jäärad ja mõned kotipoisid panen..lauta heinale eraldi aeda???, parem mitte, juba katsetatud lollus....ah....sai vist kõik oma hinge pealt ära räägitud...aga mure jääb ikka

Keeruline

Elu ikka peab vahel nii keeruline olema...kõik oleks nagu vääga hästi, kui üks asi peab selle ära rikkuma....räägin ikka va kiskjast, kes mu karjamaal mu lambaid "armastamas" käib. Pärast juunialguses murtud lammast ajasin ma oma lambad üle tee suure lauda taha, seal on neil siiani olnud turvaline ja keegi neid murdmas ei ole käinud.....aga kui kaua sa neid ikka seal hoiad - toit saab ju seal otsa ja päris dieedi peal pole nagu ratsionaalne neid hoida, kui ma mingit toodangut ka nagu tahaks....päris lõbupärast ma neid siiski ju ka ei kasvata...Seega lasin ma nad selle nädala alguses uuesti üle tee parematele rohumaadele. Esimene öö oli rahulik, teisel päeval sain ma kätte kõrged karjusepostid ja ürtasin vähemalt ühest küljest( ilvese arvatav sisenemise pool) aeda kõrgemaks ja tihedamaks teha....seegi öö pole keegi keegi käinud....aga peale kolmandat ööd nii hästi siiski ei läinud. Hommikul jälle karjamaale minnes oli mul jälle üks laip, kes seekord oli arvatavasti üks noor aprillilõpune tall, täpsemalt tuvastada ei suutnud, kuna seekord oli juba pea ka ära söödud...ja tagumik....ja sisikond...nägin vaid et tüdruk, sest sabaalune oli järgi.

Ei jäägi nüüd hetkel muud üle, kui ajan iga õhtu oma lambad üle tee lauta. Natuke kahju on seda teha, eriti kui näed, et lambad on just pärast suurt päevakuumust õhtuhämaruses asunud täiesti haudvaikselt einestama....aga mis sa teed, Rohkem loomi ma lihtsalt ei tahaks ohverdada. Ja keskonnaametnikku nüüd päris püsikülaliseks ka ei tahaks....

Aga head uudised siis lõppu :D Meie lammaste talvehein on peaaegu valmis...umbes 50 rulli varuks siiski veel, tehtud on 294. Homme läheb aga jälle niitmiseks ja tõenäoliselt peab ka ilma, kuigi tahaks ka väga seda vihma, mida eile õhtul vaid kerge kaste eest saime. Pühapäeval on jälle väike lootus, et ehk saame...võiks ju...ja see väike vihmake ei tee ka homme niidetud heinale midagi, vaid loputab puhtaks :D Kunagi öeldi, et üks õige hein peabki väikse vihma kätte saama..mine sa tea. Aga ülejäänud nädal tõotab erinevate prognooside kattudes kuiv tulema, eks näis, sest tahaks siiski teistele lamba-loomakasvatajatele head kvaliteetset heina müüa ;)

Nädala kokkuvõte

Ja juhtub nii nagu alati( nagu teiste blogijate kogemuski ütleb) - piltidest tuli üks segapuder, aga üritan nüüd lahti seletada, aga järjekord on puht pudru....Nädala lõpus tuli lõpuks ka selline ilm, kus võiks öelda, et nüüd on aeg suve nautida, sel puhul me tassisimegi oma toidupotid õue ja einestasime seal...
Veel sai see nädal tehtud kooki...meie pere majoneesikooki :D ...Meie kiire elutempo juures kooki küll väga tihti ei saa aga selle nädala vihmasel neljapäeval see siiski juhtus :P
Veel saime tänu Florenci abiga tehtud ühe suure töö....peedipõllu rohimise ja nagu pildiltki paistab, on see tehtud töö( või tegemata) väga selgelt nähtav... Ja kuna lubasime peale rohimist ka õhtul korra rannas käia, siis tulid poisidki meile korra appi( no seda siiski igapäev ei juhtu :P )
Ja siis sai nagu eestlasele kombeks ka veidi jaanitatud - esimesel õhtul käisime naaberküla jaanitulel, kus kohalikud Florencile kohe nobedalt eestlaste "kombeid "õpetama" hakkasid -
....sokutasid koduõlukapa kohe pihku ( õnneks ei tehtud sel aastal väga kanget õlut, vähemalt nii nad väitsid)...siis viidi küla vaatama, suitsulammast ahjust võtma...varsti arvasin, et minnakse ka sõnajalaõit otsima :D...siiski mitte :P

Siin me ülemeelikus ja üleväsinud tujus noormees, kes arvas, et jaanipäevaks on nii tugevaks kasvanud, et suudab emme õhku tõsta :D
Korra sai siis ka rannast läbi hüpatud( ikka siis peale seda rohimist)Aga siis hakkas Kassaris vihma sadama ja tuli aga Käina poole tagasi minema, kus ilm oli ilus ja päikegi kippus paistma.


Ja siis ehitasid lapsed endale kõrguhüppe...ja nii nda siis hüppasid päevast-päeva :D Lõpuks kiideti, et juba oleme üle hüpanud 110cm-st ... tubli on !Margus siiski nii kõrgele ei küündinud :D

Sai pestud ka villa...ja pean ütlema, et valmis sain..lõpuks. Nüüd on kõik vähegi pesemist kannatavad villatutid ära solberdatud ja võib vabrikusse viia :D

Kiiresti sai ka kedratud, sest Florence tahtis saada kirjut lõnga. Viimase päeva õhtuks saingi korrutatud umbes 150 g lõnga. Ühekordset oli veel, aga aeg sai lihtsalt otsa, sest korrutamistki tegin öösel nati enne 12-st

Ja loomulikult ei saanud jätta lambaid kallistamast ;)

Aga laupäeva hommikul läks Florence ära ja tagasitulemise tõenäosus on ikka päris suur...ehk juba sel talvel ;D

Florence on tagasi :D

Mul on jube hea meel, et Florence, kes meid külastas möödunud jõulude aegu, on meil jälle tagasi ja saab siia jääda kuni laupäevani. Tal on viimased Eestis olemise päevad ja pärast seda läheb ta üle pika aja jälle tagasi Prantsusmaale. Aga meil mõlemil on vääga hää meel ükseist enne seda veel näha. Ta on tõesti tore, energiat täis tütarlaps....

Lõpuks ometi

Silo sai eile valmis...vähemalt see, mis oli maha niidetud. Kokku on meil siis 40 rulli, natuke oleks veel vaja. Ja nüüd võib rahus sadada ja kasta me põudset maad...küll on tore. Ja seda on nüüd juba sadanud päris mitu tundi ja praegugi räästas siriseb. Seega pärastlõunane elu toimus rohkem toas, ikka seda seapesa koristades, mis enam kriitikat ei kannatanud, hommikul tegin siiski veel kiire villapesu. Õhtuks nägi tuba juba päris elamiskõlblik :P

Aga siiski...üks asi on veel, mida ma täna tegin - jogurtivalmistamise kasti ....Idee tuli sellest, et kui hakkasin suvepoole siin nati jogurtit tegema ja pliidi alla enam suvesooja tõttu tuld teha ei saanud, siis tekkis probleem, et kuhu ma võiks panna selle jogurtipurgi, et ta ka soojas seisaks. Parasjagu seisis mul köögi nurgas kraasi kõrval üks villakott....mis oleks, kui topiks selle sinna sisse, mõeldud tehtud. Hommikul oli mu üllatus suur, kui jogurtipurk ikka veel soe oli ning jogurt täpselt parajalt hapnenud, e. jogurtiks muutunud. Siis mõtlesin, et ega ma saa jääda sinna villakotti seda purki toppima, teeks parem sellise kasti, mille ma vooderdan seestpoolt villaga. Selletarbeks mõtlesin kasutada sellist villa, mis oli juba lamba seljas pooleldi vilti läinud ja ühes tükis, seda oli mugav ümber purgi panna ja purgi väljavõtteski jäi kenasti õigesse kujusse. Loomulikult pesin villa enne ka puhtaks ;) Eks varsti proovin, kas ja kuidas siis kastimeetod töötab :D

Loll pea, mis teha

Niimoodi ma kirjeldaksin hetkel ennast, kui ma õiget aegu unustasin kitsedele ussitõrjekuuri teha. Nüüd siis teen seda osadekaupa, et mitte korrapealt kogu piimast ilma jääda. Rohuks kasutan ikka albendazoli, mille piimajoogikeeld kestab vaid 4 päeva. Kõigepealt võtsin ette need, kel pole üldse tallesid ja selle ühe kolmikutega muti, kes koos talletutega ringi hängib...niivõrd-kuivõrd, sest tundub teine selline eraklik rohkem olema ja oma teid käima....

Tema neli päeva sai nüüd läbi ja vist natuke pealegi ja nüüd tõin ma ta nende talletute mammide juurde, et hakkan siis ka teda lüpsma, sest tema talled ka piisavalt vanad, et saavad ilma emmeta hakkama.

Ja siis läks kord nende kahe kitse kätte, kel ma just nädal-poolteist tagasi talled juurest võtsin....katsetasin, et kas võtavad veel talled omaks ja alla. Tundub, et üks võttis kindlasti, kuid teise jätsin oma kaksikutega siiski igaks juhuks lauta boksi, et vajadusel emmet paar korda päevas kinni hoida. Nende piima saan ma nüüd tarbima hakata pühapäevast alates...või siis laupäeva õhtust. Ja siis need ülejäänud kaks....hmm...need tuleb vist ükshaaval ära rohutada ja piim lihtsalt tallekeste kätte joota, sest nad on ikka niiiii maiad seda piima-vadakut ämbrist lürpima :P