Ei ole me siin niisama istunud, vaid ikka kiirelt usinalt tegutsenud. Ühe suurema edusammuna loeks ma poiste toa valmimise, mis siin vahelduva eduga tehtud on, ei ole ju saanud ilusa ilmaga toas olla ja õues on ju ka niipalju vaja teha.
Aga möödunud nädalal oli meil laudas suur aktsioon - tallede eraldamine emmedest ja kõigile ussitõrjekuuri tegemine, mis siin jaaniaegu väga oluline. Sel aastal sai aga tehtud natuke teisiti, kui enne. Nimelt olen iga aasta suurt vaeva näinud ja hulka muret tundnud  nende emmede pärast, et nende udarad haigeks ei läheks, sest see piimatoodang on kohati ikka veel väga suur .... ja seepärast olen ka pea iga aasta kõik oma pea 100 pead nädala pärast üle kontrollinud ja vajadusel ka piima välja lüpsnud, sest osad udarad on ikka väga punnis ja punased olnud. Sel aastal mõtlesin, et küsin suuremate kasvatajate käest, et kuidas nemad selle probleemi lahendavad, et vaevalt nad omi lambaid lüpsma hakkavad..... Ja nii ma saingi head nõu - nad jätavad emmed pea nädalaks lauta kuiva heina peale ja esimesel päeval ei pane üldse ei heina ja veegi võtavad peaaegu ära .... ja nii see toodang peakski vähenema.
Aga tavaks igaaastalele võõrutamisele oli esimesel paaril lahusoleku päeval kisa nii laudas sees kui ka lauda akende taga karjamaal taevani. Kuid juba teise päeva õhtuks otsustasid talled, et mis me ikka kisame, läheme parem sööma, vahel tuli neil siiski meelde emme, kes laudast neile vastu määgis. Mis teha, elu on  karm. Aga nüüd ei jõua seda vaikust, mis karjamaadel valitseb, mitte ära kiita - pole ju vaja enam kellelgi kedagi taga otsida. Ja nii saavad ka talled rahulikumalt tegeleda söömisega, mitte mammide sabas lonkimisega.

Veel sai eile ette võetud selle aasta suur probleeme heinategu... vähemalt kodu juurest on osad põllud maha niidetud, aga kas selle heinana kätte saab? Vot see on iseasi. Ja kui häda suureks läheb, siis paneme pigem selle kuivemapoolse rohu kilesse ja teeme nn. silohõngulist heina(ehk kuivsilo), mis on, ma arvan, vähemalt palju väärtuslikum, kui mädaks ja pruuniks läinud heinamoodi asjandus. Kallis see lõbu küll on, aga siis tean vähemalt, et oma loomad saavad väärtuslikku kraami....  Aga kuidas seal suurel heinamaal selle heina kätte saada?? Kes lubaks paremat ilma? Sest ega vaid meie loomad ei taha süüa, on teisedki ilusad lambad, kes tahaks korralikku heina ja ninaesist. ohh...keeruline... Elame päev korraga ja pistame mitu korda päevas oma nina ilmateateportaali, et ehk on kuskil midagi muutunud...Aga kui ikka ööpäevas see ilmateade ja mitu korda muutub ja keegi ei tea, milline rõhkkond parasjagu siin valitsema jääb, siis on raske asja ajada ja tuleb lihtsalt riskida, et ehk läheb õnneks...

Kaunis lambahall...

Pestes siin villa, tuli kotist välja selline väga armas helehall vill, mis kohe hirmsasti kutsus mind ketrama (mis sest, et aega selleks tegevuseks küll väga napib... ) Enamus sellest hallist villast läks küll kotti ja rändab uuel nädalal mandri peale, aga siiski näpistasin endale sealt naaatukene, et oma himu rahuldada. Ja siis tuligi õues selline kehvapoolsem ilm, kus villa ei saanud pesta ja vihma tõttu sinna üldse ei kutsunud... toas sai juust ka tehtud.... ja siis kasutasin kiirelt seda aega voki taga olemiseks (no nii jupi kaupa ikka) Ja tulemuseks sain mõnusalt  pehme ja kena läikiva halli tooni, muidugi palju tumedama, kui vill ise (pildil on taustaks sarnast tooni (isegi veidi tumedam) nahk, kui vill oli ) Aga olen tulemusega väga rahul - seekord siis 120g ja 187meetrit.  Tegu oli ühe poolsoomlase villaga.

Muudkui tegutsen

Kirjutama ei ole kuidagi jõudnud, kuigi tegutsen muudkui usinalt niipalju, kui jaksu on... Samas püüan kiirelt ka teiste tuttavate-sõprade tegemistel silma peal hoida :D

Aga mis ma siin siis teen päevast-päeva... Muudkui lüpsan kitsi ja vaaritan juustu, mida vahelduvalt üritan teha villapesemisega. Õues on see pesu ikka palju parem küll, kuigi saun ajas talvel ka päris hästi asja ära, aga õuega siiski võrrelda ei saa :P Siinkohal saangi öelda, et täna läks järgmine villateguports Vaemlasse lõngategusse ja välja peaks sealt tulema siis tumedamapoolsem hall...loodetavasti...

Kitselüpsiga seoses pean ma aga kiitma oma keskmist poja Heinit, kes mulle nüüd juba nädala jagu lüpsis väga arvestatav abiline on olnud. Nimel jooksis üks kits kogemata mul näpu pihta ( ja just parema käe omale) ja siis oli mul see lüpsmine natuke raskendatud ... ning Heini oli lahkesti mulle appi tulemas. Eks ta käis ikka aegajalt mul kaasas ja näppis kitse teist tissi samal ajal, kui mina siis ühte poolt lüpsin (tegelikult lüpsan ikka kahe käega :D ) Aga las poiss harjutab.... Nüüd aga tegi ta ise ettepaneku, et kas ta võib tervet kitse ise lüpsta proovida - no ega mul midagi kaotada ju ka polnud, sest käsi oli mul haige ja lüpsmine võttis niikuinii topeltaja... Nii nii ta saigi esimeseks katsetuseks lüpsta Triibut.... ja oh imet.... ta lüpsis kitse täiesti tühjaks ... ja peaaegu sama kiirelt nüüd, kui mina teist kitse lüpsan :D Ja tundub, et talle hakkas see päris meeldima ja nüüd on ta mul iga hommik-õhtu käinud kaasas ja lüpsnud lausa kaks kitse täiesti ise! Tundub, et ta saaks vist peaaegu kõigi kitsedega mul hakkama, välja arvatud selle kõige väiksemate nisadega Spotiga... aga  suur asi ju seegi, kui testega hakkama saab... 

Veel sai siin eile natuke majaesist rüüstatud ja mõttetud põõsad välja juuritud, sest sealt vahelt ei õnnestunud mitte enam niitagi - ja nüüd haigutabki seal selline suur lagendik, mille ma tänaseks juba natuke ka täitsin - panin õue kiige üles ja laudki seal, et saaks grillipotist ilusti järele jäänud põõsaste vahel mõnusalt einestada ja kiikuda :D Rohukasvu peab seal küll veidi ootama, aga eks see tuleb ka omal ajal...

 Veel peab usinalt tööd tegema me armsate valvekoertega ja nii me käimegi jõudumööda nendega karjamaal jalutamas. Nüüd eilsest alates võtsime kasutusele ka elektriseeritud treenigkaelarihma, mis on siinkohal ikka väga tänudväärt asi. Isegi me sõnakuulmatum Zeta tüdruk muutub taltsaks ja teab juba, mida tähendab sõna EI ... seni kippus see tal olema natuke segane väljend...või siis ei tahtnud ta teada,mida see tähendab ...või siis lihtsalt eiras seda, sest teadis, et järgi joosta ma talle ei jaksa ja nii sai ta teha, mida TEMA tahtis. Dan on meil rohkem sõnakuulelikum ja allub korraldustele palju kergemini... tema iseloomgi tundub olevat selline leebem ja ta kardab hirmsasti haiget saamist ja liiga valju hääle tegemist.... kuigi oskab temagi oma tahtmist teha ja lammastega võidu joosta ... ja seda me siis nüüd üritamegi neilt välja juurida, et nad ei võtaks lambatallesid kui mänguasju ja lambaid kui lihtsalt toredaid jooksupartnereid. Hetkel tundub me siht olevat õige kursi peal, kuigi pean tunnistama, et saan nendega aja nappuse tõttu liiga vähe viibida lammaste seas...
Samas on külapealt kuulda hästi naljakaid kuulujutte, mida me kodus vaikselt naerda pugistame.... näiteks hakkasid meil koerad lambaid murdma ja nüüd lasi Tiit nad lihtsalt maha. On üsna mitu inimest küsinud, et kas meil koeri enam ei ole ja kes meil neid lambaid ikka murrab -  kas koerad või siiski hundid? Enda arust on kõik lambad meil täie tervise juures ja sel aastal pole isegi veel PTUI-PTUI-PTUI, ka ilves käinud. Ehk aitab ilvest ka eemale hoida see koerte lõhn, kui koeri seal karjamaal asjatamas käidakse...
Aga jah, eks see küla kipub vahel olema targem, kui me ise. Aga arvan ka teadvat, kust see jutt pärit on... Nimelt, kui meil need linnalapsed külas olid, siis pääsesid koedad kogemata oma aedikust välja lammaste sekka nii, et me ise seda ei näinud ja juhtus, et kaks autot sõitsid samat aegu mööda ja jäid lausa seisma, et teatada, kuidas me koerad just praegu lamba maha murdsid..... Jooksime kiirelt asja uurima ja selgus tõesti, et koerad olid lammaste seas ja oma suures mänguhimus loomulikult ka ühe tallega mängima läksid ja ka pikali jooksid, kuid kui me talle ligi läksime, ajas see omad kargud alla ja pistis täie auruga punuma...seega lihtsalt väike ehmatus lambakesele... Aga need möödaminejad seda ju ei näinud ja nende silmi jäi see pikalijooksmise koht.. seega järeldus, et kui murravad, siis vaja koerad ka ikka maha lasta.... Aga me peaks olema ju lollid, kui selliste noorte lastetempude peale neid kohe maha hakkame kandma - nad tahavad koolitamist ja õpet ja kannatlikku meelt.... Sest tegelikult on nad  NIIIII armsad olevused ja meie suured sõbrad :D

Ja täna läks lahti meie söödavarumise hooaeg, kus Tiit käis silomaterjali niitmas... homme siis selle kokkupanek ja esimene korralik söögiports ongi valmis.....  Vähemalt algus tehtud, eks vaata, millal heina tegema saab hakata ja kuidas ilmad end sätivad...

Noortel armastus...

Nii võiks kokku võtta seda, mis meil hetkel slovakilnoorukitel toimub. Nimel meie Zetal on esimene jooksuaeg. Juba natuke nädala tagasi, kui koertega jalutamas käisin, nagin, et plikal on tagant karvad kuidagi värvunud. Olin kahevahel, et kas siis nüüd...? Ja kuna pepuke väga turses ei olnud, siis pole teda ka Danist ära eraldanud,  polnud ka põhjust, sest pole nad kumbki väga välja näidanud, et midagi toimub... Aga nüüd eelmise nädala keskel vaatasin, et asi kipub kahtlaseks... jalutades kipub plika igale poole kükitama, kuigi midagi nagu välja ei tule ja tagusmenti uurides oli seegi korralikult üles tursunud. No nüüd on viimane aeg nad vist eraldada, kuigi sel hetkel poiss nagu mingit huvi neiukese vastu üles pole näidanud.(mis sest, et neiuke proovis ka poisist välja teha)
Sai siis Zeta privaatruumi laudas endise köögitoa näol, mille akna ette nii igaks juhuks veel ühe lauakese keerasime -  no mine sa tea, mida ta mõtleb ja kui ikka akna katki hüppab, siis on läinud ka. Käisime noortega eraldi jalutamas ja Dan ikka veel ei ole mingeid tundeid välja näidanud... aga... aga...no nüüd on asi ikka täiesti poiss... Kui Dan seisis veel paar päeva tagasi kenasti omas aiapiirdes ja üle aedade pole kunagi roninud, siis nüüd tegi ta seda esimest korda ja seda kõik selle nimel, et saaks ikka neiukese ukse taha minna. Ühel hommikul, kui olime lootnud, et ta ikka veel nn. väiksemas ajakeses sees seisab (oli ta ju seda veel päeval teinud), leidsime ta siiski juba tiiruga õuest, endal häbinägu peas... olimegi juba hommikul imestanud, et kuidas meil öösel nii vaikne oli ja juba mitmendat ööd peetavat kontsertot ei toimunki. Õnneks ta mingite suuremate lollustega hakkama ei ole saanud (selle all mõtlen ma mõne tallega mängimist) ja nii ehitaski Tiit tema aiakesele veel võrgust katuse peale.... ja nüüd on poja kenasti omas ajas püsinud. Huvitav asja juures on see, et kui ma käin temaga lammastes jalutamas, siis teen ma seda nüüd iga kord ilma rihmata ja ta kuulab väga hästi sõna ning ei lähe mitte kohe Zeta akna taha miilutsema vaid jalutab ilusti minuga koos... ja selle tallede mängimise tuhina oleme vist ka suutnud tal alla suruda, et seda ta nagu ei püüagi väga teha... vahel vaid jääb mõne üksikult seisva talle juurde seisma, liputab hoogsalt sabaga, nägu küll selline peas, et oh... lähme mängime nüüd tagaajamist... aga näe, on aru saanud, et need olevused ei ole mänguasjad. Olen selle edusammu üle ääretult õnnelik :D
Aga nüüd siis tagasi selle armupaari juurde... Noorim poja mul aga tuli ükspäev laudauksest välja ja teatas, et Dan ei ole enam nüü õnnetu ... ja minu küsimuse peale, et miks siis, vastati rõõmsalt, et ta viis Dani Zeta juurde :D No võite kolm korda arvata, kui kiireid liigutusi ma tegema hakkasin ning jooksuga lauta läksin, et päästa Zeta süütus. See mul ka õnnestus, sest mõlemad vaatasid mul ukse juures kõrvuti ja ülirõõmsate nägudega otsa (hea, et nii veel läks) - oh seda rõõmu ja õnne, mis seal valitses :D Aga seda jätkus neil tõesti vaid vaevalt paariks minutiks, sest tuli kuri Kaire, kes nad lautas .... ja nüüd on Dan meil jälle õnnetu ja laulab laudas oma nurgakeses serenaadi, millele tuleb vastu pikk UUUUUUU......... Arvan et nädalake veel ja need kaks sõpra saavad jälle kokku...Seniks peame kõik varuma kannatust, eriti koerad....

Sigin-sagin

Viimased päevad olid täis siginad ja saginat, sest maja oli täis lapsi... ja kohe hulgi. Nimelt oli meil mõneks päevaks külas Tallinnast Waldorfi kooli III klassi lapsed (7 usinat) õpetaja ja nelja lapsevanemaga, et tutvuda maatööde ja tegemistega. (Sai korra tunda, et mis tunne võiks olla, kui peres oleks 10 last... no ütleks, et igapäevaselt oleks see palju... aga mõneks päevaks täiesti OK )
  Kui kevadel Üks lapsevanem mulle kirjutas, et neil oleks selline soov, siis ei osanud ma selle kohta mitte midagi kosta ja olin väga üllatunud ja esimese probleemina kerkis üles nende majutamine. Samas ei tahtnud ma ka neile täiesti ära öelda ja lootsin leida mingi lahenduse... Aga kuna me hakkasime oma kõige suuremas toas tegema remonti ja nende tulekuks sai just põrand valmis, siis said kõik end tühjale põrandale magama heita :) Täna, kui nad kõik läinud on saan öelda, et see mõni päev oli väga tore aeg  - maja oli küll veidi üle rahvastatud, aga nagu ikka öeldakse, et häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta :D Sest lapsed olid ju tublid ning nende vanemad väga vahvad ja armsad inimesed - mis sa hing veel oma külalistest siis tahad...

Nii saidki lapsed teisipäeval ära proovida, et kuidas pandi kartuleid maha vanasti, käsitsi... no küll sai see töö kiirelt tehtud. Maas on nüüd küll ainult varane kartul, aga seegi suur asi. Hiline ootab veel oma aega, sest ilmad ei taha sel aastal kuidagi soojaks minna.... Pean väga õnnelik olema, et meie päevi õnnistati ilusa  ja sooja ilmaga, sest vahepealne ilmateade lubas vaid külma ja jubedat vihma, mis oleks meie plaanid kõik ära rikkunud...
Õhtul sai veel ka peedid maha pandud - seda siis kokku neli vagu - seemned kõik ükshaaval mulda ja kolmapäeva õhtul tuli ka vihm, mis kõik mu idandatud seemned ka uuesti üle kastis - super!

Kolmapäeval tutvusime villaga - kraasisime ja ketrasime ja tutvustasin erinevaid villasid ja villaomadusi. Ei tea, kui palju neile küll meelde jäi, aga... Veel said lapsed(eriti poisid) sõita traktoriga ja vedada vana sauna tagant maha võetud puid (mis kitsede poolt olid kooretuks näritud ja nüüd osaliselt pikali juba kukkunud ja on nüüd valmis metsakuiv küttepuu :D ) Ka said nad puid lappida ja peab ütlema,  et nad tegid väga tugeva ja korraliku riida!
Ja kuna kolmapäevane päev oli meil elektrita (nädal tagasi teatati, et nüüd plaaniline elktrikatkestus! )  ja ilm oli nii tuulevaikne ja soe, et tuppa pliidi alla tuld teha ei julgenud, siis sai kasutatud sellist ekstreemset söögitegemiseviisi - suure paja peale(kus me tavaliselt grillime) sai kahe ristiasetseva raudpulga peale pandud vana ümmargune pliidiplaaditükk, pott peale ja supikeetmine võis alata :D Vähe rohkem aega võttis, aga mis ikka...vähemalt valmis sai.

Õhtupoole käisid lapsed kaemas Vaemla villavabrikus, et kuidas siis see tööstuslik lõngategemine käib ning jalutasid ka natuke Kassaris, kuni meid tabas vihm...

Neljapäeva hommik oli täis lahkumissaginat ... ja nii mõnegi lapse suust sai kuulda sõnu, et ei taha ära minna... Aga on lootust neid ikka ka uuesti näha, vähemalt osasid, kes oma vanematega siin käisid. Aga aitäh neile kõigile, kes tegid need päevad põnevaks ja kirjuks!

Pilte saan ehk ka millalgi lisada... kui meie usin lapsevanemast fotograaf need ükskord ka mulle avaldab - pilte sai sadade kaupa.... Seni kannatust!

Bella, Donna

Sai natuke vokiga tööd tehtud ja minu omad kutsud kõik ühte vihti kokku keeratud, tulemus sai just selline kirju nagu ma lootsin, sest border Bella jagab meil vahel natuke seda halli aluskarva ja pensionär Donna pruuni ning lammas andis seda valget värvi (50% lammast ja 50% koera).... Nii saingi 120g ning 210 meetrit seda kirjut lõngakest :) Kui kellelgi peaks olema tahtmist seda omama hakata, siis andku teada, lepime hinna ja lõng saab uue omaniku

Ootan siiani pingsalt, et mu slovakid ka oma aluskarva hakkaksid ajama, aga kuidagi ei taha see sealt lahti tulla, kuigi näen, et vahel nagu mingi karv on lahti, aga kammides ei tule nagu suurt midagi... aga eks ootan veel...

Valmis

Uudistega alustan  siiski mõnepäevatagusest ajast, kus reedel-laupäeval oli meil koolituse päevad, kus esimesel päeval näidati, kuidas kiirelt ja korralikult nahastada lammast ja kuidas seda soolata . Teisel päeval näidati õiget lamba tükeldamist...seda kohe peensusteni. Aga kui tuli välja, et see tapamees ka pügab (härra Hillar Kaldaga kaasas olev tore töömees, nime ei tea, kuid vist tegeleb ikka Kalda lammastega), sai kohe juhust kasutatud ja oma kevadised poolsoomlaste pügamised ära teha...mine sa tea, millal ükskord need Jardiinese mehed siiapoole jõuavad ja meie 8 lamba pärast nad k 

a tulema ei hakka. Ja nii siis saidki me väike osa lambaid eriti kiirkorras ära pügatud. Aga jätkuvalt ütlen, et see kevadine pügamine on üks õudus, sest masin neile sisse ei taha minna, kas siis sellest, et nad terve talv on laudas higistanud ja rasu täis, või millestki muust, aga üks õudus on see ikkagi...Aga pügamata ka jätta ei saa, sest kui sügisel tahan saada neilt (enamus) mustadelt lammastelt  korralikku ilusat villa, siis see töö on hädavajalik , muidu seljas neil hiljem vilt....

Ja siis ootamatult hakkas esmaspäeva hommikul poegima üks mu "igavesti tiine" lammas... no tõesti ootamatult, sest olen ikka hommikuti ja õhtuti korralikult neid kahte viimast linnukest  jälginud, aga ei mingeid märke siiani... ja siis ühel hommikul lauta lüpsma minnes - oplaa... neiu nii häälekas seal, tagant tilpnes juba ka lootevedelikku, aga jalgu veel paistmas ei olnud. Kitsed toimetatud ja toaski käidud.... ja juba jõudis mul peaaegu meelest minna, et keegi poegis... kui järsku ikka meenus ja lauta tormasin.... jalaotsad paistsid ja kõik oli korras, aitasin veidi kaasa ja nii me saimegi kena poisslapse. Poegimine oli sel lambal küll esmakordne, kuid väga tubli emme oli ja mina ei pidanud seal palju midagi vahele torkima :)

Nii jäigi meil see viimane poegija sinna aeda...

Täna käis meil naabrimees, kes kogemata mainis, et täna see õige päev, mil kohalikust JJK punktist lammastele kõrvamärke saab... nii ma sinna tormasingi, et oma ligi 200 talle jaoks neid suuri kollaseid kõrvaõuduseid tuua... kurtsin, et üks viimane lammas ikka veel tegemata... ja hommikul ei olnud seda nägugi, et tegema hakkaks.
Ja oh üllatust... kella 5 paiku tormas tuppa mul Tiit, kes lambaid söötis ja ütles, et samas aias väike valge tall on kaotsi läinud ja kaks musta on asemele tulnud... no mitte ei saanud aru, et mis mustad... Aga näe, see viimne lammas oli kaksikute mustade talledega hakkama saanud :D Ja nagu korrates eelmise aasta viimast poegijat  -. talled sarnased kirjud :D vahva :D Poiss ja tüdruk seekord siis..

Aga jah... see valge väike paaripäevane talleke oli aga jäljetult kadunud. Tuulasime läbi kõik lähedalolevad söötmed, kuid ei midagi... tekkis juba selline abituse tunne, et kus ta ometi võib olla, sest asi kiskus juba müstiliseks. Emme muudkui kisas, aga talle ei kuskil... Ja juba vähemalt kolmandat korda üht söödet läbi vaadates leidiski Tiit selle väikese olevuse silo alt üles. No kuidagi ei saa aru, kuidas me teda sealt varem ei leidnud, sest otsis sealt varem juba Tiit ja mina ka... :S Õnneks tallega oli kõik korras, aga oleks ta sinna kauemaks jäänud, oleks ta lämbunud :( Aga hea, et nii läks...

Õues on meil aga viimased päevad olnud selline kevadiselt mõnus ja lausa lust on õues olla ja näha, kuidas rohi kasvab... ja peabki kasvama, sest heinakogus kuuris väheneb kohutava kiirusega, sest talled on juba nii suureks saanud, et on päris korralikult sööma hakkanud... ja lausa karjuv vajadus oleks lambad juba õue saata, aga näe mitte ei julge, sest rohtu ikkagi nii vähe seal ja kui mu suur kari korraga kõik õue saata, siis jäävad nad seal varsti nälga ja lisaks trambivad rohukamara nii kinni, et terve suvi seal midagi ei kasva... vat seda ei taha kohe mitte... Aga ehk ikka peavad need heinad niikaua vastu peavad, kuni rohi vähe pikemaks saab. Enne karja väljasaatmist peab veel ette võtma selle suure töö ja talled ära nummerdama ... tõenäoliselt kulub selleks peaaegu päevake...

Ilusa ilmaga sai esmaspäeval ära tehtud ka hulka tegemata välitööd... küll ema abiga, üksi oleks ma kindlalt jänni jäänud.... Sai õue ära riisutud ja talvine oksasodi ära koristatud  - vaarikad korda tehtud, väikestviisi ka
mustsõstraid kärbitud... Ega rohkem ei olekski jõudnud, sest puusad andsid end õhtuks ikka korralikult tunda ja terve öö tundsin ma igasugu lihaseid :D Selline tunne, nagu poleks üldse varem mingit füüsilist tööd teinud :P Aga ju siis neid lihaseid ikka igapäev ei kasuta.... ja mis hulgilihastekasutaja ma hetkel ikka olen :P Nüüd oleks veel üks põlluke korda saada, sest sellist umbrohtu ei taha ka lasta maasse künda... on on alles õudus, põld nägi välja selline nagu oleks aastajagu söötis olnud - hiidvõililled, pajuvõsaalged ja muu laialiigline rohukamar laiutas mööda põldu laiali. No eks omajagu saab süüdistada seda pikka ja sooja sügist, mis otsapidi jõudis talvekuudesse välja ja umbrohul oli mõnus kasvada. Suures ahastuses lasin Tiidul põllult üle käia kartulisaputajaga, et umbrohi maast lihtsalt välja saputada, et ei peaks neid välja kaevama. Eks see natuke küll seda tööd lihtsamaks teeb, aga sellegipoolest nõuab väikest pingutust, et see valmis saada, sest puusad ei kannata sellist pikka kummardamist välja, aga eks kuidagi peab hakkama saama, mis ikka :D Tahaks ikka natuke peeti ja muid värke maha sinna panna :D

Ja paar päeva on Tiit usinalt suuremale põllule sitta tassinud ja nüüd ta vist sai selle valmis, sest kihutas just traktoriga majast mööda, järel ader...Paari nädala pärast tahaks vähemalt varajast kartulit maha saada... Loodame, et ilm vähemalt soojemaks läheks..