Noortel armastus...

Nii võiks kokku võtta seda, mis meil hetkel slovakilnoorukitel toimub. Nimel meie Zetal on esimene jooksuaeg. Juba natuke nädala tagasi, kui koertega jalutamas käisin, nagin, et plikal on tagant karvad kuidagi värvunud. Olin kahevahel, et kas siis nüüd...? Ja kuna pepuke väga turses ei olnud, siis pole teda ka Danist ära eraldanud,  polnud ka põhjust, sest pole nad kumbki väga välja näidanud, et midagi toimub... Aga nüüd eelmise nädala keskel vaatasin, et asi kipub kahtlaseks... jalutades kipub plika igale poole kükitama, kuigi midagi nagu välja ei tule ja tagusmenti uurides oli seegi korralikult üles tursunud. No nüüd on viimane aeg nad vist eraldada, kuigi sel hetkel poiss nagu mingit huvi neiukese vastu üles pole näidanud.(mis sest, et neiuke proovis ka poisist välja teha)
Sai siis Zeta privaatruumi laudas endise köögitoa näol, mille akna ette nii igaks juhuks veel ühe lauakese keerasime -  no mine sa tea, mida ta mõtleb ja kui ikka akna katki hüppab, siis on läinud ka. Käisime noortega eraldi jalutamas ja Dan ikka veel ei ole mingeid tundeid välja näidanud... aga... aga...no nüüd on asi ikka täiesti poiss... Kui Dan seisis veel paar päeva tagasi kenasti omas aiapiirdes ja üle aedade pole kunagi roninud, siis nüüd tegi ta seda esimest korda ja seda kõik selle nimel, et saaks ikka neiukese ukse taha minna. Ühel hommikul, kui olime lootnud, et ta ikka veel nn. väiksemas ajakeses sees seisab (oli ta ju seda veel päeval teinud), leidsime ta siiski juba tiiruga õuest, endal häbinägu peas... olimegi juba hommikul imestanud, et kuidas meil öösel nii vaikne oli ja juba mitmendat ööd peetavat kontsertot ei toimunki. Õnneks ta mingite suuremate lollustega hakkama ei ole saanud (selle all mõtlen ma mõne tallega mängimist) ja nii ehitaski Tiit tema aiakesele veel võrgust katuse peale.... ja nüüd on poja kenasti omas ajas püsinud. Huvitav asja juures on see, et kui ma käin temaga lammastes jalutamas, siis teen ma seda nüüd iga kord ilma rihmata ja ta kuulab väga hästi sõna ning ei lähe mitte kohe Zeta akna taha miilutsema vaid jalutab ilusti minuga koos... ja selle tallede mängimise tuhina oleme vist ka suutnud tal alla suruda, et seda ta nagu ei püüagi väga teha... vahel vaid jääb mõne üksikult seisva talle juurde seisma, liputab hoogsalt sabaga, nägu küll selline peas, et oh... lähme mängime nüüd tagaajamist... aga näe, on aru saanud, et need olevused ei ole mänguasjad. Olen selle edusammu üle ääretult õnnelik :D
Aga nüüd siis tagasi selle armupaari juurde... Noorim poja mul aga tuli ükspäev laudauksest välja ja teatas, et Dan ei ole enam nüü õnnetu ... ja minu küsimuse peale, et miks siis, vastati rõõmsalt, et ta viis Dani Zeta juurde :D No võite kolm korda arvata, kui kiireid liigutusi ma tegema hakkasin ning jooksuga lauta läksin, et päästa Zeta süütus. See mul ka õnnestus, sest mõlemad vaatasid mul ukse juures kõrvuti ja ülirõõmsate nägudega otsa (hea, et nii veel läks) - oh seda rõõmu ja õnne, mis seal valitses :D Aga seda jätkus neil tõesti vaid vaevalt paariks minutiks, sest tuli kuri Kaire, kes nad lautas .... ja nüüd on Dan meil jälle õnnetu ja laulab laudas oma nurgakeses serenaadi, millele tuleb vastu pikk UUUUUUU......... Arvan et nädalake veel ja need kaks sõpra saavad jälle kokku...Seniks peame kõik varuma kannatust, eriti koerad....

Sigin-sagin

Viimased päevad olid täis siginad ja saginat, sest maja oli täis lapsi... ja kohe hulgi. Nimelt oli meil mõneks päevaks külas Tallinnast Waldorfi kooli III klassi lapsed (7 usinat) õpetaja ja nelja lapsevanemaga, et tutvuda maatööde ja tegemistega. (Sai korra tunda, et mis tunne võiks olla, kui peres oleks 10 last... no ütleks, et igapäevaselt oleks see palju... aga mõneks päevaks täiesti OK )
  Kui kevadel Üks lapsevanem mulle kirjutas, et neil oleks selline soov, siis ei osanud ma selle kohta mitte midagi kosta ja olin väga üllatunud ja esimese probleemina kerkis üles nende majutamine. Samas ei tahtnud ma ka neile täiesti ära öelda ja lootsin leida mingi lahenduse... Aga kuna me hakkasime oma kõige suuremas toas tegema remonti ja nende tulekuks sai just põrand valmis, siis said kõik end tühjale põrandale magama heita :) Täna, kui nad kõik läinud on saan öelda, et see mõni päev oli väga tore aeg  - maja oli küll veidi üle rahvastatud, aga nagu ikka öeldakse, et häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta :D Sest lapsed olid ju tublid ning nende vanemad väga vahvad ja armsad inimesed - mis sa hing veel oma külalistest siis tahad...

Nii saidki lapsed teisipäeval ära proovida, et kuidas pandi kartuleid maha vanasti, käsitsi... no küll sai see töö kiirelt tehtud. Maas on nüüd küll ainult varane kartul, aga seegi suur asi. Hiline ootab veel oma aega, sest ilmad ei taha sel aastal kuidagi soojaks minna.... Pean väga õnnelik olema, et meie päevi õnnistati ilusa  ja sooja ilmaga, sest vahepealne ilmateade lubas vaid külma ja jubedat vihma, mis oleks meie plaanid kõik ära rikkunud...
Õhtul sai veel ka peedid maha pandud - seda siis kokku neli vagu - seemned kõik ükshaaval mulda ja kolmapäeva õhtul tuli ka vihm, mis kõik mu idandatud seemned ka uuesti üle kastis - super!

Kolmapäeval tutvusime villaga - kraasisime ja ketrasime ja tutvustasin erinevaid villasid ja villaomadusi. Ei tea, kui palju neile küll meelde jäi, aga... Veel said lapsed(eriti poisid) sõita traktoriga ja vedada vana sauna tagant maha võetud puid (mis kitsede poolt olid kooretuks näritud ja nüüd osaliselt pikali juba kukkunud ja on nüüd valmis metsakuiv küttepuu :D ) Ka said nad puid lappida ja peab ütlema,  et nad tegid väga tugeva ja korraliku riida!
Ja kuna kolmapäevane päev oli meil elektrita (nädal tagasi teatati, et nüüd plaaniline elktrikatkestus! )  ja ilm oli nii tuulevaikne ja soe, et tuppa pliidi alla tuld teha ei julgenud, siis sai kasutatud sellist ekstreemset söögitegemiseviisi - suure paja peale(kus me tavaliselt grillime) sai kahe ristiasetseva raudpulga peale pandud vana ümmargune pliidiplaaditükk, pott peale ja supikeetmine võis alata :D Vähe rohkem aega võttis, aga mis ikka...vähemalt valmis sai.

Õhtupoole käisid lapsed kaemas Vaemla villavabrikus, et kuidas siis see tööstuslik lõngategemine käib ning jalutasid ka natuke Kassaris, kuni meid tabas vihm...

Neljapäeva hommik oli täis lahkumissaginat ... ja nii mõnegi lapse suust sai kuulda sõnu, et ei taha ära minna... Aga on lootust neid ikka ka uuesti näha, vähemalt osasid, kes oma vanematega siin käisid. Aga aitäh neile kõigile, kes tegid need päevad põnevaks ja kirjuks!

Pilte saan ehk ka millalgi lisada... kui meie usin lapsevanemast fotograaf need ükskord ka mulle avaldab - pilte sai sadade kaupa.... Seni kannatust!

Bella, Donna

Sai natuke vokiga tööd tehtud ja minu omad kutsud kõik ühte vihti kokku keeratud, tulemus sai just selline kirju nagu ma lootsin, sest border Bella jagab meil vahel natuke seda halli aluskarva ja pensionär Donna pruuni ning lammas andis seda valget värvi (50% lammast ja 50% koera).... Nii saingi 120g ning 210 meetrit seda kirjut lõngakest :) Kui kellelgi peaks olema tahtmist seda omama hakata, siis andku teada, lepime hinna ja lõng saab uue omaniku

Ootan siiani pingsalt, et mu slovakid ka oma aluskarva hakkaksid ajama, aga kuidagi ei taha see sealt lahti tulla, kuigi näen, et vahel nagu mingi karv on lahti, aga kammides ei tule nagu suurt midagi... aga eks ootan veel...

Valmis

Uudistega alustan  siiski mõnepäevatagusest ajast, kus reedel-laupäeval oli meil koolituse päevad, kus esimesel päeval näidati, kuidas kiirelt ja korralikult nahastada lammast ja kuidas seda soolata . Teisel päeval näidati õiget lamba tükeldamist...seda kohe peensusteni. Aga kui tuli välja, et see tapamees ka pügab (härra Hillar Kaldaga kaasas olev tore töömees, nime ei tea, kuid vist tegeleb ikka Kalda lammastega), sai kohe juhust kasutatud ja oma kevadised poolsoomlaste pügamised ära teha...mine sa tea, millal ükskord need Jardiinese mehed siiapoole jõuavad ja meie 8 lamba pärast nad k 

a tulema ei hakka. Ja nii siis saidki me väike osa lambaid eriti kiirkorras ära pügatud. Aga jätkuvalt ütlen, et see kevadine pügamine on üks õudus, sest masin neile sisse ei taha minna, kas siis sellest, et nad terve talv on laudas higistanud ja rasu täis, või millestki muust, aga üks õudus on see ikkagi...Aga pügamata ka jätta ei saa, sest kui sügisel tahan saada neilt (enamus) mustadelt lammastelt  korralikku ilusat villa, siis see töö on hädavajalik , muidu seljas neil hiljem vilt....

Ja siis ootamatult hakkas esmaspäeva hommikul poegima üks mu "igavesti tiine" lammas... no tõesti ootamatult, sest olen ikka hommikuti ja õhtuti korralikult neid kahte viimast linnukest  jälginud, aga ei mingeid märke siiani... ja siis ühel hommikul lauta lüpsma minnes - oplaa... neiu nii häälekas seal, tagant tilpnes juba ka lootevedelikku, aga jalgu veel paistmas ei olnud. Kitsed toimetatud ja toaski käidud.... ja juba jõudis mul peaaegu meelest minna, et keegi poegis... kui järsku ikka meenus ja lauta tormasin.... jalaotsad paistsid ja kõik oli korras, aitasin veidi kaasa ja nii me saimegi kena poisslapse. Poegimine oli sel lambal küll esmakordne, kuid väga tubli emme oli ja mina ei pidanud seal palju midagi vahele torkima :)

Nii jäigi meil see viimane poegija sinna aeda...

Täna käis meil naabrimees, kes kogemata mainis, et täna see õige päev, mil kohalikust JJK punktist lammastele kõrvamärke saab... nii ma sinna tormasingi, et oma ligi 200 talle jaoks neid suuri kollaseid kõrvaõuduseid tuua... kurtsin, et üks viimane lammas ikka veel tegemata... ja hommikul ei olnud seda nägugi, et tegema hakkaks.
Ja oh üllatust... kella 5 paiku tormas tuppa mul Tiit, kes lambaid söötis ja ütles, et samas aias väike valge tall on kaotsi läinud ja kaks musta on asemele tulnud... no mitte ei saanud aru, et mis mustad... Aga näe, see viimne lammas oli kaksikute mustade talledega hakkama saanud :D Ja nagu korrates eelmise aasta viimast poegijat  -. talled sarnased kirjud :D vahva :D Poiss ja tüdruk seekord siis..

Aga jah... see valge väike paaripäevane talleke oli aga jäljetult kadunud. Tuulasime läbi kõik lähedalolevad söötmed, kuid ei midagi... tekkis juba selline abituse tunne, et kus ta ometi võib olla, sest asi kiskus juba müstiliseks. Emme muudkui kisas, aga talle ei kuskil... Ja juba vähemalt kolmandat korda üht söödet läbi vaadates leidiski Tiit selle väikese olevuse silo alt üles. No kuidagi ei saa aru, kuidas me teda sealt varem ei leidnud, sest otsis sealt varem juba Tiit ja mina ka... :S Õnneks tallega oli kõik korras, aga oleks ta sinna kauemaks jäänud, oleks ta lämbunud :( Aga hea, et nii läks...

Õues on meil aga viimased päevad olnud selline kevadiselt mõnus ja lausa lust on õues olla ja näha, kuidas rohi kasvab... ja peabki kasvama, sest heinakogus kuuris väheneb kohutava kiirusega, sest talled on juba nii suureks saanud, et on päris korralikult sööma hakkanud... ja lausa karjuv vajadus oleks lambad juba õue saata, aga näe mitte ei julge, sest rohtu ikkagi nii vähe seal ja kui mu suur kari korraga kõik õue saata, siis jäävad nad seal varsti nälga ja lisaks trambivad rohukamara nii kinni, et terve suvi seal midagi ei kasva... vat seda ei taha kohe mitte... Aga ehk ikka peavad need heinad niikaua vastu peavad, kuni rohi vähe pikemaks saab. Enne karja väljasaatmist peab veel ette võtma selle suure töö ja talled ära nummerdama ... tõenäoliselt kulub selleks peaaegu päevake...

Ilusa ilmaga sai esmaspäeval ära tehtud ka hulka tegemata välitööd... küll ema abiga, üksi oleks ma kindlalt jänni jäänud.... Sai õue ära riisutud ja talvine oksasodi ära koristatud  - vaarikad korda tehtud, väikestviisi ka
mustsõstraid kärbitud... Ega rohkem ei olekski jõudnud, sest puusad andsid end õhtuks ikka korralikult tunda ja terve öö tundsin ma igasugu lihaseid :D Selline tunne, nagu poleks üldse varem mingit füüsilist tööd teinud :P Aga ju siis neid lihaseid ikka igapäev ei kasuta.... ja mis hulgilihastekasutaja ma hetkel ikka olen :P Nüüd oleks veel üks põlluke korda saada, sest sellist umbrohtu ei taha ka lasta maasse künda... on on alles õudus, põld nägi välja selline nagu oleks aastajagu söötis olnud - hiidvõililled, pajuvõsaalged ja muu laialiigline rohukamar laiutas mööda põldu laiali. No eks omajagu saab süüdistada seda pikka ja sooja sügist, mis otsapidi jõudis talvekuudesse välja ja umbrohul oli mõnus kasvada. Suures ahastuses lasin Tiidul põllult üle käia kartulisaputajaga, et umbrohi maast lihtsalt välja saputada, et ei peaks neid välja kaevama. Eks see natuke küll seda tööd lihtsamaks teeb, aga sellegipoolest nõuab väikest pingutust, et see valmis saada, sest puusad ei kannata sellist pikka kummardamist välja, aga eks kuidagi peab hakkama saama, mis ikka :D Tahaks ikka natuke peeti ja muid värke maha sinna panna :D

Ja paar päeva on Tiit usinalt suuremale põllule sitta tassinud ja nüüd ta vist sai selle valmis, sest kihutas just traktoriga majast mööda, järel ader...Paari nädala pärast tahaks vähemalt varajast kartulit maha saada... Loodame, et ilm vähemalt soojemaks läheks..

Õnnistused

Nonii, proovin nüüd rääkida pikemalt sellest heast uudisest. Jutt tuleb tõenäoliselt pikk, et kes viitsib lugeda, see viitsib, kes mitte, see jätab vahele...Aga alustaks siis sügisest....
Oleme tegelikult juba mõnda aega mõelnud uuest natuke suuremast traktorist, sest  mõne töö jaoks oleks vaja lihtsalt võimsamat ja teiseks oleks vaja vahel ja kedagi Tiidule appi võtta vaja, aga ega ju vikati ja rehaga ei saada sinna põllale... Siiani on olnud meil väga hea naabrimees, kes omast vabast tahtest on käinud meid aitamas, kuid sellegipoolest ei saa ju ainult teiste peale lootma jääda... ning oma poisid on ja juba selles vanuses, et võiksid natuke traktoritöid teha.... niisiis... oleks vaja uut traktorit.... Siit siis küsimus, et kust saada selleks vajaminev raha, sest päris oma rahadega me siiski välja ei tuleks ja panka ka ei tahaks mitu aastat nuumata. Jäi järgi veel PRIA oma investeeringutoetusega. Teadsin, et ega mul sealt väga suurt lootust ei ole raha saada, aga kes ei küsi, see ei saa kohe kindlasti. Nii ma siis hakkasingi pabereid valmistama ja pead nende numbritega vaevama, mis tahtis kangesti juuksedki halliks teha ja pea valutama panna, aga lõpuks siiski valmis sai ja PRIA-sse ära viisin. Olin jätkuvalt tegelikult kahevahel, et kas me peaks selle traktori muretsema või mitte... kas see on vaid meie enda inimlik unistus saada teine veel või on see tõesti meiele väga vajalik.... Seega jätsin kogu selle otsuse Jumala hooleks, sest tema teab paremini.
Vahepeal sai küsitud ka luureinfost, et kuidas mu projektil läheb, mis peale öeldi, et kahtlane värk, kuna sel aastal oli küsijaid ikka marupalju....kuigi mu punktisumma ei olnudki väga paha, aga lihtsalt konkreetne taotlusvoor oli väääga lõhki juba. Järgmise küsimise peale öeldi, et jah, hetkel tundub, et jääb ikka välja ja raha ei saa..... Siis tuli info, et riik annab näppuotsaga raha juurde, kuid seda ikka ei tea, kas mina sinna sisse jään.... ning jaanuari keskel oli viimane uudis see, et jah, sain küll edasi lükatud järgmisse ringi, kuid kindel pole midagi.... Seega järgnes kolm kuud teadmatust ... kuid olin rahulik, sest teadsin, et kui ma pean selle saama, siis ma saan ja kui me tõesti ei pea saama  ja see meile ülejõu käiks( sest asi on ikka piiri peal), siis me seda ka ei saa... küll Jumal teab, mis ta teeb.
Nii siis tuligi see 19. aprill, kus oli viimane päev, mil nad pidid välja kuulutama tulemused. Ja üllatus oli ikka suur, kui öeldi, et JAH, oleme saanud positiivse vastuse. Ei suutnud seda pikalt uskuda, kuid siis tänasin Jumalat. Järgnev rahaline seis on küll veel veidi segane, kui küll seegi veel laheneb , olen selles kindel.
Aga nüüd pean ausalt üles tunnistama, et see ei ole mitte nüüd esimene kord, kui olen saanud selliselt, üle noatera toetust ja ma kohe üldse ei usu, kui keegi ütleb, et oh, sul oli hea õnn ...
Nimelt esimene kord oli siis, kui küsisin noorte alustamise toetust, mille küsida saamine ise oli paras üllatus, rääkimata sellest, et ainult tol korral sai sisse panna aasta varem tehtud investeeringud (tänu millele me saime kaelast ära 20. aastase pangalaenud, millega ma olime just aasta varem ostnud traktori(traktorit oli vaja, sest olemasolev vana sakslane tahtis vägisi otsad anda)... kas pole ime? ) Ja see, et me selle üldse saime on teine ime, sest mulle väideti igalt poolt, et mul ei ole töökogemust ja ei saa ka seetõttu neid häid vajalikke punkte, mis annaks lootust saada toetust.. ometi olin ma juba mitu aastat tegelenud FIE-na, kuid mu sissetulek olevat ju vaid harrastaja oma....ja töökogemust mul ei ole ju siis... Aga siiski, täiesti viimasel minutil sai paberitega kaasa pandud minu mõne aasta tuluteklaratsiooni E vorm, et kui keegi tahab arvestada, siis arvestab ja kui ei, siis ei..... Ja te ei kujuta ette kui suur oli mu üllatus, kui keset suve sain kirja, kus mulle teatati, et minu taotlus rahuldati ja ma saan raha... no te ei kujuta ette.... sest olin ikka täiesti kindel, et siit ma mingit raha ei saa. Jah, see raha oli mõnes mõttes hädavajalik, et minna edasi selles suunas, et loomapidamisega oma pere täielikult ära elatada, sest ilma selle vajamineva tehnikata (traktor, heinapress, kiletaja, lambaveokäru ja veel nipet-näpet) oleks raske midagi teha....
Nii siis saimegi tänu Jumalale paremale järjele.... laudas töötas edasi see päevi näinud vana sakslane...ja nikerdamine sellega lauda ei olnud mitte kergemate killast, kuigi tegi ausalt oma töö ära... kuid siis mõtlesime, et ju peab ta ikka hakkama pensionile saatma ja jätma ta ainult veel kartulivagude jaoks... nii saigi küsitud esimest korda pria-st investeeringutoetust, et muretseda endale väike tõstuk e. hoovilaadur, mis lihtsustaks oluliselt tööd ja ma ei peaks muretsema et millal tehnika üles ütleb. Aga nagu ikka, oli seegi kord raha saamise võimalus ikka nii minimaalne.... kuid usaldasin jälle asja Jumala kätte. Nii meil tuligi kevadel otsus, et oleme raha saanud, kuigi olime nende saajate seas ikka ühed viimasemad, aga näe, saime.  Seda enam, et täpselt nädala jagu varem me ustav sakslane väsiski ära ja hakkas streikima  ja ei tahtnud enam hästi keerata ja oli ikka paras nikerdamine, et loomadele söök lauta tuua.
Niiet oleme olnud väga õnnistatud ja ma ei saa kohe seda siin ütlemata jätta - usaldage Jumalat ja tema ei jäta teid hätta! Neid imelisi hetki, üllatusi ja õnnistusi võiks siin veelgi rääkida, aga seekord ma siiski lõpetan, kuid lühidalt ütleks, et kogu mu elu siin maal, alates algusest(selle maja, kui ka lauda saamisest), on olnud täis imelisi asi (mida tihti öeldakse, et head kokkusattumused, kuid seda ma hetkel küll ei usu)

Tulemas on häid uudiseid :D Ei tea hetkel, mida ise selle hea uudisega peale hakata...las ma veidi seedin seda ja siis... hakkame tegutsema ;) Varsti täpsustame :D

Titeuudiseid

Uudiseid peaks jälle alustama mitte oma laudast, vaid külapealt. Seekord käisi hea tuttava kitsekasvataja Urve juures, kus ta noor kitseke juba päeval ühe paiku oli veekoti välja punnitanud, aga õhtuks ikka veel ei midagi ja otsest pressimist ka ei olnud. Kuna mul sel aastal üks lammas ka tegi sama triki, siis võtsin asja rahulikult, sest minu talled sündisid vaatamata kõigele täie tervise juures. Kell juba 9 õhtul ja mina ikka laskevalmis. Enne jõudsin muidugi oma laudas ka tuvastada, et üks mu kolmest poegimata lambast tõenäoliselt ikka nüüd kohe-varsti tegema hakkab, aga sinna oli siiski natuke rohkem aega, kui selle kitsega.

Kuna Urve ei ole ise sünnitusabiga väga sinapeal, siis lubasin talle ikka appi minna, kui vaja, kuid enne proovisin teda telefonitsi informeerida. Nimelt peale üheksat hakkas kits ikka selle pressimisega vähe usinamalt tegelema ja lõpuks oligi selge, et tulemas on üks nina.... aga suureks õnnetuseks ei olnud jalgu ja minu juhendamise peale jalgu otsida ka ei andnud tulemusi, kuna seis oli ausaltöeldes seal sees ikka suht segane... Ei aitanud midagi, tuli voodist välja kobida, autole hääled sisse ajada ja sinna sõita.... sest segane olukord tuli ju ometi lahendada. Nii meil siis hakkas tõsine poegimistöö, sest jalgade sortiment sinna pea juurde oli lai - ühesõnaga tahtsid kahe talle jalad korraga tulla ja andis ikka tegu teha, et üleliigseid jonnakaid jalgu eemale saada. Viimaks saime talle kätte. Küll mul oli sellest kitsest kahju, sest kisas teine ikka koledasti nagu tapetaks :S Aga siis vaja ju ka teine välja saada, aga nende jalgade juurde ei leidnud ma kuidagi pead, nagu oleks peata tall. Lõpuks leidsin pea, aga see ei läinud mitte mingi valemiga õigesse kohta, pista või oma näpud tallele silma, et pea õieti seisaks, aga seda ka ju teha ei tahtnud.... Oli päris lootusetuse tunne :S Olgem ausad, kui mina oleks pidanud üksi ja esimest korda tegema sünnitusabi, siis oleksin vist siinkohal omad silmad saamatusest välja nutnud... Viimases hädas tegime katse, et ehk tuleb ainult jalgadega ja kõvera kaelaga välja ( tean, et lamba peamõõtu arvestades see kohe kindlasti ei õnnestuks, vähemalt lihalammaste puhul mitte) Ja see meid siis hädast välja ka aitas. Mõlemad talled tunnevad end täna hommikul väga hästi ja pidid olema täis elurõõmu ja energiat :) Emale palusin ma aga hommikul teha üks antibiootikumi süst, sest selline sees sobramine ei pruugi mitte hästi lõppeda. Ausaltöeldes kartsin ma, et vigastan kitse seestpoolt, aga õnneks kitse tervis ka täna hommikul hea :) Ütleme, et lõpp hea, kõik hea :D

Aga nüüd siis oma lauta tagasi. Panin kella juba üheks äratama, kuid mitte kohe ma ei saanud aru, mis telefon mul karjub sellisel ajal :D Aga ei midad, siiski toibusin mõni aeg hiljem ja tõdesin, et nüüd tuleb vist ikka lauta minna, sest kaamerast vilksatas lamba pepust üks suur pea... Jah... poleks ma õhtul märkanud, et see lammas poegima hakkab, oleks läinud kõik aia taha, sest tall tuli üks jalg ee, teine sees asendis ja seda enam, et tegu oli seekord üksiktallega, siis ka mõõtmetelt veidi suurem.... Aga lauta oli mul tõesti viimane aeg minna, sest talle pea oli juba paisunud õhupalliks, keel paksenenud ja talleke sündimisest väsinud. Noor esmaemme oli aga tubli, sest hakkas usinalt kohe talle lakkuma. Aga nüüd oli mul selline koht käes, kus ma tõesti tundsin puudust sellest maosondist, sest tall ise imemisvõimeline ei olnud (ülepundunud keele ja suu pärast ja püstitõusmisega olid tal ka vist suurenenud pea tõttu raskusi) ja söömata ka teda ei tahtnud jätta. Seega ma riskisin, lüpstes välja natuke piima ja vägisi seda suhu jootes. Vähemalt ei tundunud, et oleks kopsu tõmmanud ja nii me 100g sinna lambasse kadus. Läksin tuppa magama, sest teha ei saanud ma enam midagi, jäi lihtsalt oodata...hommikut...
Hommikul oli minu suureks õnneks kõik korras ja see priske poisslaps tundis end jalgel hästi ning sõi usinalt ema alt piima :D Siinkohal ei saa ma jälle jätta kiitmata seda kaamerat, mis võib elusid päästa :D

Nüüd siis kaks laeva veel, kelle pooldumist ma ootan....