Nii kaunis on kevad!

 .... ja töid on rohkem kui küllaga. Ei teagi kust päriselt alustada  :D

No võibolla sellest, et mehed tegid mitu päeva tugevat tööd lambaaedadega, et ometi loomad õue saaks.  Ja LÕPUKS nad õues kõik ka ongi! Õnnelikud ja rahul!

 Viimased kitsetalled said ka õue võrkpalli mängima ( karjaaed on kodust välja lennanud laste võrkpalli platsil, sest kes seda õuet ikka jõuab niipalju pügada, tuleb keegi appi võtta :) ) Transpordiks võtsin kasutusele oma arust kavala lutipudelipetumeetodi. Ja see töötas üle ootuste üllatuslikult hästi. Arvasin, et läbi õunaaia jalutades on ahvatlusi ikka väga palju, aga kõik sujus liigagi hästi . Asjaosalise jõudsid endalegi üllatusena rohelisele rohumaale ja on seal asjaga päris rahul.

Ka üks rahulolev kana sai pildile püütud 

 

Veel jõudsin käia selle kevade esimesel laadal, kus sain tutvustada oma viimase aja katsetust - suitsutatud juustu. Endale väga meeldis ja tundub, et meeldib ka teistele. Kuna sain endale esimese suitsuahju, siis ei saa end kuidagi pidama, tahaks aga proovida :) Ja kannatamatult ootasin ma tuulehauge, et ometi ka suitsukala teha.....

...... Ja siis see kalaõnnistus lõpuks ka tuli. Esimese satsuga sai paberlandiga püütud 49 kg( millest pidin siiski 10 kg oma Soomes elavale õele iidlase moodi teusse panema, et kui suvel tuleb saab sügavkülmast kaasa haarata.

 Puhastamise maraton läks käima. Suurem osa läks soola ja hiljem siis kuivama, 10 kala mahub täpselt mu väikesesse suitsuahju. Ja mõne siis sai värskelt praetud

Oi kui head suitsukalad tulid. Osades sai muna ja majoneesiga leivamääre veel tehtud, see kadus kui mutiauku...

Ja kui te arvate nüüd, et need pildil olevad kalad on ainukesed kuivama pandud kalad, siis eksite, sest nüüdseks on mul juba kolmas kalaring... ja katsugu Elisabeth öelda enne kevadet, et : "Emme,  kala sai otsa, millal uus tuleb?" Nii see nimelt juhtus, kui eelmisel aastal u30kg kala kuivama panin...

Ja et kevad mitte igavaks ei läheks, siis loomulikult on meil ilm jätkuvalt kuiv ja meie rallime iga õhtu kastekannudega mööda põldu... Nii pool km vagusid ootab kastmist, et mingigi porgand - peet üles tõuseks.. 

Lõpuks lisan ka mõned lihtsalt toredad pildid

Ja kuna endal ei ole olnud tihti mahti olnud pilte teha, siis tahaks siinkohal tänada piltide-videode eest oma usinaid abilisi  Mathiast , Danielat ja Mircot, kellest kaks viimast juba kahjuks pidid lahkuma, aga teadmisega, et nad varsti kindlasti tagasi tulevad :)

Aaa ja õues on hetkel võrratu lõhn 😍 sirelid, natuke veel toomingaid ja veel võrratuid kastani küünlaid ❤️

Kiire kevad

Tükk tühja vaikust, sest olime kevade (loe:sooja) ootel. Nüüd see siis lõpuks tuli, aga töödega oleme endiselt jännis. Tuleb ju teha ülejäänud küla traktoritööd ka ära, mis teha... See aga tähendab, et enda talvelõhutud karjaaiad on endiselt parandamata, lambad laudas määgmas ning õue ootamas.. No ehk ikka varsti saavad... Ma loodan...

Samas põllul said enamus olulised köögiviljad maha, kartul saab ka kohe, ehk homme maha ning siis saab aia parandamisele keskenduda. 

Sai seegi aasta veidi hernest maha külitud, kuid kuna möödunud aastal pistsid varesed - hakid üle poole seemnetest oma vatsa, vaatamata minu pingutustele riputada neile peibutuspalle ja muid linte.. Suurt kasu polnud. Sel aastal mõtlesin läheneda asjale teisest küljest, ehk siis vana heidutusmeetodiga ja selleks valmistuma hakkasin juba sügisel. Nimelt mul majas ju jahimees ja sügisel on varese jaht lubatud, seega... Tiit lasi vareseid ja mina soolasid nad kenasti sisse ja panin kevadet ootama 😀

Nüüd nad siis kenasti ripuvad mu hernekülvi kohal ja hetkel pole ma seal suures raadiuseski ühtki varest ega hakki näinud, 100m kohta on 6 varest 😀🤪👍  Niiet suvel on lootust saada palju herneid (kui ikka vihma ka nüüd tuleks... 🙄🤔) jeesss 

Veel sai soojade ilmade saabumise puhul ka kanad õueparadiisi lastud, oi kui mõnus neil seal on 😍

Ja siis otsustas üks tohutult kaunis noorhärra, et temast võiks saada tore semu, hakkas ise aia ääres uudistamas käima, mis viis sügamise nautlemiseni. Kahju oleks sellist poissi vardasse ajada... Äkki ikka keegi sooviks teda endale tegudemeheks. Kaunid kikkis kõrvad ja kopsakad vormid nagu ta papal 😊

Sügamise video poisist leiab mu fb lehelt. 

Lõpuks läbi

Lõpp läks veidi üle kivide ja kändude, aga läbi see poegimine lõpuks sai. Viimased noored emad olid tublid, ei saa nende üle kurta, pigem kiidan. Said ise kenasti hakkama. Ühel kogenud utel sündis mõni päev tagasi tilluke tall, aga emal ei olnud mitte üldsegi udarat, nagu poleks tiine olnudki, vaid verine sabaalune reetis, et on ikka tema tall. Püüdsin tallele päeva jooksul mitu korda küll ka piima (ternest) juurde anda, natuke ta siiski ka võttis, aga vaatamata ema suurele armastusele oli see tall uue päeva hommikuks lahkunud taevastele rohelistele karjamaadele. Paberites surfates nägin, et möödunud aastal tegi ta ilusa suure talle ja hulka piima ka ja tallest kasvas ülimalt tubli ja väga julge sell.. Aga mis sel aastal juhtus, vot ei teagi öelda. 

Eile õhtul avastasin, et üks teine mõnepäevane üksiktall oli tõenäolselt ära magatud, vot temast oli küll kahju - ema oli tubli ja talleke oli ka suur ja ilus... Aga mis teha....

Täna õhtul laudaringi tehes aga avastasin, et see viimane lammas ka on lõpuks maha saanud. Kena suur poisslaps, noor emme ta kenasti puhtaks lakkunud. Kindluse mõttes aitasin ta ka tissile. 

Nüüd siis saab lõpuks rahulikult nautida, kuidas tallekesed kasvavad. Kokkuvõtvalt sel aastal väga suuri jamasid polnud, mida ei suutnud lahendada. Lutitavaid tallesid järgi VAID üksainus, mis on üle aastate väikseim number 😀. Tissiprobleemidega suutis üllatada vaid 2 lammast ja needki poegimise alguses, mitte nagu möödunud aastal, kus viimane lammas tegi kenad kaksikud ja siis selgus, et udar täiesti tuksis... Ja mina sain pikalt lapsi sööta, poole suveni peaaegu... 

Kitsetalled muudkui kasvavad ja armastavad jätkuvalt oma emmesid (loe: mind ja Elisabethi) 

(otsige pildilt Elisabethi 😂) 

Ja ülestõusmispühade puhul sai lastega veidi mune tuuninud - sibula koored, mustikad, lumikellukesed ja naat. Tulemus jäi väga kihvt, kahjuks ei saanud kõiki nüansse pildile. 

Täna sai õues kiirelt kitsede aia tuunimise ja parandamisega alustatud. Vaja ikka elekter enne sisse saada, kui need kurjamid avastavad, et seda seal praegu polegi, eriti talled, kes ei tea asjast üldse midagi veel... Sest kitsed käivad meil juba õues päiviti jalutamas, või õigemini hetkel lauda taga päikest võtmas 😅

Talv on sel aastal tohutut aedade laastamistööd teinud, mis jälle tähendab, et pooled aiad tuleb uued teha... Ohjah, saaks vaid need õigeks ajaks valmis, sest ega see ainuke kevadtöö pole, köögivilja põld tahab tähelepanu ja toas köök tuleks ka valmis saada.... Eks näis, kuidas jõuab... Aga loodame ikka parimat 😊

1.aprill

Mnjah, tore päev see 1.aprill. Marguse käest sain korraliku pika nina päeval.. .. Kuna lõpetab sel aastal 9.klassi, siis ees on valikud.. .. Ja siis ta teataski, et on otsustanud, läheb Tallinna teeninduskooli.. Mina :" Ahahh ja mida õpid?  Margus:"Küünetehnikuks!"...?!?!?!? "LOLLAKAS"....Hahahaaaaa... Ja nii see nina mul tuligi 😂 Siinkohal vist tänusõnad õp Marisele, kes olevat talle sellekohast head nõu andnud. Nimelt käisid nad terve klassiga just selle nädala alguses mandril erinevaid kutsekoole vaatamas ja siinkohal ka seda kooli Tallinnas....

Kuna õues oli ilm nõnda ilus ja kevadine ja nädala alguses sai just üks tükike maad ostetud, siis sai otsustatud, et läheme kõik koos perega seda maad kaema ja kuna teadsime, et seal oli talv ka männi oksi maha murdnud (nagu sel talvel igal pool), siis oleks need nüüd õige hetk tuua kitsedele maiuseks. Niis me siis teele asusime - mina, Tiit, Margus, Elisabeth ja Tommy. Ja kuna sellel maal on ümberringi võrkaed  ja värav ees, siis oli meil hea plaan lasta Tommy niikauaks, kuni me okstega tegeleme, aias lahtiselt joosta. Aga asjad läksid kõik hoopis teisiti. 

Üsna varsti suples Tiit autoga kõhuni mudas, Tommy leidis aiast augu ja läks ise metsa jahile (mida ta teha ei tohiks 🙄, õnneks panime igaks juhuks GPS rihma kaela...) 

Kõne sõbrale, kes aitas Tiidu koju traktori järele, sest jala minna oleks olnud liig kaugel (u 5-6km)... Eriti tegi mure Tommy, kes selle ajaga oleks olnud ei tea kuhu juba... 

Mina lastega jäime paigale ümbrust uurima. Kenad metsvaarika puhmad, keerduvad humala oksad puude ümber... Ja siis Margus teatab, et MINA  astusin praegu ussile otsa. Õrnade närvidega kiljatasin ja hüppasin mitu head kiiret sammu edasi.(ei ole just need mu lemmikolevused) Siis taipasin, et et täna ju ikka 1.aprill ja sain poisi peale juba kurjaks, et nii ei tohi, juba teist korda mind haneks tõmmata... Tema ikka kindlalt, et uss ju siin, et astusin otsa tegelikult ka... 

No seekord oli tal õigus.. Õite pirakas rästik oli päikest võtmas. Tundub et ma talle siiski haiget ei teinud, sest jäi rahulikult oma positsioonile... Kuni puges kulu alla peitu, sest hakkasin teda õrnalt oksakesega puutuma... Kas pidin julgema niimoodi edasi tatsuda, teades et rästikud istuvad kulu all peidus?? No vähemalt seda laigukest ma vältisin ja rohkem pole me teda näinud. 

Varsti oli kuulda ka tuttavat traktori häält. 

Auto mudast väljas (jättes käru veel mutta), kihutasime ruttu Tommyle järele, et ta oma suure jahituhinaga väga sügavale metsa ei jõuaks. Õnneks saimegi ta kiirelt kätte - küll see GPS rihm on alles õnnistus. 

Nüüd siis tagasi käru välja tõmbama. Loomulikult laadisime käru männioksi täis ja võtsime suuna kodu poole. Ja oi kui õnnelikud kitsed olid. Hommikuks oli ühest päris suurest oksast, mida lauta sisse neile vedasin, järgi vaid roots ja kooritud puu. 

Ja see kõik pole mitte 1. Aprilli nali 😀

Peale seiklusterohket päeva veel üks mõnus laupäevaõhtune saun, enda valmistatud jäätis ja rakett 69....mõnus 😊

Kitsedega kõik!

Kitsed lõpetasid eile oma poegimised. Mõni päev varem tegi Late ühe?! poisslapse ja piima on tal nii ohtralt, et lüpsan 2x päevas talt veel vähemalt liitrikese mõlemal korral, vaatab, kaua see lõbu kestab. Eile lõunal poegis ka Bamby, keda ootasin juba mitu päeva tagasi, sest udar oli tal muutunud suureks nagu lehmal ja kõht oli nagu pall. Arvasin, et sealt tulevad jälle kolmikud, aga suur oli mu üllatus, kui saime vaid 2 talle 😀, mõlemad tüdrukud.

Sel aastal on tõesti selline tüdrukute aasta, mida ei mäleta juba ammu, vähemalt kitsedele. Kokku on nüüd meil 18 talle ja neist siis 11 tüdrukut ja 7 poissi. Saan paari aasta pärast oma vanakesed välja vahetada julgete uute tüdrukute vastu.. Ja vaid selle nimel olin nõus tallesid ise lutitama hakkama, sest olen väsinud nendest argpüksikutest, kes mulle kätte ei anna... 

Nüüd on meil terve portsjon üliakiivseid, veidi tüütuid armsaid nunnupalle, kes on sul süles, seljas, söövad juukseid, sõrmi või mida iganes sul küljes ripub 😂 Õhtuti aitab me lasteaeda juhendada söögitädi Elisabeth 😍

Üks noor lammas sai ka veel emaks ja oli kohe algusest peale täie mõistuse juures õnneks. Tall oli hiiglaslik ja vajas sündimisel veidi abi, aga rõõm oli suur, kui ema hakkas kohe lakkuma ja kutsuma. Esimesel tissimisel küll jalg veidi tõmbles, aga ta oli oma talle nimel sellest kummalisest tundest üle ja lapsuke sai süüa. 

Väike hetk ka meie toast, kus uus ja vana elanik juba ÜHTE tuppa magama mahuvad 😁

Köögi remont on ka jõudnud sellesse faasi, kus juba saab mööda päris põrandat kõndida, mitte mööda "sildu", mis viisid ühest uksest teiseni... Ja seingi on saanud esmase katte peale. Paar kipsplaati veel, siis saab lae ehk alla, lauad sai vähemalt täna koju toodud 🙂 Tasa ja targu, ehk jõuab enne suuri kevadtöid valmis, hetkel õues ju jälle tali koos lumega (õnneks mitte palju... Vähemalt mitte veel....) 

Kui ühed pausitavad, siis teised võtavad tuurid üles

 Tänane päev lammaste maastikul on olnud rahulik. KAHTLASE talled olid hommikuks ära õppinud, et piima saab nisast, mitte kuskilt nahavoldist - udar tühi ja talled rõõmsamad. Hoian neid veel ühe öö eraldatult ja hommikul hindan olukorra uuesti üle, kuid tõenäoliselt on neil pilet vabadusse.

Lollakas lammas korra sai ketist lahti, aga õhtuks olin ta siiski sunnitud uuesti söötme külge aheldama. Tegin talle sõnad seltsi ja teatasin , et sügisel saab head vorsti. Hommiku lasen ta uuesti lahti ja vaatan, kas epistel töötas.

Üläjäänud lambad teevad pausi ja ootavad vist uut head kuu ja tähtede seisu :D Seevastu teevad algust kitsed - 3 tk on neid poegimas ja üks tegi ootamatult täna õhtuse tallesöötmisringi aegu KOLMIKUD...nagu tihti mu kitsed ikka.... seekord 2 tüdrukut ja 1 poiss. Kahtlustan, et kaks ülejäänud kitse teevad ka paari järgmise päeva jooksul, saab näha.

Mõni veel...

 Ja maraton meil jätkus, kuid siiski alles hommikul. Öösel käisin VAID korra laudas, sest üks lammas tegi kenasti ise kaksikud valmis, kenasti lakkus ja lootsin, et saan seda rõõmu vaid kaamera kaudu vaadata...Aga ei... üks eelmistest poegijatest arvas, et tema võiks ka sellest rõõmust veidi osa saada ja tegi kõik , et uued kodanikud segadusse ajada - lakkus ja kutsus mis jaksas, endal oma talled tissi all...no mis teha. Lippasin lauta, et uus ema oma uute kodanikega neist eraldada. Kiired tissitamised ja saingi nii lihtsa vaevaga tuppa voodisse ja enne ma sealt ei tõusnud, kui hommikune kell äratas :)

Eilne päev oli ka suht rahulik, pärastlõunat hakkas trall jälle pihta, aga tore, et mitte öösel :D Ja kui eelmises postituses rääkisin 0 instinktiga mammast, siis tema otsustas hommikuks mõistuse pähe võtta ja isegi kutsus talle ja nii ta pääseski trahviroodust ja vist isegi sügisesest vorstiteost...aga ega siis ei saa jääda tühja kohta -  poegis uus nooruk, kes veelgi hullem kui eelmine. Praeguseks on ta nüüd olnud juba 1,5 päeva nööriga söötme küljes ja ta ei kavatsegi mõistusele tulla. Õnneks seegi kord tall suudab ise sööma minna, aga nii kui rihma otsast ema lahti lasen, ei ole söömine kuidagi võimalik , keerutab ja ajab peaga ära...eks näis, kumb on kangem, mina või tema(kahtlustan, et mina :P )

Ja kui ma siiani olen pidanud nõustama imetamise suhtes pigem emasid, siis nüüd juhtus küll lugu, kus pidin hakkama tallesid nõustama. No täiesti uskumatu.. See sama KAHTLANE, kes paar päeva tagasi poegis - vaatasin, et talled kuidagi õnnetu ja näljase moega, kisuvad küüru, aga samas ei karju ja näiliselt käisid ka tissi all. Aga emal udar umbselt piima täis ja käisin isegi korra tühjemaks lüpsmas, sest kartsin põletikku, ise muudkui imestasin, et miks talled ei ole ära söönud, kui ise näivad sellised närused. Püüdsin  ka ise tallesid tissi otsa toppida, aga nad loomulikult keeldusid ja imema ei hakanud. Arvasingi siis, et ju on siis süüa ikka saanud. Aga süda ei andnud ikkagi rahu, midagi näris mul mõtteis, et miskit on mäda siin. Jälgisin siis natuke veel, kui talled nö tissile läksid ja mida ma nägin.... nad ei ime mitte nisa (mis oli suht suur, aga mitte midagi üle mõistuse) vaid kõhu ja tissi ristumiskohas olevat nahavolti :O suisa siniseks olid imenud. Ja MÕLEMAD talled... Uskumatu...ja veel uskumatum, et kuidas nad veel elus olid??? Ei saa ju olla, et nad elasid need pea 1,5 päeva vaid selle pealt, et mina neid kohe peale sündi imetasin??!!? Eraldasin jälle ema, kust ta ei saanud minu eest ära joosta. Püüdsin edutult tallesid tissile panna , sest nad LIHTSALT  ei ime , hakka või nutma. Ilusad suured talled muidu. Siis mõtlesin, et lüpsan natuke pudelisse ja ehk hakkavad sealt imema, või vähemalt meelitab imema, kui natuke suhu head kraami voolab. Lüpsingi peaaegu 0,5l piima välja. Tüdruk hakkas üsna kiirelt imema ja pani pea 250g  endale nahavahele. Poisiga nii hästi ei läinud, tema korralikult imema ei hakanud , kuigi kuidagi ta seal mätsutas ja piima ta neelas ja temast ülejäägi sõi rõõmuga tüdruk ära. Kuidas iganes see toimis, aga peale seda paar tunnikest hiljem olid nad MÕLEMAD  nõus minu assisteerimisel otse nisast imema. Kuigi pidin kõvasti kaklema, et nad oma pead jälle sinna ülesse nahavoldini ei upitaks ja seda imema ei hakkaks. Õhtuks oli lugu juba päris lõbus ja tunne on, et nendest saab isegi asja :D Peaaegu suudavad ise tissi üles leida või vähemalt minu kohalolul on nad väga agaralt nõus ise otsima.

Aga täna öösel sain kenasti magada ja laudas ma ei käinud. Püüdsin meeleheitlikult vahest ka kaamerat vaadata, aga selle pilt oli minu silmadele ikka väääääga hägune :D Hommikul traditsioonilise lauda/lüpsiringi aegu vaatasin, et üks lammas on aktsioonis. Vaheldumisi lüpsin ja käisin lammast vaatamas. Ühe vaatluse käigus avastasin, et samas aias hoopis teine lammas on kohe-kohe maha saamas. Mõlemad noored esmakordsed. Annaks Jumal, et seekord oleks nad täie mõistusega, sest sel aastal tehakse nende lollide emadega vist tasa see, mis mitme aasta vältel on olemata jäänud...

Ja siis näen, et teises aias ka üks poegimas...ja veel üks... No ühesõnaga püüdsin end jagada kitsetallede (kes ootasid oma hommikusööki) ja kogu oma poegivate lammaste vahel, mille hetkelisel pausil pidin veel lüpsiriistad puhtaks löristama.... Pean õnnega ütlema, et noored emad olid seekord väga asjalikud, mõlemad kohe hakkasid oma lapsi puhtaks kasima ja tissitamisega suuremaid probleeme ei olnud, ainult veidi assisteerimist. Mõlemad tegid üksikud talled. Teises aias poegijad said kenasti täiesti iseseisvalt oma kaksikud , kiired tissile aitamised ja võisingi minna tuppa. Järgi on mul nüüd veel vaid 6 lammast, kellest neljale on paberites numbri taha kirjutatud UH vaatluse järgi, et HILJA...seega nendega läheb veel aega, sest ega seal tuss ei puneta ja tiss ei turrita. Seega täna öösel EHK julgen magada :D (kui need ülejäänud 2 ei taha mind hommikuks üllatada)

Ilusat lamba pilti ei ole, kuna lihtsalt ei jõudnud teha  ja mis te sellest lollist lambast ikka vahite, kuidas ta oma ärevate silmadega teid jõllitab  :D

Lõpp terendab - kui niimoodi jätkub

Eile öö oli ikka selline maraton, et ega magamiseks väga aega ei jäänudki, tuli vist kokku 3 tundi -  2x1,5h Ja peab ütlema, et poleks mind laudas olnyd, oleks kaotanud paljugi. 

Õhtul, peale ühtesid kaksikuid vaatasin, et ÜKS tüdruk oli veel kahtlane, tõngub maad ja valmistub emaks saama. Jäingi seda passima, et kaua tal ikka läheb. Läksin siiski veel tuppa, et ehk jõuan korra silma looja lasta (oli õige tegu). Kell oli umbes 11 õhtul, kui magama sain. Sisemine kell ajas mind üles u 1:30,kus vaatasin kaamerasse.... Seal hoopis keegi teine oli ühe tallega juba valmis saanud, teine veel teha. Lippasin lauta,kus selgus, et veel üks noor lammas poegimise lõppfaasis, pepust paistmas vaid üks suur nina, jalgu ei kuskil. Ruttu vaja appi minna, õnneks see nooruk täiesti ka lubas. Tegin kiire esimese tissitamise ka ära, kui veel lammas pikali oli ja kappasin järgmise lamba juurde.. 

Teises aias mul ju see kaksikute mammi, kelle teine tall üldse tagurpidi. Eraldasin nad teistest ja aitasin lapsed tissile. Niiiiiii, tundub et võin minna tuppa seda õhtust kahtlast lammast kaamerast jälgima, sest tema ikka toimetas veel aia nurgas maaga... Kell oli siis umbes 2 öösel... 

Jägisin u 30 minutit kaameratest nii maakaevajat kui ka uusi tallesid, kus järjest enam tekkis kahtlus, et kumbki ei taha väga, et lapsed tissi alla ise läheksid, muudkui keerutavad ja keerutavad, ise usinalt lakkudes ja kutsudes.... Ei aita siin midagi, lauta tagasi ja natuke nõustamistööd tegema - mõlemil olid ju need esimesed talled ja polnud ju see süsteem täpselt veel teada. Nõustamine edukalt lõpetatud, vaatan et järgmine kaksikute aias ähib ja puhib. No vist jään täna magamata... Ootan siis tallesid, mis kuskilt ei paista, panen sõrmed sisse ja jälle on augu peal vaid pea ja jalgu ei kuskil. Väiksed abistusvõtted ja saame talle kätte. Varsti ka teine tall käes. Veel väike söötmine ja... Ehk saab tuppa (kahtlane tüüp on jätkuvalt kahtlane) 

Enne tuppa minemist oma südamerahu tagamiseks püüan aru saada, mis selle kahtlase lamba sees toimub - nii, emakakael veel suht kinni, hinnang, et läheb vähemalt 1,5 tundi. Jess, lähen lasen silma korra looja 😀 kell oli tiksunud juba 5 peale.. 

Paningi silma kinni ja tegin mõnusa tukastuse ja 7 paiku silma lahti tehes vaatan, et mu kahtlasel on asi päris tõsine, kuid midagi ei paista otseselt.. Lasen veel tal veidi pressida ning lippan lauta, sest hakkas paistma mitte just jalg... Laudas nägingi, et JÄLLE vaid pea... No mis pull see öö on siis... 

Aitan lapse(d) ilmale ja tuvastan kaksikute aias uue ähkija. Sellega saime vähe lihtsamalt, ema tubli, talled tublid... Saab lõpuks ka ühe hommikusöögi toas võtta... 

Pildil siis õnnelik KAHTLANE oma talledega 🙂

Peale hommikust lüpsi oli järgmine nooruk aktsioonis, sai talle kenasti ise valmis, aga..... No täiesti 0 emainstinkti... Püüdis tallega pigem mingit peaga kaklust aretada, kui lakkuma hakata. Üle mitme aasta sattus siis totaalselt LOLL noor, kes vist järgmisi poegimisi ei näe. Sidusin ta rihmaga söötme külge, et ta talle aias lennutama ei hakkaks ja  püüdsin vähemalt talle ära sööta. Õnneks ta seda lubas ja jalaga ei anna - hea seegi... 

Õhtuks tundub et tall saab siiski ka ise mingi valemiga tissile, kuigi ema nina alla ta väga sattuda ei tohi. Ju vaatame homme uuesti, kuidas lood..... 

Päeval tuli tükike vaikust ja ühel hetkel läksin siiski voodisse, jättes telefonid endast kaugele (niikuinii kellelgi on sind JUST sel hetkel vaja, kui uni JUST tuleb, ja nii ka juhtus 😅😂)  Aga mina sain vähemalt paar tundi magada 😇😴, sest ega ju tea, mis öö toob. Õnneks üks lammas otsustas õhtuse laudaringi aegu poegida. Aga jälle oli ühel tallel vaid pea ja jalgu polnud ning teisel vaid jalad ja pead polnud 🙄😳 Oli tükk pusimist ja harutamist, et teine tall välja saada. Õnneks kõik lõppes hästi, talled käes, ema rahul, lastel kõhud täis ja mina rõõmsalt toas... 

Järgi on nüüd veel 14 lammast, mõnel pepu üsna roosa, eks näib, mis ööst saab. Head ööd teile! 😀😴

Pooled valmis

Meil jätkub endiselt poegimise maraton. Tallesid muudkui sünnib ja laias lastus on nagu hästi läinud, kui välja jätta kõik need imetamise nõustamised noorukitel või siis ka juba kogenumatel, kes miskil põhjusel järsku arvavad, et see teine tall pole mitte minu oma peale seda, kui ta tunnike on aia teise otsa rändele läinud... No ja nii paar tükki mul istub siin mõjutamis abivahendi vahel, homme teen katse, kas on mõistuse pähe võtnud...

Tänane päev algas äkiliselt, kui hommikul kaamerasse vaadates näen, kuidas eileõhtune noor ema omi tallesid aias laiali peksab, ise kutsub, mis ogar, aga no see tissitamine on liiast. Ometi õhtul tegin juba esimese tissitamise koolituse ja tundus nagu aru saavat selle vajadusest... Tormasin siis lauta nõustama ja tõesti sellest oli abi, sest peale seda pole sellist pulli temast enam näinud ja kohtleb omi lapsi armastusega ning talledki on rahul. Huhh, hästi läks, sest hetkel on mul mõjutusvahendite defitsiit...

Edasi oli täiesti rahulik ja ühtki kahtlast lammast ei näinud, kuni peale lõunat ÜKS sai järsku kahtlaseks ja protsess kulmineerus kiiresti. Ja oh üllatust, aia teises otsas keegi veel toimetab. Kumb enne valmis saab? No siiski esimene kahtlane, üks vanamammi, kes saigi valmis ühe tallega... siis teise tallega.... ja siis KOLMANDA tallega... Oli siis seda õnnetust veel vaja, sest tol mammil nüüd nii suurt udarat küll all polnud, et need kolm talle üles kasvatada.

Samas see mammi, kes aia teises otsas ähkis, tal on uhke mannerg seal all. Kuigi teadsin, et temagi on tegemas kahte talle, võtsin siiski selle riski, et panen vähemalt mõneks ajaks ühe kolmikutest tema alla, kuni leidub sobiv(järjekordne) asendusema.  Kahest halvast variandist tuli valida parim, sest ühtegi lammast üksikute tallede poegijate aiast ei olnud üldse kahtlane....(nagu iga aasta käib mul loomaarst vaatamas UH aparaadiga, kes on tiine ja mis on võimalik tallede arv) 

Nii saigi võõras mammi kahe talle asemel endalgi ootamatult 3 talle... Ja ise oli ta sellega rahul. 

Minagi rahul, et suutsin lamba ära hanitada ja läksin tuppa. Mõne aja möödudes avasin kaamera, et vaadata, kuidas tittedel läheb. Ja mis ma näen.... Üksikute poole peal üks mutt kaevab maad ja valmistub emaks saama. Minul lõi aga pirn  põlema ja tormasin lauta, sest nüüd võiks ju temast saada rõõmus kaksikute emme 😀. Eraldan ema teistest ja jään ootama sobivat hetke, millal võõras tall ta juurde sokutada. Ei suuda kannatada ja ühe ta järjekordse pressi järgi pistan kasulapse tema aedikusse. Uus ema tõmbas korra temast keelega üle ja siis jäi mõttesse, et kuidas see tall ikka nii kiirelt tuli ja kohe jalgel seisab.?!? ... Lugesin emale palvekirja, et palun ole nii armas ja võta see lapsuke omale. Lammas vaatas mind tükk aega suurte pruunide silmadega ja proovis veel tallelt keelega üle käia ja võitles tundega, mis ütles, et see pole minu... Hoidsin hinge kinni... Lõpuks ilmus lamba enda lootekott ja kahmasin sealt vedelikku, millega võõra talle kokku plätsisin. VOT nüüd oli palju asisem see võõras tall 😀.  Oma talle tulekuga läks veel suts aega, sest too püüdis tagumik ees tulla. Väiksed sisemised korrektuurid ja sündiski see PÄRIS tall ka. Mätsisin igaks juhuks võõra talle veelkord lootevedelikuga üle, et asi 100% kindel oleks.

Huhhh... Võiks öelda, et päev lõppes igati edukalt. Nüüd veel natuke alla poolte lammaste veel minna... 

Õues aga muutus ilm lõpuks väga kevadiseks. Eriti peale 2 päeva korralikku vihmasadu, mis enamuse lume endaga kaasa viis. Peale seda tuli päike koos kevadtundega 😍

Tommigi arvab, et kevad on kena ja jalutusringidel jääb kodu poole keerates samm suisa seisma 😅... Ja toas olles saab ise lillepotti aknal mängida  ja päikest võtta 😂

Vihmaga tahtis seevastu juba õue trepi peal otsa toa poole tagasi keerata 😜

Läks käima

Nagu ma juba varem mainisin, siis sel aastal käitusid lambad kummaliselt... Kaks jäära said tüdrukute grupi täpselt ühel päeval kätte (sept esimesed päevad) ja oleks pidanud koos poegima, aga ei, teine - Jännase grupp tegi kamba otsuse, et hakkame 1,5 kuud hiljem. Nüüd siis oligi lugu, et pruuni jäära pruudid olid enne veebruari lõppu omad talled valmis teinud, aga Jännase omad pole ÜKSKI veel alustanud.

Täna võin aga öelda, et kork on pealt lennutatud ja tallesid pudeneb nii ööl kui päeval 

Õues aga valitseb ilma talv. Öösiti on kuni - 10,vahel ka rohkem. Päeval kergitab päike õnneks temperatuuri 0 juurde. Lund on aga põlvini ja seda tuleb aga juurde. Homsest lubab küll veidi soojemat ja isegi vihma, aga eks näis, kas see kevad ka ükskord tuleb 😀🌼

Toas püüame aga lume lükkamise ja muude asjade kõrvalt kööki remontida, hetkel elu kui pommi augus... Pilt hetk enne pommiauku kus kas töömeest seda põrandat üles võtavad 😅

Ja siin me kena muldpõrand... 

Aaa, ja vahepeal olid meil ka virmalised külas 😇